Nahmanides — kas ta lükkas ümber kristluse?

MIS meenub sulle seoses keskajaga? Kas ristisõjad, inkvisitsioon ja piinamised? Kuigi see ajajärk ei seostu tavaliselt avalike usuteemaliste vaidlustega, just sel ajal, aastal 1263, leidis aset üks Euroopa ajaloo ainulaadsemaid juutide ja kristlaste vahelisi väitlusi. Kes selles osalesid? Milliseid küsimusi seal tõstatati? Kuidas võib see aidata meil tänapäeval kindlaks teha, milline on õige religioon?

Millest see väitlus alguse sai?

Läbi kogu keskaja esines rooma-katoliku kirik õige religioonina. Kuid ka juudid ei loobunud kunagi oma pretensioonist, et nad on Jumala äravalitud rahvas. Kuna kirik ei suutnud veenda juute selles, et neil on vaja oma usku vahetada, tekitas see rahulolematust ning lõppes sageli vägivalla ja tagakiusamisega. Ristisõdade ajal tapeti või põletati tuleriidal kümned tuhanded juudid, kellele anti valida kas ristimine või surm. Paljudes maades oli kiriku õhutatud antisemitism tavaline asi.

Kuid 12. ja 13. sajandil valitses katoliiklikus Hispaanias teistsugune suhtumine. Juutidel oli usuvabadus — kui nad vaid ei rünnanud kristlikku usku — ja neile anti isegi kuninga õukonnas tähtsaid ametikohti. Aga pärast seda, kui selline soosing oli kestnud umbes sajandi, hakkasid dominikaani preestrid astuma samme selleks, et juutide mõju ühiskonnas kärpida ja nad katoliiklusse pöörata. Dominiiklased avaldasid Aragoni kuningale Jaime I-le survet, et ta korraldaks ametliku väitluse, mille eesmärgiks oleks tõestada juudiusu halvemust ja seda, et juutidel on vaja oma usku vahetada.

See polnud esimene juutide ja kristlaste vaheline väitlus. Aastal 1240 peeti Prantsusmaal Pariisis ametlik dispuut. Selle põhieesmärk oli panna proovile Talmud, juutide püha raamat. Kuid juutidest osalejatele anti vähe kõnevabadust. Pärast seda, kui kirik oli ennast selles dispuudis võitjaks kuulutanud, hakati väljakutel massiliselt Talmudeid põletama.

Kuid sallivama vaimuga Aragoni kuningas Jaime I ei lasknud taolist farssi korraldada. Dominiiklased mõistsid seda ja üritasid olukorda teisiti lahendada. Nagu ütleb Hyam Maccoby oma raamatus „Judaism on Trial”, kutsusid nad juute väitlusele „viisakuse ja veenmise varjus, mitte hukkamõistvalt, nagu Pariisis”. Dominiiklased määrasid oma peamiseks esindajaks Pablo Christiani, juudi, kes oli katoliku usku üle läinud ja dominikaani preestriks saanud. Toetudes Pablo Christiani teadmistele Talmudi ja rabiinlike kirjutiste alal, olid dominiiklased kindlad, et suudavad oma väiteid tõestada.

Miks just Nahmanides?

Hispaanias oli ainult üks piisava vaimusuurusega isik, kes kõlbas väitluses juute esindama — Moše ben Nahman ehk Nahmanides.a Ta sündis umbes aastal 1194 Gerona linnas ning äratas juba teismelisena tähelepanu kui piibli- ja talmudiõpetlane. Kui ta 30-aastaseks sai, oli ta kirjutanud kommentaare juba suurema osa Talmudi kohta, ja varsti pärast seda sai ta peamiseks sõnavõtjaks vaidluses Maimonidese kirjutiste üle, mis ähvardasid lõhkuda juudi kogukonna.b Nahmanidest peetakse tema põlvkonna juutidest suurimaks piibli- ja talmudiõpetlaseks, kes jäi tol ajajärgul judaismile avaldatud mõju poolest maha ehk ainult Maimonidesest.

Nahmanides avaldas Kataloonia juutide kogukonnale suurt mõju, ja isegi kuningas Jaime I arutas temaga mitmesuguseid riigiasju. Tema terasest mõistusest pidasid lugu nii juudid kui mittejuudid. Dominiiklased mõistsid, et kui nad tahavad juute tõeliselt alandada, tuleb neil väidelda temaga, nende tähtsaima rabiga.

Nahmanides nõustus selle väitlusega vastumeelselt, kuna ta mõistis, et dominiiklased ei kavatsegi erapooletud olla. Tema pidi ainult küsimustele vastama ega tohtinud seejuures ise ühtegi küsimust esitada. Ta küll soostus kuninga sellekohase nõudmisega, kuid palus, et tal lubataks vastuseid andes ennast vabalt väljendada. Kuningas Jaime I oli sellega nõus. See oli kogu keskaja jooksul esimene ja ka viimane kord, kui kellelgi suhteliselt vabalt rääkida lubati, mis näitab selgelt, kui kõrgelt hindas kuningas Nahmanidest. Kuid ikkagi oli Nahmanides väga ettevaatlik. Kui ta väitluses liiga vaenuliku mulje jätaks, tooks see kaasa katastroofilised tagajärjed nii talle endale kui ka juudi kogukonnale. Vägivallalaine võis puhkeda iga hetk.

Nahmanides vastamisi Pablo Christianiga

Väitluse peamine toimumispaik oli kuninga palee Barcelonas. Väitlus kulges neljas voorus — 1263. aasta 20., 23., 26. ja 27. juulil. Kuningas ise juhtis väitluse kõiki voorusid, kusjuures teda abistasid mitmed auväärsed kiriku- ja riigitegelased ning ka kohaliku kogukonna juudid.

Kirik ei kahelnud hetkekski väitluse lõpptulemuses. Oma ametlikus aruandes väitsid dominiiklased, et väitluse eesmärk pole ’mitte usku kahtluse alla seada, otsekui oleks selles midagi küsitavat, vaid hävitada juutide valed ja teha lõpp paljude juutide enesekindlale usule’.

Kuigi Nahmanides oli peaaegu 70-aastane, ilmutas ta oma terast mõtlemisvõimet sellega, et püüdis arutelus piirduda vaid põhiküsimustega. Ta alustas: „[Varasemates] juutide ja mittejuutide vahelistes vaidlustes arutati usuliste tõekspidamiste paljusid tahke, millest ei sõltu usu peamised põhimõtted. Kuid selles kuninglikus õukonnas soovin ma väidelda ainult nende asjade üle, millest oleneb kogu arutelu.” Seejärel lepiti kokku, et teemadering piirdub vaid sellega, kas Messias on juba tulnud, kas ta oli Jumal või inimene ja kas tõeline seadus on juutidel või kristlastel.

Oma esimese argumendina kuulutas Pablo Christiani, et ta tõestab Talmudi põhjal, et Messias on juba tulnud. Selle peale vastas Nahmanides, et kui see tõesti nii on, miks siis rabid, kes uskusid Talmudit, Jeesust vastu ei võtnud? Selle asemel et arutleda selgelt ja Pühakirja põhjal, viitas Christiani oma argumentide tõestuseks taas ja taas rabide segastele ütlustele. Ükshaaval lükkas Nahmanides need ümber, näidates, et neid ütlusi tsiteeritakse konteksti arvestamata. On täiesti arusaadav, et Nahmanides oli palju kompetentsem nende kirjutiste üle väideldes, mille uurimisele ta oli pühendanud kogu oma elu. Isegi kui Christiani viitas Pühakirjale, rõhutas ta oma väidetes selliseid mõtteid, mida oli kerge ümber lükata.

Kuigi Nahmanidesel ei lubatud muud kui küsimustele vastata, oskas ta esitada vägevaid argumente, mis näitasid, miks katoliku kiriku õpetused pole vastuvõetavad ei juutidele ega teistele mõtlevatele inimestele. Kolmainuõpetuse kohta lausus ta: „Mitte ühegi juudi ega teise inimese mõistus ei luba uskuda, et taeva ja maa Looja .. võiks sündida juudi naisest .. ja antaks hiljem tema vaenlaste kätte, kes .. tema tapavad.” Nahmanides ütles tabavalt: „See, mida te usute — ja mis on teie usu alustugi —, ei ole [terve] mõistuse juures vastuvõetav.”

Rõhutamaks vastuolu, mis on tänase päevani takistanud paljudel juutidel üldse kaalumastki võimalust, et Jeesus võiks Messias olla, rõhutas Nahmanides kiriku äärmiselt suurt veresüüd. Ta lausus: „Prohvet ütleb, et Messia päevil .. nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. Naatsaretlase päevist siiani on aga kogu maailm olnud täis vägivalda ja röövimist. [Tõepoolest], kristlased valavad rohkem verd kui keegi teine, pealegi elavad nad ebamoraalset elu. Kui raske oleks küll sinul, mu isand kuningas, ja neil sinu rüütlitel, kui nad ei . . . õpiks enam sõdima!” (Jesaja 2:4.)

Pärast neljandat vooru kuulutas kuningas väitluse lõppenuks. Ta ütles Nahmanidesele: „Ma pole eales näinud meest, kes oleks väidelnud valede argumentide abil nii hästi kui sina.” Nagu Aragoni kuningas Jaime I oli lubanud, tagas ta Nahmanidesele kõnevabaduse ja kaitse ning saatis ta koos 300-dinaarise kingitusega koju. Gerona piiskopi palvel tegi Nahmanides sellest väitlusest kirjaliku ülestähenduse.

Dominiiklased kuulutasid end küll täielikult võitnuteks, kuid olid sellegipoolest väga ärritunud. Hiljem süüdistasid nad Nahmanidest kiriku teotamises ja kasutasid tõendusmaterjalina tema ülestähendusi väitluse kohta. Kuna dominiiklased polnud rahul sellega, kuidas kuningas Nahmanidest kohtles, kaebasid nad edasi paavst Clemens IV-le. Kuigi Nahmanides oli üle 70 aasta vana, saadeti ta Hispaaniast välja.c

Kus on tõde?

Kas aitasid kummagi väitleva poole argumendid teha kindlaks, milline on õige religioon? Kuigi mõlemad rõhutasid teise poole vigu, ei toonud kumbki neist selgelt esile tõde. See, mille Nahmanides nii oskuslikult ümber lükkas, ei olnud tõeline kristlus, vaid hoopis inimeste doktriinid, näiteks kolmainuõpetus, mille ristiusu kirik mõtles välja Jeesusele järgnenud sajanditel. Ristiusuliste ebamoraalne käitumine ja ohjeldamatu verevalamine, millele Nahmanides niivõrd julgelt osutas, on samuti vaieldamatud ajaloofaktid.

Pole raske mõista, miks kristluse toetuseks esitatud argumendid Nahmanidesele ega teistele juutidele sellistes oludes mingit mõju ei avaldanud. Pealegi ei esitanud Pablo Christiani oma argumente mitte Heebrea Kirjade selgete mõtete põhjal, vaid kasutas oskamatult rabide kirjutisi.

Ei, Nahmanides ei lükanud ümber tõelist kristlust. Tema ajaks oli Jeesuse moonutamisega muudetud ähmaseks Tema õpetuste tõeline valgus ja tõendid selle kohta, et Jeesus oli Messias. Selliste rikutud õpetuste tekkimist olidki Jeesus ja tema apostlid ennustanud (Matteuse 7:21—23; 13:24—30, 37—43; 1. Timoteosele 4:1—3; 2. Peetruse 2:1, 2).

Kuid tänapäeval on õige religioon selgelt äratuntav. Jeesus ütles oma tõeliste järelkäijate kohta: „Nende viljast te tunnete nad. [—] Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja” (Matteuse 7:16, 17). Me esitame sulle kutse selles ise veenduda. Las Jehoova tunnistajad aitavad sul Pühakirjas toodud tõendeid objektiivselt uurida. Sel viisil saad sa teada, mida tegelikult tähendavad kõik Jumala tõotused, mis on seotud Messia ja tema valitsusega.

[Allmärkused]

[Pilt lk 20]

Nahmanides esitas oma seisukohti Barcelonas

[Piltide allikaviide lk 19]

Illustratsioonid lk. 19, 20: reprodutseeritud teosest Illustrirte Pracht - Bibel/Heilige Schrift des Alten und Neuen Testaments, nach der deutschen Uebersetzung D. Martin Luther’s