Üheteistkümnes peatükk

Messia saabumise aeg selgub

 1. Milles me võime kindlad olla, teades, et Jehoova on Suur Aegade Isand?

JEHOOVA on Suur Aegade Isand. Tema kontrolli all on kõik ajad ja hetked, mis on seotud tema tööga (Apostlite teod 1:7). Kõik sündmused, mis ta on nendeks aegadeks ja hetkedeks määranud, leiavad kindlasti aset. Nad ei jää toimumata.

2., 3. Millisele prohvetiennustusele Taaniel tähelepanu pööras ja milline impeerium valitses Babüloni üle tol ajal?

² Kuna prohvet Taaniel oli hoolas Pühakirja uurija, uskus ta, et Jehoova on võimeline sündmusi ette määrama ja neil ka toimuda laskma. Erilist huvi pakkusid Taanielile ettekuulutused, mis käisid Jeruusalemma varemeisoleku kohta. Jeremija oli pannud kirja Jumala teadaande selle kohta, kui kauaks peab püha linn laastatuks jääma, ja Taaniel juurdles hoolega selle ennustuse üle. Ta kirjutas: ”Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal, tema valitsuse esimesel aastal mina, Taaniel, panin raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Jehoova sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeis-oleku kohta: seitsekümmend aastat” (Taaniel 9:1, 2; Jeremija 25:11).

³ Meedlane Daarjaves valitses tol ajal ”kaldealaste kuningriigi” üle. Varasem ettekuulutus, mille Taaniel oli esitanud, kui ta selgitas kirja seinal, oli kiiresti täide läinud. Babüloonia impeeriumi ei olnud enam. See oli ”antud meedlastele ja pärslastele” aastal 539 e.m.a. (Taaniel 5:24—28, 30; 6:1).

TAANIEL ANUB ALANDLIKULT JEHOOVAT

 4. a) Mida oli vaja selleks, et kogeda vabastust Jumala käe läbi? b) Kuidas valmistus Taaniel Jehoova poole pöörduma?

⁴ Taaniel mõistis, et Jeruusalemma 70 aasta pikkune varemeisolek on lõppemas. Mida ta edasi tegi? Ta ise räägib meile: ”Ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Jehoovat, oma Jumalat, tunnistasin [”patud üles”, SP]” (Taaniel 9:3, 4). Et kogeda Jumala halastavat vabastust, oli vaja õiget südame hoiakut (3. Moosese 26:31—46; 1. Kuningate 8:46—53). Tarvis oli usku, alandlikku vaimu ning täielikku kahetsust pattude pärast, mis olid põhjustanud pagendusse ja orjusse sattumise. Sellepärast valmistus Taaniel oma patuse rahva heaks Jumala poole pöörduma. Kuidas? Paastudes, leinates ja riietudes kotiriidesse, milles väljendub ta kahetsus ning südame siirus.

 5. Miks võis Taaniel kindel olla, et juudid pääsevad kodumaale tagasi?

⁵ Jeremija prohvetiennustus oli Taanielile lootust andnud, kuna see näitas, et varsti pääsevad juudid tagasi oma kodumaale Juudasse (Jeremija 25:12; 29:10). Kahtlemata oli Taaniel kindel, et ikestatud juutidele saabub kergendus, sest mees nimega Kyros valitses juba Pärsia kuningana. Kas polnud Jesaja mitte ennustanud, et Kyrosel on oluline roll juutide vabastamisel selleks, et nad ehitaksid Jeruusalemma ja templi uuesti üles? (Jesaja 44:28—45:3.) Kuid Taanielil polnud aimugi, kuidas see teoks saab. Niisiis jätkas ta Jehoova anumist.

 6. Mida tunnistas Taaniel oma palves?

⁶ Taaniel suunas tähelepanu Jumala halastusele ja heldusele. Ta tunnistas alandlikult, et juudid olid pattu teinud sellega, kui nad hakkasid Jehoovale vastu, pöördudes kõrvale tema käskudest ning mitte hoolides tema prohvetitest. Jumal oli õigusega ”pillutanud [nad] truudusetuse pärast”. Taaniel palus: ”Jehoova! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud! Issandal, meie Jumalal on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu ega ole kuulanud Jehoova, oma Jumala häält, et oleksime käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste prohvetite läbi, vaid kogu Iisrael on astunud üle su käsuõpetusest ja on taganenud sellest, ilma et oleks võtnud kuulda su häält! Seepärast on meie peale valatud see sajatus ja vanne, mis Jumala sulase Moosese käsuõpetuses on kirja pandud! Sest me oleme tema vastu pattu teinud!” (Taaniel 9:5—11; 2. Moosese 19:5—8; 24:3, 7, 8).

 7. Miks võib öelda, et Jehoova tegutses õigesti, kui ta lasi juudid vangi viia?

⁷ Jumal oli hoiatanud iisraellasi tagajärgede eest, mis kaasnevad sellega, kui nad talle ei kuuletu ega hooli lepingust, mille ta oli nendega teinud (3. Moosese 26:31—33; 5. Moosese 28:15; 31:17). Taaniel tunnustab Jumala tegude õigsust, öeldes: ”Tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, oli rääkinud, tuues meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu taeva all, nagu see sündis Jeruusalemmas! Nõnda nagu Moosese käsuõpetuses on kirjutatud, nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Jehoova, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde! Seepärast oli Jehoova valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale; sest Jehoova, meie Jumal on õiglane kõigis oma tegudes, mis ta teeb! Meie aga ei ole kuulanud tema häält!” (Taaniel 9:12—14).

 8. Mida rõhutab Taaniel härdas palves, mille ta esitab Jehoovale?

⁸ Taaniel ei püüa oma rahva tegusid õigustada. Nagu ta varmalt tunnistab, olid nad pagenduse õigusega ära teeninud: ”Meie oleme pattu teinud ja õelad olnud!” (Taaniel 9:15). Ka pole ta mures üksnes kannatustest vabanemise pärast. Ei, peamine rõhk tema härdas palves on Jehoova ülistamisel ja austamisel. Andestades juutidele ja viies nad tagasi oma kodumaale, täidaks Jumal oma tõotuse, mille ta on andnud Jeremija kaudu, ning pühitseks oma nime. Taaniel palub: ”Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja sinu rahvas saanud teotuse aluseks kõigile meie naabritele!” (Taaniel 9:16).

 9. a) Milliste anumistega lõpetab Taaniel oma palve? b) Mis rõhub Taanieli, aga kuidas ilmutab ta lugupidamist Jumala nime vastu?

⁹ Taaniel jätkab oma südamesttulevat palvet: ”Nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi, ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale iseenese pärast, Issand! Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut, ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast! Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee teoks iseenese pärast, mu Jumal, ära viivita! Sest su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi!” (Taaniel 9:17—19). Kui Jumal ei andestaks oma rahvale ja jätaks ta pagendusse, lastes oma pühal linnal Jeruusalemmal teadmata kauaks varemeisse jääda, kas peaksid rahvad teda siis veel Universumi Suverääniks? Kas ei järeldaks nad mitte, et Jehoova on Babüloonia jumalate ees jõuetu? Jah, Jehoova nime hakataks teotama, ja see rõhub Taanieli. Neist 19 korrast, kui Jumala nimi Jehoova leidub Taanieli raamatu algtekstis, on 18 seotud selle palvega!

GABRIEL TULEB TÕTATES

10. a) Kes saadeti Taanieli juurde ja miks? b) Miks ütles Taaniel Gabrieli kohta ”mees”?

¹⁰ Kui Taaniel alles palvetab, ilmub ingel Gabriel. Ta ütleb: ”Taaniel, nüüd ma olen tulnud sind targaks tegema! Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastusväärne! Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!” Aga miks ütleb Taaniel tema kohta ”mees, Gabriel”? (Taaniel 9:20—23.) See on nii sellepärast, et kui Taaniel püüdis mõista oma varasemat nägemust sikust ja jäärast, ilmus tema ette ”keegi, kellel oli mehe välimus”. See oli ingel Gabriel, kes saadeti Taanielile arusaamist andma (Taaniel 8:15—17). Nii ka pärast Taanieli palvet tuli see ingel tema juurde inimese sarnasena ja rääkis temaga nii, nagu üks inimene räägib teisega.

11., 12. a) Kuigi Babülonis polnud ei Jehoova templit ega altarit, kuidas siiski ilmutasid ustavad juudid lugupidamist Seaduses ettenähtud ohvrite vastu? b) Miks nimetati Taanieli ”armastusväärseks”?

¹¹ Gabriel jõuab kohale ”õhtuse ohvri ajal”. Jehoova altar oli hävitatud koos Jeruusalemma templiga ja juudid olid paganlike babüloonlaste vangid. Seega ei toonud juudid Babülonis Jumalale ohvreid. Kuid ustavatel juutidel oli kohane Babülonis Moosese Seaduse järgi ettenähtud ohverdamisaegadel Jehoovat kiita ja paluda. Kuna Taaniel oli Jumalale täielikult andunud, nimetati teda ”armastusväärseks”. Jehooval, kes ’kuuleb palvet’, oli temast hea meel ja Gabriel läkitati Taanieli usupalvele kiiresti vastama (Laul 65:3).

¹² Isegi siis, kui Jehoova poole palvetamine seadis ohtu Taanieli elu, palus ta siiski Jumalat kolm korda päevas (Taaniel 6:11, 12). Pole midagi imestada, et Jehoova pidas teda nii armastusväärseks! Lisaks palvetamisele aitas Jumala Sõna üle mõtisklemine Taanielil teha kindlaks, mis on Jehoova tahe. Taaniel oli palvetamisel püsiv ja teadis, kuidas on õige Jehoova poole pöörduda, et tema palvetele ka vastataks. Ta tõstis esile Jumala õiglust (Taaniel 9:7, 14, 16). Ja kuigi tema vaenlased ei suutnud tema juurest ühtegi eksimust leida, teadis Taaniel, et ta on Jumala silmis patune ja ta oli valmis oma pattu tunnistama (Taaniel 6:5; Roomlastele 3:23).

”SEITSEKÜMMEND AASTANÄDALAT” PATULE PIIRI PANEMISEKS

13., 14. a) Mida tähtsat andis Gabriel Taanielile teada? b) Kui pikad on ”seitsekümmend nädalat” ja kust me seda teame?

¹³ Millise vastuse palvemeelne Taaniel küll saab! Jehoova mitte üksnes ei kinnita talle, et juudid pääsevad kodumaale tagasi, vaid ta annab ka arusaamist millestki kaugelt tähendusrikkamast — ennustatud Messia ilmumisest (1. Moosese 22:17, 18; Jesaja 9:5, 6). Gabriel ütleb Taanielile: ”Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks. Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini [”Messias-Juhini”, UM] on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat — siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all” (Taaniel 9:24, 25, EP 97).

¹⁴ See oli tõesti hea sõnum! Lisaks Jeruusalemma ülesehitamisele ja uues templis teenistuse taastamisele pidi kindlaksmääratud ajal ilmuma ka ”Messias-Juht”. Heebreakeelse algteksti järgi pidi see leidma aset ”seitsmekümne nädala” jooksul. Kuna Gabriel ei maini päevi, pole need seitsmepäevased nädalad, mis annaksid kokku 490 päeva — kõigest aasta ja ühe kolmandiku sellest. Jeruusalemma ettekuulutatud ülesehitamiseks koos ”turgude ja vallikraavidega” kulus palju kauem aega. Järelikult on need aastanädalad. Et need nädalad on kõik seitsme aasta pikkused, sellele osutab hulk nüüdisaegseid tõlkeid. Näiteks eestikeelsetes Piiblites öeldakse ”seitsekümmend aastanädalat”. Sama väljend esineb ka The Jewish Publication Society välja antud tõlke Tanakh—The Holy Scriptures Taanieli 9:24 kohta käivas allmärkuses. Samasugused väljendid esinevad ka Moffatti ja Rotherhami tõlkes.

15. Milliseks kolmeks perioodiks jagunevad ”seitsekümmend aastanädalat” ja millal need algasid?

¹⁵ Ingli sõnade järgi jagunevad ”seitsekümmend aastanädalat” kolme perioodi: 1) ”seitse aastanädalat”, 2) ”kuuskümmend kaks aastanädalat” ja 3) üks aastanädal. See oleks 49 aastat, 434 aastat ja 7 aastat — kokku 490 aastat. On huvitav, et The Revised English Bible ütleb: ”Seitsekümmend korda seitse aastat on märgitud su rahvale ja su pühale linnale.” Pärast 70 aastat kestnud pagendust ja kannatusi Babülonis võisid juudid 490 aasta ehk 7 korda 70 aasta jooksul Jumala erilist soosingut kogeda. See aeg pidi algama ”sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks”. Millal see juhtus?

”SEITSEKÜMMEND AASTANÄDALAT” ALGAVAD

16. Mis eesmärgil lasi Kyros juudid kodumaale tagasi, nagu seda näitab tema määrus?

¹⁶ Seoses ”seitsmekümne aastanädala” algusega tasub panna tähele kolme märkimisväärset vahejuhtumit. Neist esimene leidis aset aastal 537 e.m.a., mil Kyros andis korralduse, mis võimaldas juutidel oma kodumaale tagasi minna. Selles öeldakse: ”Nõnda ütleb Koores, Pärsia kuningas: Jehoova, taevaste Jumal, on andnud mulle kõik kuningriigid maa peal, ja ta on mind käskinud ehitada temale koja Juudamaal olevas Jeruusalemmas. Kes teie hulgas on tema rahvas, sellega olgu tema Jumal ja see mingu Jeruusalemma, mis on Juudamaal, ja ehitagu üles Jehoova, Iisraeli Jumala koda; tema on see Jumal, kes asub Jeruusalemmas. Ja igaüht, kes iganes on jäänud mõnesse paika, kus ta võõrana elab, aidaku selle paiga elanikud hõbeda ja kullaga, asjade ja lojustega ühes vabatahtlike andidega Jumala koja heaks Jeruusalemmas” (Esra 1:2—4). On selge, et selle määruse otsene eesmärk oli lasta ehitada üles tempel — ”Jehoova, Iisraeli Jumala koda” — selle endisele kohale.

17. Millise põhjuse andis Esrale Jeruusalemma minekuks talle antud kiri?

¹⁷ Teine vahejuhtum leidis aset Pärsia kuninga Artahsasta (Artaxerxes Makrocheiri, Xerxes I poja) seitsmendal valitsusaastal. Sel ajal võttis ümberkirjutaja Esra ette neljakuise teekonna Babülonist Jeruusalemma. Tal oli kaasas spetsiaalne kiri kuningalt, kuid see ei andnud õigust Jeruusalemma ülesehitamiseks. Esra volitused piirdusid vaid ’Jehoova koja toredaks tegemisega’. Seepärast mainitigi selles kirjas kulda ja hõbedat, pühi riistu ning annetusi nisu, veini, õli ja soola näol templiteenistuse toetuseks, aga ka seda, et need, kes seal teenivad, vabastataks maksudest (Esra 7:6—27).

18. Milline teade tegi Nehemja rahutuks ja kuidas kuningas Artaxerxes sellest teada sai?

¹⁸ Kolmas juhtum leidis aset 13 aastat hiljem, Pärsia kuninga Artaxerxese 20. valitsusaastal. Tol ajal teenis Nehemja tema joogikallajana ”Suusa palees”. Babülonist tagasipöördunud juutide jäänus oli Jeruusalemma mõningal määral taastanud. Kuid kõik polnud seal korras. Nehemja sai teada, et ”Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud”. See tegi teda väga rahutuks ja ta süda muutus nukraks. Kui kuningas tema kurbuse kohta päris, vastas Nehemja: ”Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?” (Nehemja 1:1—3; 2:1—3).

19. a) Mida tegi Nehemja kõigepealt, kui kuningas Artaxerxes talle küsimuse esitas? b) Mida Nehemja soovis ja kuidas ta tunnustas Jumala osa selles kõiges?

¹⁹ Nehemjat puudutav jutustus jätkub: ”Siis küsis kuningas minult: ”Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat ja ütlesin kuningale: ”Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada.”” See ettepanek meeldis Artaxerxesele, kes täitis ka Nehemja järgmise soovi: ”Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teispoole Frati jõge, et nad laseksid mind läbi, kuni ma jõuan Juudamaale, nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Nehemja tunnustas Jehoova osa selles kõiges, öeldes: ”Ja kuningas andis mulle need [kirjad], sest mu peal oli mu Jumala hea käsi” (Nehemja 2:4—8).

20. a) Millal jõustus sõna ”Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks”? b) Millal algasid ”seitsekümmend aastanädalat” ja millal nad lõppesid? c) Millised tõendid osutavad ”seitsmekümne aastanädala” alguse ja lõpu daatumite täpsusele?

²⁰ Kuigi Artaxerxes andis selle loa niisanikuus, oma valitsuse 20. aasta algupoolel, sai ”sõna tulemine Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks” tegelikkuseks mitu kuud hiljem. See toimus siis, kui Nehemja jõudis Jeruusalemma ja alustas taastamistöödega. Esral oli teekonnale kulunud neli kuud, kuid Suusa oli üle 300 kilomeetri Babülonist ida pool ja seega Jeruusalemmast veelgi kaugemal. Niisiis on kõige tõenäolisem, et Nehemja saabus Jeruusalemma Artaxerxese 20. valitsusaasta lõpu eel ehk aastal 455 e.m.a. Just siis algasid ettekuulutatud ”seitsekümmend aastanädalat” ehk 490 aastat. Need pidid lõppema meie ajaarvamise 36. aasta lõpupoole. (Vaata ”Millal algas Artaxerxese valitsusaeg?” lk. 197.)

ILMUB ”MESSIAS-JUHT”

21. a) Mis pidi jõudma lõpule esimese ”seitsme aastanädala” jooksul ja hoolimata millistest asjaoludest? b) Mis aastal pidi Messias ilmuma ja mis juhtus sel ajal Luuka evangeeliumi sõnade kohaselt?

²¹ Kui palju aastaid kulus, enne kui Jeruusalemm tegelikult üles ehitati? Linna taastamine pidi lõpule jõudma ”aegade surve all”, mida põhjustasid juutide omavahelised raskused ning samaarlaste ja teiste vastupanu. See töö sai ilmselt piisaval määral tehtud aastaks 406 e.m.a. — ”seitsme aastanädala” ehk 49 aasta jooksul (Taaniel 9:25). Sellele järgnes 62 aastanädalat ehk 434 aastat kestev periood. Pärast seda aega pidi ilmuma ammu tõotatud Messias. Arvestades 483 aastat (49 pluss 434) alates aastast 455 e.m.a., jõuame aastasse 29 m.a.j. Mis juhtus sel ajal? Evangeeliumi kirjutaja Luukas jutustab: ”Keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst .., sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes. Ja ta tuli kogu Jordani ümberkaudsele maale ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andekssaamiseks.” Sel ajal ”rahvas ootas” Messiat (Luuka 3:1—3, 15).

22. Millal ja kuidas sai Jeesus ettekuulutatud Messiaks?

²² Johannes ei olnud see tõotatud Messias. Kuid selle kohta, mida Johannes nägi naatsaretlase Jeesuse ristimise ajal sügisel aastal 29 m.a.j., ütles ta: ”Ma nägin Vaimu taevast alla laskuvat nagu tuvi; ja ta jäi tema peale. Ja mina ei tundnud teda mitte; aga kes mind läkitas veega ristima, see ütles mulle: kelle peale sa näed Vaimu alla laskuvat ja tema peale jäävat, see on, kes ristib Püha Vaimuga! Ja mina olen näinud ja tunnistanud, et seesinane on Jumala Poeg!” (Johannese 1:32—34). Ristimise ajal sai Jeesus Võituks — Messiaks ehk Kristuseks. Varsti pärast seda kohtas Johannese jünger Andreas võitud Jeesust ja ütles seejärel Siimon Peetrusele: ”Me oleme leidnud Messia!” (Johannese 1:41). Seega ilmus ”Messias-Juht” täpselt õigel ajal — pärast 69 aastanädala möödumist!

VIIMASE AASTANÄDALA SÜNDMUSED

23. Miks tuli ”Messias-Juhil” surra ja millal see pidi juhtuma?

²³ Mis pidi teoks saama 70. aastanädala jooksul? Gabriel ütles, et ”seitsekümmend aastanädalat” on määratud ”üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks”. Selle teostumiseks pidi ”Messias-Juht” surema. Millal? Gabriel ütles: ”Pärast kuutkümmend kaht aastanädalat, kaotatakse võitu [Messias] ja teda ei ole enam .. Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks [”peab hoidma lepingut jõus paljude jaoks ühe nädala jooksul”, UM]; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri” (Taaniel 9:26a, 27a, EP 97). See otsustav aeg saabus ”poole aastanädala peal”, see tähendab, viimase aastanädala keskel.

24., 25. a) Millal Kristus ettekuulutuse kohaselt suri ning millele tegi tema surm ja ülestõusmine lõpu? b) Mille tegi Jeesuse surm võimalikuks?

²⁴ Jeesuse Kristuse avalik teenistus algas 29. aasta teisel poolel ning kestis kolm ja pool aastat. Nagu ennustatud, ’kaotati’ Kristus 33. aasta alguses, mil ta suri piinapostil ja andis oma inimelu lunastusohvriks inimkonna eest (Jesaja 53:8; Matteuse 20:28). Seaduses ettenähtud loomohvrite ja ohvriandide toomise vajadus kadus, kui ülestõusnud Jeesus esitas Jumalale taevas oma ohverdatud inimelu väärtuse. Kuigi juudi preestrid jätkasid ohvrite toomist kuni Jeruusalemma templi hävitamiseni aastal 70, polnud need Jumalale enam vastuvõetavad. Need olid asendatud parema ohvriga, sellisega, mida pole vaja enam mitte kunagi korrata. Apostel Paulus kirjutas: ”[Kristus oli] üheainsa ohvri .. viinud [”jäädavalt”, UM] pattude eest .. Sest ühe ohvriga on ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse” (Heebrealastele 10:12, 14).

²⁵ Kuigi patt ja surm on vaevanud inimkonda edaspidigi, viis Jeesuse kaotamine surma kaudu ja tema ülesäratamine taevasele elule täide prohvetiennustused. See ’lõpetas üleastumise, pani patule piiri, lepitas süüteo ja tõi igavese õiguse’. Jumal kõrvaldas seaduselepingu, mis näitas, et juudid on patused ja hukka mõistetud (Roomlastele 5:12, 19, 20; Galaatlastele 3:13, 19; Efeslastele 2:15; Koloslastele 2:13, 14). Nüüd võidi kahetsevate pahategijate patud kustutada ja vastavad karistused tühistada. Messia lepitusohvri kaudu sai neile, kes ilmutavad usku, võimalikuks lepitamine Jumalaga. Nad võisid jääda ootama seda, kui Jumal annab neile ”igavese elu Kristuses Jeesuses” (Roomlastele 3:21—26; 6:22, 23; 1. Johannese 2:1, 2).

26. a) Millist lepingut ’hoiti jõus ühe nädala jooksul’, kuigi seaduseleping oli juba kõrvaldatud? b) Mis juhtus 70. aastanädala lõpus?

²⁶ Niisiis, aastal 33 kõrvaldas Jehoova Kristuse surma kaudu seaduselepingu. Aga kuidas sai siis öelda, et Messias ”peab hoidma lepingut jõus paljude jaoks ühe nädala jooksul”? Sest ta hoidis jõus Aabrahami lepingut. Kuni 70. aastanädala lõpuni pakkus Jumal selle lepingu õnnistusi Aabrahami heebrealastest järglastele. Kuid ”seitsmekümne aastanädala” lõpus aastal 36 kuulutas apostel Peetrus usklikule itaallasele Korneeliusele, tema kodakondsetele ja teistele mittejuutidele. Ja sellest päevast alates hakati head sõnumit kuulutama teistest rahvustest inimestele (Apostlite teod 3:25, 26; 10:1—48; Galaatlastele 3:8, 9, 14).

27. Milline ”Kõigepüham” võiti ja kuidas?

²⁷ See ennustus kuulutas ette ka ”Kõigepühama” võidmist. Sellega ei viidata Jeruusalemma templi kõige pühama paiga ehk tagaruumi võidmisele. Siin viitab sõna ”Kõigepüham” Jumala taevasele pühamule. Seal esitas Jeesus Isale oma inimohvri väärtuse. Jeesuse ristimine aastal 29 m.a.j oli võidnud ehk eraldanud pühaks eesmärgiks selle taevase, tõelise paiga, mida kujutas maise kogudusetelgi ja hilisema templi kõige püham paik (Heebrealastele 9:11, 12).

ETTEKUULUTUS, MIDA ON KINNITANUD JUMAL

28. Mida mõeldi ’nägemuse ja prohveti pitseriga kinni panemisega’?

²⁸ Selles Gabrieli esitatud ettekuulutuses, mis käis Messia kohta, räägiti ka ”nägemuse ja prohveti kinnitamisest [’kinni panemisest pitseriga’, SP]”. See tähendab seda, et kõigel, mida Messia kohta on ennustatud — kõigel, mida ta saavutas nii oma ohvri, ülestõusmise ja taevasse ilmumise kui ka muude asjadega, mis toimusid 70. aastanädala jooksul —, pidi olema Jumala toetuse pitser, see pidi täide minema ja seda võis usaldada. See nägemus pidi pitseriga kinni pandama, et see käiks üksnes Messia kohta. See pidi täituma temas ja Jumala töös tema kaudu. Üksnes ühenduses ettekuulutatud Messiaga võime leida sellele nägemusele õige selgituse. Mitte miski muu ei avaks pitserit selle tähenduselt.

29. Mis pidi saama taastatud Jeruusalemmast ja mille tõttu?

²⁹ Gabriel oli varem ennustanud, et Jeruusalemm ehitatakse üles. Nüüd kuulutab ta ette selle taastatud linna ja sealse templi hävingut, öeldes: ”Linna ja pühamu hävitab ühe vürsti rahvas, kes tuleb; selle lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud! .. hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja” (Taaniel 9:26b, 27b). Kuigi see hävitus pidi leidma aset pärast ”seitsmekümne aastanädala” möödumist, on see siiski otseseks tagajärjeks sündmustele, mis toimusid viimase ”aastanädala” jooksul, mil juudid hülgasid Kristuse ja lasid ta hukata (Matteuse 23:37, 38).

30. Kuidas täitus ajaloolise ülestähenduse kohaselt see, mida oli otsustanud Suur Aegade Isand?

³⁰ Ajaloolised ülestähendused näitavad, et aastal 66 m.a.j. võtsid Rooma leegionid Süüria asehalduri Cestius Galluse juhtimisel Jeruusalemma piiramisrõngasse. Hoolimata juutide vastupanust, tungisid ebajumalatena austatavaid standarte ehk lahingulippe kandvad Rooma väed linna ja hakkasid põhjapoolse templimüüri alla tühimikku kaevama. Nende sealolek tegi nad ”koletiseks”, mis võis täieliku hävingu põhjustada (Matteuse 24:15, 16). Aastal 70 tulid roomlased väejuht Tituse juhtimisel otsekui ”uputus” ja hävitasid linna koos sealse templiga. Mitte miski ei suutnud neid peatada, sest Jumal oli seda otsustanud — see oli tema ”määratud”. Suur Aegade Isand Jehoova pidas oma sõna!

MIDA SA TEADA SAID?

• Mida anus Taaniel Jehoovalt siis, kui Jeruusalemma 70 varemeisoleku aastat hakkasid lõpule jõudma?

• Kui kaua kestsid ”seitsekümmend aastanädalat” ning millal nad algasid ja lõppesid?

• Millal ilmus ”Messias-Juht” ja millisel otsustaval ajal ta ’kaotati’?

• Millist lepingut hoiti ”jõus paljude jaoks ühe nädala jooksul”?

• Mis juhtus pärast ”seitsmekümne aastanädala” möödumist?

[Kast/pilt lk 197]

Millal algas Artaxerxese valitsusaeg?

AJALOOLASTE hulgas on lahkarvamusi selles, mis aastal algas Pärsia kuninga Artaxerxese valitsusaeg. Mõned on paigutanud tema trooniletuleku aastasse 465 e.m.a., kuna tema isa Xerxes hakkas valitsema aastal 486 e.m.a. ja suri oma valitsuse 21. aastal. Kuid leidub tõendeid selle kohta, et Artaxerxes tõusis troonile aastal 475 e.m.a. ja tema esimene valitsusaasta algas aastal 474 e.m.a.

Muistsest Pärsia pealinnast Persepolisest leitud raidkirjad ja skulptuurid näitavad, et Xerxes ja tema isa Dareios I valitsesid mõnda aega koos. Kui see kestis 10 aastat ja Xerxes valitses iseseisvalt veel 11 aastat pärast seda, kui Dareios aastal 486 e.m.a. suri, oleks Artaxerxese esimene valitsusaasta 474 e.m.a.

Teine tõestusliin on seotud Ateena väejuhi Themistoklesega, kes alistas Xerxese väed aastal 480 e.m.a. Hiljem kaotas ta kreeklaste soosingu ja teda süüdistati riigireetmises. Themistokles põgenes ja otsis kaitset Pärsia õukonnast, kus ta hästi vastu võeti. Kreeka ajaloolase Thukydidese sõnul juhtus see ajal, mil Artaxerxes oli alles ”hiljuti troonile tulnud”. Kreeka ajaloolane Diodoros Sitsiiliast paigutab Themistoklese surma aastasse 471 e.m.a. Et Themistokles soovis enne audientsi kuningas Artaxerxese juurde ühe aasta jooksul pärsia keelt õppida, pidi ta Väike-Aasiasse jõudma mitte hiljem kui aastal 473 e.m.a. Seda aastaarvu toetab Hieronymuse ”Eusebiose kroonika”. Kuna aastal 473 e.m.a., mil Themistokles Aasiasse saabus, oli Artaxerxes ”hiljuti troonile tulnud”, väitis saksa õpetlane Ernst Hengstenberg oma teoses ”Christologie des Alten Testaments”, et Artaxerxes hakkas valitsema aastal 474 e.m.a., nagu seda ütlevad teisedki allikad. Ta lisas: ”Artaxerxese kahekümnes aasta on 455. aasta enne Kristust.”

[Pilt]

Themistoklese büst

[Joonis/pildid lk 188, 189]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

”SEITSEKÜMMEND AASTANÄDALAT”

7 aastanädalat 62 aastanädalat 1 aastanädal

49 aastat 434 aastat 7 aastat

[Lehekülje suurune pilt lk 180]

[Lehekülje suurune pilt lk 193]