Meie aja kõige alahinnatum kunstnik

„Loodus on Jumala kunstiteos.” (Sir Thomas Browne, 17. sajandil elanud arst)

LEONARDO DA VINCI, Rembrandt, van Gogh — neid nimesid teavad miljonid inimesed. Isegi kui sa pole kunagi näinud ühtki nende originaalmaali, tead sa siiski, et need mehed olid suured kunstnikud. Nende looming on nad teatud mõttes surematuks teinud.

Nad on jäädvustanud lõuendile mõistatusliku naeratuse, hingestatud portree, kauni looduspildi, mis veel tänapäevalgi vaataja meeli köidab. Mis kütkestas neid, see kütkestab ka meid, ehkki meid võivad lahutada sajandid.

Selleks et kõrgetasemelist kunsti ära tunda, pole tingimata tarvis olla kunstnik või kunstikriitik. Nagu kunstnikul, kelle tööd me imetleme, on ka meil ilumeelt. Võib-olla võtame seda endastmõistetavalt, et meil on värvi-, vormi-, mustri- ja valgusetaju, kuid kõigel sellel on meie elus oma koht. Meile ju meeldib kaunistada enda kodu esemete või maalidega, mis meile silmarõõmu valmistavad. Kuigi maitsed on erisugused, on enamikul inimestel ilumeelt. Ning see on and, mis aitab meil saada lähedasemaks oma Loojaga.

Ilumeele and

Ilumeel on üks paljudest omadustest, mis eristab inimest loomast. Ühes kunstiajalugu käsitlevas teoses osutatakse sellele, et „inimest võiks nimetada loomaks, kellel on võime hinnata esteetilisi väärtusi” (Summa Artis — Historia General del Arte). Kuna me erineme loomadest, näeme maailma teistmoodi kui nemad. Kas koer hindab päikeseloojangu ilu?

Kes meid niisuguseks on loonud? Piibel selgitab, et „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema” (1. Moosese 1:27). Meie esivanemad polnud Jumala sarnased välimuse poolest. Jumal hoopis õnnistas neid samade omadustega, mis tal endal on. Üks neist omadustest on võime hinnata ilu.

Kuidas inimaju tajub ilu, pole teada. Kõigepealt toimetatakse meie meelte kaudu ajju informatsioon meie tähelepanu köitnud helide, lõhnade, värvide ja erisuguste kujundite kohta. Kuid ilu on midagi kaugelt enamat kui kogum taolisi elektrokeemilisi impulsse, mis lihtsalt informeerivad meid sellest, mis meie ümber toimub. Meie näeme puud, lille või lindu teistmoodi kui loomad. Isegi kui need objektid ei too meile kohest praktilist kasu, pakuvad need siiski naudingut. Tänu oma ajule mõistame nende esteetilist väärtust.

See võime puudutab meie tundeid ja rikastab meie elu. Mary, kes elab Hispaanias, meenutab värvikalt, kuidas ta aastaid tagasi ühel novembriõhtul kõrvalise järve ääres seisis ja päikeseloojangut vaatas. „Üksteist hüüdes lendas mu suunas parvede kaupa sookurgi,” jutustab ta. „Tuhanded linnud liikusid ahelikuna üle karmiinpunase taevalaotuse, moodustades ämblikuvõrku meenutavaid mustreid. Iga-aastane ränne oli toonud nad Venemaalt ja Skandinaaviast siia Hispaaniasse puhkama. See elamus oli nii ilus, et hakkasin nutma.”

Miks on antud ilumeel?

Paljude arvates tõendab ilumeel selgelt, et on olemas armastav Looja, kes tahab, et tema intelligentne loodu tunneks tema kunstnikutööst rõõmu. Kui mõistlik ja rahuldustpakkuv on tuua oma ilumeele eest tänu armastavale Loojale! Piibel selgitab, et „Jumal on armastus”, armastuse põhiolemuseks on aga soov jagada (1. Johannese 4:8; Apostlite teod 20:35). Jehoova on lubanud meil lahkesti tema kunstiloomingust osa saada. Kui meisterlikku muusikateost kunagi ei kuuldaks või suurepärast maali kunagi ei nähtaks, siis läheks nende ilu kaduma. Kunsti luuakse selleks, et teisedki võiksid sellest osa saada ja rõõmu tunda, kuid ilma publikuta on see viljatu.

Tõepoolest, Jehoova on loonud ilusad asjad kindla eesmärgiga — et nendest osa saadaks ja rõõmu tuntaks. Tegelikult elasid meie esivanemad avaras paradiisiaias nimega Eeden, mis tähendab „naudingut”. Jumal pole mitte ainult täitnud maa oma kunstnikutööga, vaid on andnud inimestele ka võime seda märgata ja hinnata. Ja kui rikkalikult on ilu, mida vaadelda! Nagu Paul Davies täheldas, „tundub mõnikord, et loodus otsekui ’teeks erilisi pingutusi’, toomaks esile huvitav ja mitmekesine maailm”. Me leiame, et maailm on huvitav ja mitmekesine eelkõige just sellepärast, et Jehoova on ’teinud erilisi pingutusi’, loomaks meid võimega seda uurida ja sellest rõõmu tunda.

Pole üllatav, et loodusilu tunnetamine — ja soov seda järele aimata — iseloomustab kõiki kultuure alates koopamaalide tegijatest ja lõpetades impressionistidega. Põhja-Hispaanias Kantaabrias võib Altamira koopaseintel näha graafilisi loomapilte, mis on maalitud tuhandeid aastaid tagasi. Rohkem kui sajandi eest väljusid impressionistidest maalikunstnikud oma ateljeedest ning püüdsid tabada lillevälja värvisillerdust ja veepinna valgusemängu. Isegi väikesed lapsed on terased märkama ilusaid asju. Kui anda neile värvipliiatsid ja paber, siis tegelikult enamikule neile meeldib joonistada kõike nähtut, mis on neid paelunud.

Praegusajal eelistavad paljud täiskasvanud teha muljetavaldavast kaunist vaatepildist foto, et seda hiljem meenutada. Kuid isegi ilma fotoaparaadi abita suudame äratada oma kujutlusse ilusaid pilte, mida me ehk aastakümneid tagasi nägime. On selge, et Jumal on valmistanud meid võimega tunda rõõmu oma maisest kodust, mille ta on imeilusaks loonud (Laul 115:16). Kuid on veel teinegi põhjus, miks Jumal on meile ilumeele andnud.

’Tema olemus on nähtav’

Looduses leiduva kunstnikutöö järjest sügavam hindamine võib aidata meil õppida tundma Loojat, kelle kätetöö meid ümbritseb. Kord käskis Jeesus oma jüngritel vaadelda lähemalt Galilea ümbruses kasvavaid põllulilli. „Pange tähele lilli väljal,” ütles ta, „kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!” (Matteuse 6:28, 29). Tagasihoidliku põllulille ilu võib meile meelde tuletada, et Jumal ei ole ükskõikne inimpere vajaduste suhtes.

Jeesus ütles ka seda, et inimese üle saab otsustada tema „vilja” ehk tegude järgi (Matt. 7:16—20). Järelikult on mõistlik arvata, et Jumala kunstilooming annab meile pildi Tema isiksusest. Milline on tema ’olemus, mis on maailma loomisest peale nähtav’? (Roomlastele 1:20, UT.)

„Kui palju on sinu tegusid, Jehoova!” hüüatas laulik. „Sa oled nad kõik teinud targasti!” (Laul 104:24). Jumala tarkus ilmneb kasvõi selles, milliseid värve ta on maakera taimestikku ja loomastikku „maalides” kasutanud. „Värvid pakuvad palju südame- ja silmarõõmu,” täheldasid Fabris ja Germani oma raamatus „Värvi disain ja ilu graafilises kunstis” (Colore, Disegno ed estetica nell’arte grafica). Värviharmooniat ja -kontraste, mis pakuvad silmailu ning ülendavad meeleolu, leidub kõikjal. Kuid vahest kõige pilkupüüdvama värviefekti annab vikerkaarevärviline sillerdus, mis on rabavaks tunnistuseks targast kavandatusest.

Vikerkaarevärviline sillerdus on eriti omane koolibridele.a Mis muudab nende sulestiku nii eredaks? Nende ainulaadsete sulgede tipmine kolmandik murrab neile langeva päikesevalguse eri vikerkaarevärvideks umbes samamoodi nagu prisma. Koolibride rahvakeelsed nimed, nagu rubiin, safiir ja smaragd, annavad sobivalt tunnistust sellest, et neid kalliskivisarnaseid linde ehivad helkivad punased, sinised ja rohelised värvid. „Mispärast on need õrnad olendid niivõrd armsad?” küsib Sara Godwin oma raamatus „Koolibrid” (Hummingbirds). „Niipalju kui teadus on kindlaks teinud, pole sellel maa peal muud eesmärki kui vaatajas imetlust äratada,” vastab ta. Muidugi mõista pole ühegi kunstniku kasutuses iialgi sellist paletti olnud!

Jumala väge võib tajuda mürisevas joas, tõusu ja mõõna vaheldumises, tuiskavas lainemurrus või tormi-iilis, mis õõtsutab kõrgeid metsapuid. Selline jõuline kunstnikutöö võib avaldada täpselt sama sügavat muljet kui vaikeluline pilt. Kuulus Ameerika loodusteadlane John Muir kirjeldas kord, millist pilti Californias Sierra Nevadas kasvavad ebatsuugad talle tormi käes pakkusid:

„Ehkki võrdlemisi noored, olid need umbes 30 meetrit kõrged ja nende nõtked harijad ladvad õõtsusid ja keerlesid pöörases ekstaasis. [—] Peenikesed ladvad plaksusid ja vihisesid raevuka vihmavalingu käes täie hooga, kooldudes ja keereldes ette- ja tahapoole, ringi ja ringi, moodustades vertikaalsetest ja horisontaalsetest käändudest kirjeldamatuid kombinatsioone.” Nagu laulik tuhandeid aastaid tagasi kirjutas, ’kiidab marutuul Jehoovat’, olles näiteks Jehoova erakordsest väest (Laul 148:7, 8).

Jaapanlased on juba ammust aega pidanud armastuse sümboliks üht lindu. Selle linnu, kauni jaapani kure keerukad paarimismängud on niisama graatsilised kui ükskõik milline ballett. Need lindudest esinejad on nii kõrgelt hinnatud, et nad on liigitatud Jaapani „eriliste loodusmälestiste” hulka. Kuna kurgedel on kogu elu jooksul püsiv paariline ja nad võivad elada 50 aastat või isegi rohkem, peavad jaapanlased neid abielutruuduse võrdkujuks.

Mida öelda Jumala armastuse kohta? Piiblis öeldakse huvitavalt, et Jehoova kaitseb armastavalt oma lojaalseid teenijaid otsekui lind, kes poegi raevuka ilma eest enda tiibade all varjab. Tekstis 5. Moosese 32:11 räägitakse kotkast, kes ’pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, laotab oma tiivad, võtab nad ja kannab neid oma tiivasulgedel’. Kotkas toimib nõnda selleks, et ergutada oma poegi pesast väljuma ning lendama. Seda ei näe küll sageli, ent siiski on teada juhtumeid, kus kotkad on poegade abistamiseks neid oma tiibadel kandnud (Laul 17:8).

Kui uurime lähemalt meid ümbritsevat loodust, näeme, et seal kehtivad kindlad põhimõtted, mis samuti ilmutavad Jumala isiksuse eri tahke.

Mitmekesisus teeb elu meeldivaks

Eripalgelisus torkab Jumala kätetöö juures otsekohe silma. Taimede, lindude, loomade ja putukate mitmekesisus on hämmastav. Ainuüksi troopikametsa ühelt hektarilt võib leida 300 puu- ja 41000 putukaliiki, kolmel ruutkilomeetril võib elutseda 1500 liiki liblikaid ja üksainus puu võib olla koduks 150 mardikaliigile! Ja nagu pole olemas kahte omavahel täiesti sarnast inimest, niisamuti pole ka kahte omavahel täiesti sarnast tammepuud või tiigrit. Originaalsus — kunstnike hulgas hinnatud omadus — on loodusele tõeliselt omane.

Muidugi oleme praegu vaid põgusalt puudutanud looduses ilmneva kunsti mõnda tahku. Kui seda aga põhjalikumalt ja hoolikamalt uurida, hakkame nägema veel paljusid teisi Jumala isiksuse külgi. Kuid selleks et neid näha, peame rakendama Jumalalt saadud kunstitaju. Mil moel me saame suurima Kunstniku loomingut veelgi rohkem hindama õppida?

[Allmärkus]

[Kast lk 7]

Meil on tarvis teada, kes meid siia on pannud

Piiblitõlkija Ronald Knox osales kord teoloogiaalases väitluses teadlase John Scott Haldane’iga. „Kuna universumis on miljoneid planeete,” väitis Haldane, „kas ei võiks siis vähemalt ühel neist tekkida elu?”

„Sir”, vastas Knox, „kui Scotland Yard leiaks teie suvemaja riidekirstust surnukeha, kas te ütleksite siis neile: ’Maailmas on miljoneid riidekirste, kindlasti peab ühes neist olema surnukeha’? Ma arvan, et neid huvitaks ikkagi, kes on selle sinna pannud” (The Little, Brown Book of Anecdotes).

Peale teadmishimu rahuldamise on veel teinegi põhjus, miks peaksime teadma, kes meid siia on pannud: et võiksime teda selle eest ülistada. Kuidas üks andekas kunstnik reageeriks, kui keegi ülbe kriitik ütleks, et kunstniku töö pole muud kui maaliateljees toimunud õnnetuse tagajärg? Seega, kas saaks miski universumi Loojat rohkem solvata kui see, et peame tema kunstnikutööd pelgalt pimedaks juhuseks?

[Allikaviide]

ROE/Anglo-Australian Observatory. Foto: David Malin

[Pildid lk 8]

Lendavad kured

Altamira koopamaalid Hispaanias

[Pildid lk 9]

Delfiinid, koolibrid ja joad paljastavad Suure Kunstniku isiksuse eri tahke

[Allikaviited]

Godo-Foto

G. C. Kelley, Tucson, AZ

Godo-Foto