Erapooletus
Definitsioon: Seisukoht, mille on võtnud need, kes ei poolda ega toeta kahest või enamast võitlevast osapoolest ühtegi. Nii vanaaja kui tänapäeva ajalugu kinnitab tõsiasja, et tõelised kristlased on igas riigis ja kõigis olukordades püüdnud jääda täielikult erapooletuks maailma eri rühmituste vahelistes konfliktides. Nad ei püüa tõkestada teisi võtmast osa patriootlikest tseremooniatest, teenimast relvajõududes, liitumast mõne poliitilise parteiga, olemast poliitilisel ametikohal või hääletamast. Aga nad ise kummardavad ainult Jehoovat, Piibli Jumalat; nad on pühendanud oma elu jäägitult temale ja toetavad täielikult tema Kuningriiki.
Millised piiblitekstid on kujundanud kristlaste suhtumise ilmalikesse valitsusvõimudesse?
Rooml. 13:1, 5—7: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele [riigivalitsejatele]; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt ... Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. ... Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!” (Ükski valitsus ei saaks eksisteerida Jumala loata. Üksikute ametiisikute käitumisest hoolimata on tõelised kristlased nende ameti pärast nende vastu lugupidavad. Näiteks maksavad Jehoova kummardajad sellest sõltumata, kuidas valitsused maksudest laekuvat raha kasutavad, ausalt oma makse vastutasuks nende teenuste eest, millest igaüks võib kasu saada.)
Mark. 12:17: „Jeesus aga ütles neile: ’Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!’ ” (Nii on kristlased alati tunnustanud, et nad ei pea mitte ainult ilmalikele valitsustele maksude näol raha ’maksma’, vaid samuti täitma kõrgemaid kohustusi, mis neil Jumala ees on.)
Ap. t. 5:28, 29: „[Juudi suurkohtu eesträäkija] ütles: ’Kas me teid [apostleid] ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle [Jeesuse Kristuse] nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate selle inimese vere saata meie peale!’ Aga Peetrus ja teised apostlid kostsid ning ütlesid: ’Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.’ ” (Kui inimvalitsejate käsud on olnud Jumala nõuetega otseses vastuolus, on tõelised kristlased järginud apostlite eeskuju ja kuuletunud kõigepealt Jumalale.)
Millised piiblitekstid on alati mõjutanud seda, kuidas tõelised kristlased suhtuvad lihalikus sõdimises osalemisse?
Matt. 26:52: „Siis ütles Jeesus temale: ’Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!’ ” (Kas võitlemiseks võiks olemas olla veel mingit ülevamat põhjust kui Jumala Poja kaitsmine? Kuid Jeesus näitas siin, et jüngrid ei tohtinud võtta appi sõnasõnalisi sõjariistu.)
Jes. 2:2—4: „Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ... Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Kõikidesse rahvastesse kuuluvad üksikisikud peavad tegema isikliku otsuse, millist teguviisi nad järgivad. Need, kes on austanud Jehoova kohtuotsuseid, on tõestanud, et tema on nende Jumal.)
2. Kor. 10:3, 4: „Sest kuigi me käime lihas, ei sõdi me mitte liha viisi järgi. Sest meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid nad on vägevad Jumala ees maha lõhkuma kindlustusi.” (Siin Paulus ütleb, et ta ei ole kunagi võtnud selleks, et kogudust valeõpetuste eest kaitsta, kasutusele lihalikke relvi, nagu näiteks kavaldamist, kõrgelennulist kõnet või tapariistu.)
Luuka 6:27, 28: „Aga teile, kes kuulete, ütlen ma [Jeesus Kristus]: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad.”
Aga kas Jehoova mitte ei lubanud vanaaja Iisraelil sõdida?
Jehoova andis vanaaja Iisraeli rahvale juhised vallutada sõdimise teel maa, mille ta ise oli neile pärandiks määranud, ja hävitada rahvad, kes kõlbeliselt rikutud tegude tõttu ja selle tõttu, et nad tõelist Jumalat trotsisid, ei olnud Jehoova silmis väärt elama. (5. Moos. 7:1, 2, 5; 9:5; 3. Moos. 18:24, 25) Raahabile ja gibeonlastele osutati siiski halastust, sest nad ilmutasid usku Jehoovasse. (Joosua 2:9—13; 9:24—27) Seaduselepingus sätestas Jumal ka reeglid sõjapidamise kohta, mille ta heaks kiidab, ja ta määras kindlaks erandjuhud ja sõdimise viisi. Need olid tõesti Jehoova pühad sõjad. Seda ei saa öelda tänapäeva rahvaste lihalike sõdade kohta.
Kristliku koguduse rajamisega olukord muutus. Kristlased ei ole Moosese seaduse all. Kristuse järelkäijad pidid tegema jüngriteks inimesi kõikidest rahvastest; seega pidi tõelise Jumala kummardajaid varsti leiduma kõigi rahvaste seas. Aga mis ajendil rahvad siis nüüd sõdivad? Kas nad sõdivad selleks, et täita kogu maakera Looja tahet, või selleks, et teenida mingeid natsionalistlikke huve? Kui ühe riigi tõelised kristlased läheksid sõdima teise riigiga, siis võitleksid nad oma kaasusklike vastu, inimeste vastu, kes paluvad abi samalt Jumalalt, kellelt nemad isegi. Oli väga kohane, et Kristus käskis oma järelkäijatel mõõga ära panna. (Matt. 26:52) Edaspidi viib ta taevases auhiilguses olles ise täide kohtuotsused nende üle, kes on trotsinud tõelist Jumalat ja Tema tahet. — 2. Tess. 1:6—8; Ilm. 19:11—21.
Mis selgub ilmalikku ajalugu uurides seoses sellega, kuidas algkristlased suhtusid sõjaväeteenistusse?
„Kogu olemasoleva informatsiooni hoolikas läbivaatamine näitab, et Marcus Aureliuse ajani [, kes oli Rooma keiser aastatel 161—180 m.a.j.,] ei saanud ühestki kristlasest sõdurit ega jäänud ükski sõdur pärast kristlaseks saamist sõjaväeteenistusse.” — The Rise of Christianity (London, 1947), E. W. Barnes, lk. 333.
„Meie, kellele sõda, tapatalgud ja kõikvõimalik kurjus olid endastmõistetavad, oleme kõik kogu maailmas oma sõjariistad välja vahetanud — mõõgad atrade ja piigid põllutööriistade vastu — ning me viljeleme vagadust, õiglust, ligimesearmastust, usku ja lootust, mida me saame Isalt endalt Ristilöödu kaudu.” — Justinus Märtri „Dialoog juut Tryphoniga” (2. sajandil m.a.j.), The Ante-Nicene Fathers (Michigan, Grand Rapids; 1885. aasta Edinburghi väljaande kordustrükk), toimetanud A. Roberts ja J. Donaldson, I kd., lk. 254.
„Nad keeldusid igasugusest osalemisest riigijuhtimises või impeeriumi sõjalises kaitsmises. ... oli võimatu, et kristlased oleksid oma palju pühamat kohust salgamata saanud võtta omaks sõdurite, magistraatide või vürstide loomuse.” — History of Christianity (New York, 1891), Edward Gibbon, lk. 162, 163.
Millised Pühakirja kohad on alati mõjutanud tõeliste kristlaste suhtumist poliitilistesse küsimustesse ja ettevõtmistesse?
Joh. 17:16, NW: „Nad ei ole maailma osa, nõnda nagu minagi [Jeesus] ei ole maailma osa.”
Joh. 6:15: „Siis Jeesus sai aru, et nad [juudid] tahavad tulla ja teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja ta läks jälle kõrvale mäele ainuüksi.” Hiljem ütles ta Rooma maavalitsejale: „Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” — Joh. 18:36.
Jak. 4:4: „Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu? Kes nüüd tahab olla maailma sõber, see saab Jumala vaenlaseks.” (Miks on see küsimus nii tõsine? Sellepärast, et nagu on öeldud 1. Johannese 5:19, ’on kõik maailm tigeda võimuses’. Johannese 14:30 viitas Jeesus Saatanale kui „selle maailma vürstile”. Kelle kontrolli alla inimene tegelikult satuks, kui ta toetaks ükskõik millist ilmalikku rühmitust?)
Mida räägivad ilmalikud ajaloolased selle kohta, kuidas suhtusid poliitikaga tegelemisse need, keda tunti algkristlastena?
„Paganliku maailma valitsejad ei mõistnud ega soosinud algkristlasi kuigi palju. ... Kristlased keeldusid täitmast mõningaid Rooma kodanike kohustusi. ... Nad ei olnud poliitilistel ametikohtadel.” — On the Road to Civilization, A World History (Philadelphia, 1937), A. Heckel ja J. Sigman, lk. 237, 238.
„Kristlased hoidsid end riigist lahus ja eraldi nagu preesterlik ja vaimne sugu, ning näis, et kristlus sai tsiviilelu mõjutada ainult ühel, tegelikult kõige puhtamal viisil: püüdes ikka rohkem ja rohkem sisendada riigi kodanikesse püha mõttelaadi.” — Dr. August Neander, Allgemeine Geschichte der christlichen Religion und Kirche, Hamburg, 1842, 1. kd., lk. 467.
Millised piiblitekstid on alati mõjutanud tõeliste kristlaste suhtumist lipu ja riigihümniga seotud tseremooniatesse?
1. Kor. 10:14: „Põgenege ebajumala teenistuse eest!” (Samuti 2. Moos. 20:4, 5.)
1. Joh. 5:21: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!”
Luuka 4:8: „Jeesus vastas ning ütles temale: ’Kirjutatud on: sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!’ ”
Vaata ka Taanieli 3:1—28.
Kas sellistel patriootlikel sümbolitel ja tseremooniatel on tõesti religioosne tähendus?
„Esimesed lipud olid peaaegu eranditult religioosset laadi. ... Inglismaa sajandeid püsinud riigilipp — püha Georgi punane rist — oli religioosne lipp; tegelikult näib, et religiooni abil on alati püütud riigilippudele püha tähendust anda ja paljude lippude päritolu ulatub tagasi pühade lippudeni.” — Encyclopædia Britannica (1946), 9. kd., lk. 343.
„Riigi- ja rahvusl[ipp]u, riigi ja rahva sümbolit, peetakse pühaks.” (Eesti entsüklopeedia, 1990, 5. kd., lk. 592.)
„Ühel 19. novembril peetud avalikul tseremoonial, mida juhatas [Kõrgeima Sõja]kohtu asepresident, austati Brasiilia lippu. ... Pärast lipu heiskamist ütles armee ülemjuhataja kindral Tristao de Alencar Araripe seoses mälestuspühaga järgmist: ’ ... lipud on saanud patriootliku religiooni jumaliku au, ja neid on kohustuslik kummardada ... Lippu austatakse ja kummardatakse ... Lippu kummardatakse täpselt samamoodi nagu Isamaad.’ ” — Diario da Justiça (Brasiilia), 16. veebruar 1956, lk. 1906.
Mida ütleb ilmalik ajalugu selle kohta, kuidas suhtusid patriootlikesse tseremooniatesse need, keda tunti algkristlastena?
„Kristlased keeldusid ... ohverdamast keisri kaitsevaimule — mis on tänapäeval ligikaudu võrdne lipu tervitamisest või riigitruudusvande kordamisest keeldumisega. ... Väga vähesed kristlased muutsid oma meelt, kuigi tavaliselt hoiti nende jaoks areenil alati käepärast altarit, mille peal põles tuli. Vangil tarvitses vaid visata näputäis viirukit tulle ja talle anti ohverdamise kohta tunnistus ning ta lasti vabaks. Samuti selgitati talle põhjalikult, et ta ei kummarda keisrit; ta ainult tunnustab keisri kui Rooma riigi pea jumalikku olemust. Siiski ei kasutanud peaaegu ükski kristlane seda võimalust enda päästmiseks.” — Those About to Die (New York, 1958), D. P. Mannix, lk. 135, 137.
„Keisri kummardamise akt seisnes mõne viirukitera riputamises või mõne veinitilga piserdamises altarile, mis seisis keisri kuju ees. Võib-olla seetõttu, et meid sellest nii pikk aeg lahutab, ei erine see akt meie silmis millegagi ... käe tõstmisest lipu või mõne silmapaistva riigivalitseja tervitamiseks, et väljendada austust, lugupidamist ja patriotismi. Võib-olla suhtusid üsna paljud inimesed esimesel sajandil sellesse just niiviisi, kuid mitte kristlased. Nende silmis oli kogu see toiming religioosne kummardamisakt, millega tunnustatakse, et keiser on jumalus, ja mis seepärast väljendab ebalojaalsust Jumala ja Kristuse suhtes, ning nad keeldusid seda tegemast.” — The Beginnings of the Christian Religion (Connecticut, New Haven; 1958), M. F. Eller, lk. 208, 209.
Kas kristlaste erapooletus on tähendanud seda, et nad ei ole huvitatud kaasinimeste heaolust?
Kindlasti mitte. Nad tunnevad hästi ja püüavad kohusetundlikult rakendada seda käsku, mida Jeesus tsiteeris: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Matt. 22:39) Samuti suhtuvad nad ka apostel Pauluse kirjutatud nõuandesse: „Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Gal. 6:10) Nad on veendunud, et kõige suurem heategu, mida nad kaasinimestele võivad teha, on jagada nendele head sõnumit Jumala Kuningriigist, mis lahendab lõplikult inimkonna ees seisvad probleemid ja mis avab neile, kes selle vastu võtavad, imepärase võimaluse saada igavene elu.