Jehoova tõstab oma nime ausse

1., 2. Kuidas toob „Uue maailma tõlge” Jumala nimele au?

ÜHEL jahedal, kuid päiksepaistelisel teisipäeva hommikul, 2. detsembril 1947 asus väike rühm võitud vendi Brooklyni Peetelis tohutu ülesande kallale. Kuigi see töö polnud kergete killast, tegid nad seda hoole ja pühendumusega tervelt 12 aastat. Pühapäeval, 13. märtsil 1960 said nad lõpuks valmis uue piiblitõlke. Kolm kuud hiljem, 18. juunil 1960 andis vend Nathan Knorr Inglismaal Manchesteris kokkutulekul välja „Uue maailma tõlke” viimase köite. Publik oli vaimustuses. Vend Knorr võttis hästi kokku kuulajaskonna tunded, öeldes: „Tänane päev on rõõmupäev kõigile Jehoova tunnistajatele kogu maailmas!” Üheks rõõmu põhjuseks, mis tegi selle piiblitõlke väga eriliseks, oli Jumala nime sage esinemine.

² Paljudest piiblitõlgetest on Jumala nimi välja jäetud. Aga Jehoova võitud teenijad otsustasid seista vastu Saatana kurikavalale püüdele teha nii, et inimesed ei teaks Jumala nime. Tol päeval lugejateni jõudnud „Uue maailma tõlke” sissejuhatuses öeldi: „Selle tõlke kõige silmapaistvam joon on Jumala nime kasutamine kohtades, kus see esines algses tekstis.” Jumala nimi Jehoova esineb „Uue maailma tõlkes” üle 7000 korra. See tõlge on tõesti tõstnud ausse meie taevase isa Jehoova nime!

 3. a) Kuidas said meie vennad aru Jumala nime tähendusest? b) Kuidas meil tuleks mõista piiblikohta 2. Moosese 3:13, 14? (Vaata kasti „Jumala nime tähendus”.)

³ Algusaegadel said piibliuurijad aru, et Jumala nimi tähendab „ma olen see, kes ma olen”. (2. Moos. 3:14, P 1968.) Seega kirjutati 1926. aasta 1. jaanuari Vahitornis järgmist: „Nimi Jehoova tähistab kedagi, kes on alati olemas olnud, ... kellel pole algust ega lõppu.” Aga selleks ajaks, kui hakati „Uue maailma tõlget” tõlkima, oli Jehoova aidanud oma rahval aru saada, et see nimi ei tähista üksnes isikut, kes on alati olemas olnud, vaid eelkõige Jumalat, kellel on eesmärk ja kes tegutseb. Jumala rahvas mõistis, et nimi Jehoova tähendab sõna-sõnalt „tema põhjustab saamise”. Jah, ta lõi universumi ja intelligentsed olendid ning ta viib oma tahte ja eesmärgid alati ellu. Aga miks on tähtis, et Jumala nime austataks, ja kuidas me saame seda teha?

4., 5. a) Mille eest me palume, kui lausume „pühitsetud saagu sinu nimi”? b) Kuidas ja millal Jumal pühitseb oma nime?

⁴ Jehoova tahab, et tema nime austataks. Tema peamine eesmärk on pühitseda oma nime, nagu tuleb hästi välja Jeesuse näidispalve esimestest sõnadest „pühitsetud saagu sinu nimi”. (Matt. 6:9.) Mille eest me neid sõnu lausudes palume?

⁵ Nagu me saime esimesest peatükist teada, on näidispalves esitatud palve „pühitsetud saagu sinu nimi” üks kolmest, mis puudutab Jehoova eesmärke. Teised kaks on „sinu kuningriik tulgu” ja „sinu tahe sündigu”. (Matt. 6:10.) Seega, nii nagu me palume, et Jehoova hakkaks tegutsema selle nimel, et tema kuningriik tuleks ja tema tahe sünniks, nii me palume, et Jehoova asuks tegutsema ja pühitseks oma nime. Teisisõnu me palume, et Jehoova tõstaks ausse oma nime, mida on teotatud Eedeni aia vastuhakust peale. Kuidas Jehoova vastab niisugusele palvele? Ta ütleb: „Ma pühitsen oma suurt nime, mida on rahvaste seas teotatud.” (Hes. 36:23; 38:23.) Kui Jehoova kõrvaldab Harmagedoonis kurjuse, pühitseb ta oma nime kogu loodu ees.

 6. Kuidas me saame pühitseda Jumala nime?

⁶ Jehoova on läbi ajaloo lubanud oma teenijatel anda oma osa tema nime pühitsemises. Mõistagi ei saa me teha Jumala nime pühamaks, kui see on. See on juba absoluutses mõttes püha. Kuidas me siis saame seda pühitseda? Jesaja ütleb: „Pidage pühaks vägede Jehoovat.” Jehoova ise lausus oma rahva kohta: „Nad peavad pühaks minu nime, nad ... seisavad aukartuses Iisraeli Jumala ees.” (Jes. 8:13; 29:23.) Järelikult me saame pühitseda Jumala nime sellega, et peame seda ainulaadseks ja kõigist teistest nimedest kõrgemaks, peame tähtsaks kõike, mis Jumala nimega seondub, ja aitame teistel seda pühaks pidada. Eelkõige ilmneb meie aukartus Jumala nime vastu selles, et tunnustame Jehoovat oma valitsejana ja kuuletume talle kogu südamest. (Õpet. 3:1; Ilm. 4:11.)

7., 8. a) Miks ei saanud Jumala rahvas hakata kohe kandma tema nime? b) Mida me hakkame lähemalt uurima?

⁷ Jumala teenijad on alates 1870. aastatest kasutanud oma väljaannetes Jumala nime. Näiteks esineb nimi Jehoova 1879. aasta augusti Siioni Vahitornis ja samal aastal ilmunud laulikus „Pruudi laulud”. Siiski näib, et enne seda, kui Jehoova lubas oma rahva liikmetel kanda tema püha nime, pidid nad vastama nõuetele, mis kaasnesid selle suure auga. Kuidas valmistas Jehoova piibliuurijaid ette selleks, et nad võiksid kanda tema nime?

⁸ 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses aitas Jehoova oma rahval selgemalt aru saada tähtsatest tõsiasjadest, mis on seotud tema nimega. Neist kolme hakkamegi lähemalt uurima.

9., 10. a) Miks keskendusid algusaja Vahitorni artiklid Jeesusele? b) Milline muutus toimus pärast 1919. aastat ja mis oli selle tulemus? (Vaata ka kasti „Kuidas on Vahitorn tõstnud ausse Jumala nime”.)

⁹ Esiteks omandasid Jehoova teenijad õige arusaama Jumala nime tähtsusest. Algul pidasid ustavad piibliuurijad Piibli põhiõpetuseks lunastust. See selgitab, miks Vahitorn keskendus sageli Jeesusele. Näiteks esimesel ilmumisaastal esines Vahitornis Jeesuse nimi kümme korda rohkem kui nimi Jehoova. Piibliuurijate algusaegadest rääkides märkis 1976. aasta 15. märtsi Vahitorn, et nad omistasid liigset tähtsust Jeesusele. Ajapikku aga aitas Jehoova neil mõista, kui olulisel kohal on Piiblis Jumala nimi. Kuidas see piibliuurijaid mõjutas? Sama Vahitorn ütleb, et 1919. aastast peale hakkasid nad rohkem au tooma messia taevasele isale Jehoovale. Õigupoolest esines 1920. aastatel Vahitornis Jumala nimi üle 6500 korra!

¹⁰ Sellega, et meie vennad pöörasid Jehoova nimele tähelepanu, mida see väärib, näitasid nad, et nad peavad seda nime kalliks. Nii nagu ammusel ajal elanud Mooses otsustasid nemadki kuulutada Jehoova nime. (5. Moos. 32:3; Laul 34:3.) Ja nagu pühakirjas on öeldud, märkab Jehoova oma teenijate armastust tema nime vastu ja on neile armuline. Nii oli see ka piibliuurijate puhul. (Laul 119:132; Heebr. 6:10.)

11., 12. a) Millele keskendusid meie väljaanded peagi pärast 1919. aastat? b) Millele pööras Jehoova oma teenijate tähelepanu ja miks?

¹¹ Teiseks omandasid tõelised kristlased õige arusaama Jumala määratud tööst. Peagi pärast 1919. aastat hakkasid juhtivad võitud vennad Jumala vaimu suunamisel uurima Jesaja prohvetiennustusi. Pärast seda keskendusid meie väljaanded rohkem kuulutustööle. Miks oli niisugune muudatus „toit õigel ajal”? (Matt. 24:45.)

¹² Enne 1919. aastat ei olnud Vahitornis üksikasjalikult käsitletud Jesaja sõnu „„Teie olete minu tunnistajad,” lausub Jehoova, „minu teenija, kelle ma olen valinud””. (Loe Jesaja 43:10–12.) Ent peagi pärast 1919. aastat hakkasid meie väljaanded sellele piiblikohale tähelepanu pöörama ning innustasid kõiki võituid lööma kaasa töös, mille Jehoova oli neile teha andnud: rääkida temast. Ainuüksi aastatel 1925–1931 arutati Jesaja 43. peatükki 57 Vahitorni numbris ja igas ajakirjas seostati neid Jesaja sõnu tõeliste kristlastega. Ilmselgelt juhtis Jehoova nendel aastatel oma teenijate tähelepanu tööle, mida neil oli vaja teha. Miks ta seda tegi? Mingis mõttes selleks, et esmalt kontrollida nende sobivust, nagu ütleb Piibel. (1. Tim. 3:10.) Enne kui piibliuurijad võisid kanda Jumala nime, pidid nad Jehoovale oma tegudega tõendama, et nad on tõepoolest tema tunnistajad. (Luuka 24:47, 48.)

13. Kuidas ilmneb pühakirjast, mis on kõige tähtsam?

¹³ Kolmandaks hakkas Jehoova rahvas mõistma Jumala nime pühitsemise tähtsust. 1920-ndatel said piibliuurijad aru, et kõige tähtsam on Jumala nime pühitsemine. Kuidas see kaalukas tõsiasi pühakirjast ilmneb? Mõelgem kahele näitele. Mis oli peapõhjus, miks Jumal Iisraeli Egiptusest vabastas? Jehoova ütles: „Et mu nime kuulutataks kogu maal.” (2. Moos. 9:16.) Miks Jehoova halastas iisraellastele, kui nad tema vastu mässasid? Jällegi lausus Jehoova: „Ma tegutsesin oma nime pärast, et seda ei teotataks rahvaste ees.” (Hes. 20:8–10.) Mida piibliuurijad nende ja teiste piiblilugude põhjal järeldasid?

14. a) Mida mõistis Jumala rahvas 1920-ndate lõpuks? b) Millist mõju avaldas piibliuurijate uus arusaam kuulutustööle? (Vaata ka kasti „Võimas põhjus kuulutada”.)

¹⁴ 1920-ndate lõpuks mõistis Jumala rahvas, kui olulised olid Jesaja sõnad, mis ta oli lausunud 2700 aastat tagasi. Ta ütles Jehoova kohta: „Nii juhtisid sa oma rahvast, et teha endale ülev nimi.” (Jes. 63:14.) Piibliuurijad said aru, et kõige tähtsam pole mitte pääste saamine, vaid Jumala nime pühitsemine. (Jes. 37:20; Hes. 38:23.) 1929. aastal ilmunud raamatus „Ennustus” võeti see mõte kokku nõnda: „Jehoova nimega seotud vaidlusküsimus on kõige tähtsam kogu loodule.” See uus arusaam kannustas jumalateenijaid üha enam rääkima Jehoovast ja puhastama tema nime teotusest.

15. a) Mida mõistsid meie vennad 1930-ndate alguses? b) Mille jaoks oli käes õige aeg?

¹⁵ 1930-ndate hakuks olid meie vennad omandanud õige arusaama Jumala nime tähtsusest, selgema arusaamise tööst, mille Jumal oli neile teha andnud, ja nad said paremini aru ka sellest, mis on kõige tähtsam. Nüüd oli Jehoova silmis õige aeg anda oma teenijatele võrratu au kanda tema nime. Uurigem mõningaid sündmusi ajaloost, et näha, kuidas see toimus.

16. a) Millisel tähelepanuväärsel viisil toob Jehoova oma nimele au? b) Milline rahvas kandis minevikus Jumala nime?

¹⁶ Üks tähelepanuväärseid viise, kuidas Jehoova toob oma nimele au, on see, et ta on valinud maa peal rahva, kes kannab tema nime. Alates aastast 1513 e.m.a esindas Jehoovat Iisraeli rahvas. (Jes. 43:12.) Aga iisraellased murdsid lepingut Jumalaga ja alates aastast 33 m.a.j ei olnud nad enam tema väljavalitud rahvas. Peagi pärast seda pööras Jehoova tähelepanu „mittejuutidele, et koguda nende seast rahvas, kes kannaks tema nime”. (Ap. t. 15:14.) See uus rahvas, kelle ta valis, sai tuntuks kui „Jumala Iisrael”, kuhu kuuluvad Kristuse võitud järelkäijad eri rahvaste hulgast. (Gal. 6:16.)

17. Milline salakaval plaan läks Saatanal korda?

¹⁷ 44. aasta paiku hakati Kristuse jüngreid „Jumala juhtimisel nimetama kristlasteks”. (Ap. t. 11:26.) Algul eristas see nimetus neid teistest, sest käis vaid tõeliste kristlaste kohta. (1. Peetr. 4:16.) Aga nagu näitas Jeesuse mõistujutt nisust ja umbrohust, õnnestus Saatana salakaval plaan teha nii, et selle ainulaadse nimega hakati kutsuma ka võltskristlasi. Selle tagajärjel ei eristunud tõelised kristlased paljude sajandite jooksul enam selgelt võltskristlastest. Kuid olukord muutus lõikusajal, mis algas 1914. aastal, sest siis asusid inglid võltskristlasi õigetest eraldama. (Matt. 13:30, 39–41.)

18. Mis aitas meie vendadel näha, et oleks vaja uut nime?

¹⁸ Pärast ustava orja ametissemääramist 1919. aastal aitas Jehoova oma rahval mõista, millise töö ta oli oma teenijatele teha andnud. Piibliuurijad said kiiresti aru, et majast majja kuulutustöö eristab neid kõigist võltskristlastest. Kui nad olid selle tõdemuseni jõudnud, ei läinud kaua, kui nad nägid, et nimetus piibliuurijad ei erista neid teistest piisavalt. Nende peamine eesmärk polnud lihtsalt Piiblit uurida, vaid rääkida Jumalast ning austada ja ülistada tema nime. Seega, milline nimi sobiks kõige paremini tööga, mida nad tegid? Sellele küsimusele vastati aastal 1931.

19., 20. a) Milline põnev resolutsioon esitati ühel kokkutulekul 1931. aastal? b) Kuidas meie vennad uuele nimele reageerisid?

¹⁹ Juulis aastal 1931 tulid 15 000 piibliuurijat kokkutulekule, mis toimus Columbuses Ohio osariigis (USA). Kava esilehel ilutsesid suured tähed J ja W, mis tekitasid paljudes uudishimu. Nad imestasid, mida need küll võiks tähendada. Mõni arvas, et need tulevad sõnadest „lihtsalt püsi valvel” (’just watch’), mõni teine, et sõnadest „lihtsalt oota” (’just wait’). Pühapäeval, 26. juulil esitas vend Rutherford resolutsiooni, kus oli võimas mõte: „Me soovime, et meid tuntaks kui Jehoova tunnistajaid”. Otsekohe taipasid kõik kohalviibijad, mida need mõistatuslikud tähed kavalehel tähendavad: need tulid nimest Jehoova tunnistajad (’Jehovah’s Witnesses’), mis põhines piiblisalmil Jesaja 43:10.

²⁰ Publik võttis resolutsiooni vastu tohutu juubelduse ja pika aplausiga. Raadio kaudu kuuldi seda koguni teisel pool maakera! Ernest ja Naomi Barber Austraaliast meenutavad: „Kui Ameerikas aplaus algas, hüppasid vennad Melbourne’is püsti ja hakkasid samuti plaksutama. See ei lähe meil kunagi meelest!”a

21. Kuidas andis uus nimi kuulutustööle hoogu juurde?

²¹ Piiblil põhinev nimi Jehoova tunnistajad andis jumalateenijatele rohkem indu teha kuulutustööd. Edward ja Jessie Grimes, pioneeridest abielupaar Ühendriikidest, käisid 1931. aastal Columbuses kokkutulekul ja nad ütlesid: „Me lahkusime kodust piibliuurijatena, kuid naasime Jehoova tunnistajatena. Olime rõõmsad, et meil on nüüd nimi, mis aitab ülistada meie Jumala nime.” Pärast seda kokkutulekut leidsid mõned tunnistajad uue mooduse selle tegemiseks. Nad esitasid enda tutvustamiseks inimesele kaardi, kus oli kirjas: „Olen JEHOOVA tunnistaja, kes räägib meie Jumala JEHOOVA kuningriigist.” Jumala rahvas kandis tõesti uhkusega nime Jehoova ja rääkis sellest erilisest nimest igal pool. (Jes. 12:4.)

22. Mis osutab sellele, et Jehoova teenijad eristuvad teistest?

²² Palju aastaid on möödas ajast, kui Jehoova suunas meie võitud vendi võtma endale nime, mis Jumala rahvast teistest eristab. Kas Saatan on hiljem suutnud hägustada seda, kes Jumala rahvas on? Kas tal on õnnestunud meid teistesse religioonidesse sulandada? Ei, vastupidi, Jumala tunnistajatena eristume teistest rohkem kui kunagi varem. (Loe Miika 4:5; Malaki 3:18.) Õigupoolest seostatakse meid väga kergesti Jumala nimega. Kui keegi seda tänapäeval palju kasutab, arvatakse kohe, et ta on Jehoova tunnistaja. Jumala teenimise „mäge” ei varjuta valereligioonide mäeahelikud, vaid see kõrgub „kindlalt üle teiste mäetippude”. (Jes. 2:2.) Praegusel ajal on Jehoova teenimine ja tema püha nimi tõesti ausse tõstetud.

23. Mis tugevdab meie usku, kui mõtleme Laul 121:5 sõnadele?

²³ Kui uskutugevdav on küll teada, et Jehoova kaitseb meid Saatana praeguste ja tulevaste rünnakute eest! (Laul 121:5.) Meil on igati põhjust nõustuda laulukirjutajaga, kes ütles: „Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova, rahvas, kelle ta endale on valinud.” (Laul 33:12.)