Elu pärast surma — kuidas, millal, kus?
INIMESE Looja ja Eluandja isiklikult tagab, et surm ei pruugi inimelu igaveseks lõpetada. Veelgi enam, Jumal kinnitab, et surnud võivad jälle elada, kusjuures mitte piiratud eluaastate jooksul, vaid hoopis väljavaatega ei iial enam surra! Apostel Paulus ütles lihtsalt, kuid usalduslikult: „Ta [Jumal] on andnud kõigile inimestele selle kohta tagatise, äratades tema [Kristuse Jeesuse] surnuist üles” (Apostlite teod 17:31, NW).
Muidugi ei vasta see ikka veel kolmele põhiküsimusele: „Kuidas võib surnud inimene jälle elavaks saada?”, „Millal see sünnib?” ja „Kus ta hakkab uuesti elama?”. Kõikjal maailmas on neile küsimustele eri moodi vastatud, kuid saamaks teada tõde, peame ilmtingimata mõistma täpselt, mis inimestega surma korral juhtub.
Kas vastus on surematus?
Üks laialtlevinud uskumus on see, et osa igast inimesest on surematu ning üksnes keha sureb. Sa oled taolist väidet kindlasti kuulnud. Seda väidetavalt surematut osa nimetatakse kas hingeks või vaimuks. Öeldakse, et see jääb keha surma korral ellu ning elab mujal edasi. Võib otsesõnu öelda, et selline uskumus ei põhine Piiblil. On tõsi, et vanaaja heebrealastest piiblitegelased ootasid igatsusega elu pärast surma, kuid mitte seda, et üks surematu osa nendest ellu jääb. Nad ootasid kindlustundega tulevast tagasipöördumist maapealsesse ellu läbi ime — läbi ülestõusmise.
Patriarh Aabraham on üks silmapaistev näide mehest, kellel oli usk tulevasse surnute ülestõusmisse. Kirjeldades Aabrahami valmidust tuua ohvriks oma poeg Iisak, öeldakse Heebrealastele 11:17—19: „Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti .. Sest ta mõtles, et Jumal on võimeline ka surnuist üles äratama; selle mõistukujuks ta sai tema ka tagasi”, sest Jumal ei nõudnud Iisakit ohvriks. Seda iisraellaste vanaaja uskumust, et nad saavad jälle elu hilisemal ajal (mitte ei jätka koheselt elu vaimuilmas), tõestab prohvet Hoosea, kirjutades: „Ma ostan nad lahti allmaailma käest [inimkonna ühisest hauast] ja lunastan nad surmast” (Hoosea 13:14, Suur Piibel).
Millal siis tuli inimese sünnipärase surematuse idee juudi mõtteviisi ja uskumusse? „Encyclopaedia Judaica” nendib, et „hinge surematuse doktriin tuli judaismi tõenäoliselt Kreeka mõjutuste tõttu”. Sellegipoolest uskusid ja igatsesid hardad juudid veel Kristuse ajalgi tulevast ülestõusmist. Me võime seda selgelt näha Jeesuse vestlusest Martaga ajal, mil selle vend Laatsarus oli surnud: „Siis Marta ütles Jeesusele: ’Issand, kui sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!’ [—] Jeesus ütles talle: ’Sinu vend tõuseb üles!’ Marta ütles talle: ’Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!’ ” (Johannese 11:21—24).
Surnute olukord
Ka siin pole tarvis oletusi teha. Piibli lihtne tõde on see, et surnud „magavad”, on teadvuseta ja ei tunne ega tea absoluutselt mitte midagi. Piibel ei esita seda tõsiasja keerukal, raskesti taibataval viisil. Mõtle neile lihtsatele kirjakohtadele: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi .. Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10). „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:3, 4).
Seega on arusaadav, miks Jeesus Kristus võrdles surma unega. Apostel Johannes jutustab vestlusest Jeesuse ja tema jüngrite vahel: „Ta ütles neile: ’Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!’ Siis ütlesid tema jüngrid: ’Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks!’ Aga Jeesus rääkis ta surmast; nemad aga mõtlesid, et ta räägib une magamisest. Siis Jeesus ütles neile lausa: ’Laatsarus on surnud’ ” (Johannese 11:11—14).
Kogu isik sureb
Inimese surm tähendab kogu isiku, mitte üksnes keha surma. Piibli selgete ütluste põhjal saame järeldada ainult seda, et inimesel ei ole surematut hinge, mis pärast keha surma ellu jääb. Pühakiri näitab selgelt, et hing on surelik. „Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing — need on minu! Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4). Mitte kuskil pole sõnu „surematu” või „surematus” kasutades öeldud, et inimene on sünnipäraselt surematu.
„New Catholic Encyclopedia” tutvustab huvitavat tausta, mis on Piiblis sõnaga „hing” tõlgitud heebrea ja kreeka sõnadel: „Hing VT-s [Vanas Testamendis] on nepeš, UT-s [Uues Testamendis] aga [psy·chēʹ]. .. Nepeš tuleneb algtüvest, mis tõenäoliselt tähendab hingama, ning .. kuna hingamine eristab elavat surnust, hakkas nepeš tähendama elu üldiselt või isikut või lihtsalt kellegi elu .. VT-s ei esine keha ja hinge dihhotoomiat [kaheks jaotumist]. Iisraellane nägi asju konkreetselt, tervikuna, ning seega ta pidas inimesi terviklikeks isikuteks ega arvanud neid koosnevat eri komponentidest. Kuigi me tõlgime termini nepeš sõnaga hing, ei märgista see kunagi kehast või isikust eraldi olevat hinge .. Termin [psy·chēʹ] on sõna nepeš vaste UT-s. See võib tähendada elu printsiipi, elu ennast või elusolendit.”
Niisiis võid sa mõista, et varem elusolnud inimene ehk elav hing lakkab surma korral eksisteerimast. Tema keha saab jälle „põrmuks” ehk mullaosakesteks kas matmise ja sellele järgneva lagunemise teel järk-järgult või siis tuhastamise teel kiirendatult. Jehoova ütles Aadamale: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kuidas on siis elu pärast surma võimalik? See on võimalik sellepärast, et Jumal mäletab isikut, kes on surnud. Kuna Jehooval on imeline vägi ja oskus inimesi luua, ei peaks meid üllatama see, et ta suudab inimese kogu olemust oma mälus talletada. Jah, inimese kõik väljavaated jälle elavaks saada olenevad Jumalast.
Just selles mõttes öeldaksegi, et „vaim” läheb tagasi Jumala juurde, kes selle on andnud. Seda lõpptulemust kirjeldades selgitab Koguja raamatu inspireeritud kirjutaja: „Sest põrm saab jälle mullasse, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud!” (Koguja 12:7).
Üksnes Jumal võib kellegi elavaks teha. Kui Jumal Eedenis inimese lõi ja tema ninasse „elavat õhku” puhus, siis peale selle, et see elujõud täitis Aadama kopsud õhuga, pani Jehoova selle abil ka elama kõik tema keha rakud (1. Moosese 2:7). Kuna eostumisprotsessi ja sünni kaudu antakse vanematelt lastele edasi seesama elujõud, kuulub au inimelu eest õigustatult Jumalale, ehkki see saadakse muidugi oma vanemate kaudu.
Ülestõusmine on rõõmus aeg
Ülestõusmist ei tohiks ajada segi ümberkehastumisega, millele pole Pühakirjas kinnitust. Ümberkehastumine on uskumus, et inimene sünnib pärast oma surma uuesti ühel või enamal korral. Öeldakse, et eelmise eluga võrreldes sünnib ta kas kõrgemale või madalamale tasandile, sõltuvalt sellest, mida ta eelmise elu jooksul oletatavasti tegi. Vastavalt sellele uskumusele on võimalik „sündida uuesti” kas inimese või loomana. See on Piibli õpetusega täielikus vastuolus.
Sõna „ülestõusmine” on tõlgitud kreeka sõnast a·naʹsta·sis, mis sõnasõnaliselt tähendab „uuesti püsti tõusma”. (Kreeka keele heebrealastest tõlkijad on andnud edasi sõna a·naʹsta·sis heebreakeelse väljendiga teḥi·jatʼ ham·me·timʹ, mis tähendab „surnute taaselustumist”.) Ülestõusmine hõlmab Jumala mälus säilitatud inimese kogu olemuse elustamist. Vastavalt Jumala tahtele taastatakse isik kas inimkeha või vaimse kehaga, kusjuures säilib tema isikupära, nii et tema isiksus ja mälestused on needsamad mis enne surmagi.
Tõepoolest, Piibel räägib kahte laadi ülestõusmisest. Üks on taevane ülestõusmine vaimse kehaga ja see saab osaks võrdlemisi vähestele. Jeesuse Kristuse ülestõusmine oli selline (1. Peetruse 3:18). Ning ta näitas, et samamoodi äratatakse üles ka need, kes tema jälgedes käijate seast välja valitakse, alates ustavatest apostlitest, kellele ta tõotas: „Ma lähen teile aset valmistama .. Ma [tulen] jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen” (Johannese 14:2, 3). Piibel viitab sellele kui „esimesele ülestõusmisele” — esimesele nii ajaliselt kui tähtsusjärgult. Pühakiri näitab, et need, kes niiviisi taevasele elule äratatakse, saavad Jumala preestriteks ning valitsevad kuningatena koos Kristuse Jeesusega (Ilmutuse 20:6). See „esimene ülestõusmine” on ainult piiratud arvule inimestele ning Pühakirjas eneses avaldatakse, et ustavate meeste ja naiste seast võetakse vaid 144000. Nad on kuni surmani tõestanud oma laitmatust Jehoova Jumalale ja Kristusele Jeesusele, olles andnud teistele enda usust aktiivselt tunnistust (Ilmutuse 14:1, 3, 4).
Pole kahtlustki, et surnute ülestõusmine on määratu õnne aeg neile, kes äratatakse üles taevasele elule. Kuid õnn ei piirdu ainult taevaga, vaid on tõotatud ka seda, et toimub ülestõusmine ellu siiasamasse maa peale. Need ülesäratatud liituvad piiramata arvu inimestega, kes elavad üle praeguse kurja süsteemi lõpu. Pärast seda, kui apostel Johannes oli näinud väikest arvu inimesi, kes väärivad taevast ülestõusmist, anti talle nägemus „suurest hulgast rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest”. Milline rõõmus aeg see küll on, kui miljonid, võib-olla miljardidki, saavad jälle elavaks siinsamas maa peal! (Ilmutuse 7:9, 16, 17.)
Millal see toimub?
Rõõm ja õnn ei kestaks kuigi kaua, kui surnud saaksid elavaks maa peal, mida täidavad tülid, verevalamine, saastamine ja vägivald — olukorras, mis tänapäeval valitseb. Ei, ülestõusmine toimub alles pärast „uue maa” rajamist. Kujuta ette, planeet puhastatakse inimestest ja organisatsioonidest, kes kuni tänaseni näivad olevat lausa otsustanud hävitada maad ja rikkuda selle ürgset ilu, rääkimata ennenägematust hädast, mida nad selle elanikele on toonud (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 11:18).
On ilmne, et üleüldine inimeste ülestõusmine on veel ees. Kuid hea sõnum on see, et see aeg pole enam kaugel. On tõsi, et see saabub alles pärast praeguse kurja asjadesüsteemi lõppu. Ent rohked tõendid näitavad, et aeg, mil äkitselt puhkeb „suur viletsus”, kulmineerudes „sõjaga kõigeväelise Jumala suurel päeval” — mis on üldiselt tuntud Harmagedoonina —, on käeulatuses (Matteuse 24:3—14, 21; Ilmutuse 16:14, 16). Selles sõjas kõrvaldatakse Maalt, sellelt kaunilt planeedilt, kogu kurjus. Seejärel saabub Kristuse Jeesuse tuhandeaastane valitsusaeg, mil maa muudetakse järk-järgult paradiisiks.
Piibel näitab, et tuhandeaastase valitsuse ajal toimub surnud inimeste ülestõusmine. Siis täitub tõotus, mille Jeesus maa peal olles andis: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja .. ülestõusmiseks” (Johannese 5:28, 29).
Ülestõusmislootuse mõju
Milline imeline tulevikulootus on ülestõusmisväljavaade — aeg, mil surnud saavad jälle elavaks! Kuidas see küll julgustab meid, kui seisame silmitsi vananemisega kaasnevate raskuste, haiguste, ootamatute õnnetuste ja kurbusega ning lihtsalt igapäevaelu survete ja probleemidega! See eemaldab surma astla — mitte küll kõrvaldades kurbust täielikult, kuid siiski eristades meid nendest, kellel ei ole tulevikulootust. Apostel Paulus kinnitas seda ülestõusmislootuse lohutavat mõju sõnadega: „Me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes temaga on läinud magama” (1. Tessalooniklastele 4:13, 14).
Ehk oleme juba kogenud, kui õige on teine tähelepanek, mille tegi hommikumaalane Iiob: „Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie! Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli! Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima!” (Iiob 13:28—14:2). Ka meie oleme teadlikud elu ebakindlusest ning karmist tegelikkusest, et „aeg ja juhus” võib tabada meist igaüht (Koguja 9:11, NW). Mõte, et tuleb surra, ei rõõmusta kindlasti meist kedagi. Ent kindel ülestõusmislootus tõesti aitab meil hingematvast surmahirmust vabaneda.
Ära siis kaota julgust! Vaata kaugemale võimalikust surmaunest, näe tagasitulekut ellu, mis toimub läbi ime — läbi ülestõusmise. Oota kindlustundega tulevast lõputut elu ja lisaks rõõmustagu sind teadmine, et see õnnistatud aeg saabub lähitulevikus.