Tugevus öelda ei väärtegudele
”KUI olin alles teismeline ja töötasin ühes toidupoes, kutsus üks töökaaslane mind enda poole,” räägib Timothy, ”ta ütles, et tema vanemad on ära ning et kohale tuleb ka tüdrukuid, seega on hea võimalus seksi harrastada.” Paljud tänapäeva noored oleksid sellise kutse kiirelt vastu võtnud. Ent kuidas vastas Timothy? ”Ütlesin talle kohe, et ma ei tule, kuna minu kristlik südametunnistus ei luba olla seksuaalsuhetes kellegagi, kellega ma pole abielus.”
Kui Timothy oma keeldumist selgitas, ei teadnud ta, et üks noor naistöötaja nende jutuajamist pealt kuulis. Timothy süütus ahvatles teda ning peagi pidi noormees temalegi ei ütlema — ja seda isegi mitu korda, nagu me hiljem näeme.
Ahvatlusi tuleb tänapäeval muidugi üsna sageli ette. Kuningas Saalomon kirjutas umbes 3000 aastat tagasi: ”Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu! .. hoia oma jalg nende radadelt!” (Õpetussõnad 1:10, 15). Jehoova ise käskis iisraeli rahvast: ”Ära järgne jõugule kurja tegema” (2. Moosese 23:2). Jah, aeg-ajalt tuleb meilgi öelda ei ja seista vastu ahvatlusele teha midagi väära, isegi kui teised selle peale hästi ei vaata.
Väärtegudele ei ütlemine on eriti tähtis tänapäeval
Väärtegudest keeldumine pole kunagi kerge olnud ning tänapäeval võib see iseäranis raske olla, sest elame ajal, mida Piibel nimetab praeguse maailma ”viimseiks päeviks”. Vastavalt Piibli prohvetikuulutusele on inimesed üldiselt muutunud lõbu ja vägivalla armastajateks, kes ei pea tähtsaks usku ega kõlblust (2. Timoteosele 3:1—5). Üks jesuiitide ülikooli rektor märkis: ”Meil on olnud traditsioonilisi mõõdupuid, mida on kahtluse alla seatud ning puudulikeks ja vanamoodsateks peetud. Nüüd aga tundub, et inimestel pole enam mitte mingisuguseid moraaliorientiire.” Sama mõttekäik oli ühel ülemkohtu kohtunikul, kes ütles: ”Asjad pole enam kas mustad või valged. Kõik on ühtlaselt hall. [— — —] Järjest vähem inimesi teeb vahet õige ja väära vahel. Nüüd pole patuks enam seaduserikkumine, vaid sellega vahele jäämine.”
Apostel Paulus kirjutas sellise suhtumisega inimestest, et nad on ”pimestunuina mõistuse poolest ja võõrdunuina Jumala elust neis pesitseva rumaluse ja nende südame paadumuse tõttu .. südametunnistuses tuimaks jäänud ning endid andnud kõlvatuse kätte kõike roppust ahnesti tegema” (Efeslastele 4:18, 19). Kuid neid ootab ees häda. Jesaja kuulutas: ”Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks” (Jesaja 5:20). Lisaks sellele, et neil tuleb lõigata seda, mida nad on külvanud, saab neile varsti osaks ka suurim ”häda”, milleks on ebasoodus kohtuotsus Jehoovalt (Galaatlastele 6:7).
”Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti!” ütleb Laul 92:8. Ehk teisisõnu, praegu tohutult lokkav kurjus, mis kõigi meie elu talumatuks teeb, ei kesta igavesti. Jeesuski ütles, et ”suures viletsuses” hävitab Jumal ”selle põlve rahva”, kes kurjusele kaasa aitab (Matteuse 24:3, 21, 34). Niisiis, kui meie tahame pääseda sellest viletsusest, peame oskama eristada õiget väärast vastavalt Jumala mõõdupuudele ning meil läheb kindlasti tarvis ka moraalset tugevust, et keelduda igasugustest väärtegudest. See pole lihtne, kuid Jehoova on andnud meile julgustavaid eeskujusid nii Piibli aegadest kui ka tänapäevast.
Mida õppida noormehest, kes ütles ei
Tundub, et eriti raske on keelduda hooramisest ja abielurikkumisest, ning seda koguni mõnel nende hulgast, kes kuuluvad kristlikusse kogudusse. Timothy, keda artikli avalõigus mainiti, oli võtnud südamesse noore Joosepi eeskuju, kellest räägitakse Pühakirjas 1. Moosese 39:1—12. Joosep näitas üles moraalset tugevust, kui Egiptuse ametniku Pootifari naine teda pidevalt endaga seksuaalvahekorda astuma meelitas. Nagu jutustus näitab, Joosep ”keeldus ja ütles .. : ”[——] Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?””
Kust sai Joosep sellise moraalse jõu öelda ei Pootifari naisele ja teha niimoodi päevast päeva? Esiteks, ta hindas oma suhteid Jehoovaga palju kõrgemalt kui hetkelisi naudinguid. Kuigi tema ajal Jumala seadusekogu ei kehtinud (Moosese Seadus tuli hiljem), oli tal ka selge arusaam moraalipõhimõtetest; ta teadis, et hooramine Pootifari sõgedalt armunud naisega ei oleks patt mitte ainult selle abikaasa, vaid ka Jumala vastu (1. Moosese 39:8, 9).
Joosep ilmselt mõistis, kui tähtis on mitte lasta süttida väikseimalgi soovileegil, mis võiks hiljem kontrollimatuks kirelõõmaks lahvatada. Kristlane teeb targasti, kui järgib Joosepi eeskuju. Ajakirjas ”Vahitorn” (1. juuli 1957, inglise keeles) öeldakse: ”Tal [kristlasel] tuleb tunnustada oma lihalikke nõrkusi ja mitte mõelda, et ta võib järgida oma himuraid soove Pühakirjas seatud piirini ja siis pidama jääda. Isegi kui tal õnnestub seda mõnda aega teha, nihkub ta lõpuks ikkagi üle selle piiri ja teeb pattu. See juhtub kindlasti, kuna himud, kui neid toidetakse, kasvavad järjest tugevamaks ning võtavad inimese kõvemini oma haardesse. Siis on tal palju raskem neist oma mõtetes lahti saada. Kõige paremaks kaitseks on seista neile vastu kohe alguses.”
Kohe algusest peale vastu panna on kergem siis, kui kasvatame armastust selle vastu, mis õige, ning vihkamist selle vastu, mis väär (Laul 37:27). Kuid see nõuab meilt järjekindlat pingutamist, visadust. Nii tehes kasvab meie armastus õigete asjade vastu ning põlgus väära vastu Jehoova abiga tugevamaks. Samal ajal tuleb meil loomulikult jääda valvsaks ning Jeesuse õpetuse kohaselt palvetada lakkamata selle eest, et pääseda kiusatusest ja kurja eest (Matteuse 6:13; 1. Tessalooniklastele 5:17).
Vastuseis eakaaslaste mõjule
Veel üks asi, mis väärtegudele õhutab, on eakaaslaste mõju. Üks noor tunnistas: ”Elan kaksikelu — ühte koolis, teist kodus. Koolis veedan aega laste seltsis, kes ropendavad peaaegu iga kord, kui oma suu avavad. Ja ma olen ise muutumas täpselt samasuguseks. Mida ma küll peaksin tegema?” Vaja läheb julgust teistest erineda ning üks asi, mis aitab seda teha, on lugeda Piibli jutustusi Jumala lojaalsetest teenijatest, nagu oli Joosep, ja mõtiskleda nende üle. Teisteks headeks eeskujudeks on Taaniel, Sadrak, Meesak ja Abednego — neli noort meest, kellel jätkus julgust erineda oma eakaaslastest.
Kuna neid nelja noort iisraellast õpetati Babüloni kuningakojas koos teiste noorte meestega, pidid nad sööma ”igapäevase osa kuninglikust roast”. Et mitte rikkuda toiduvalikut puudutavaid Moosese Seaduse käske, keeldusid nad sellest toidust. See nõudis tugevust, seda enam, et need ”kuninglikud road” olid arvatavasti väga ahvatlevad. Kui head eeskuju andsid need noored mehed tänapäeva kristlastele, keda võidakse ahvatleda või isegi sundida kas liigselt alkoholi või siis narkootikume ja tubakat tarbima! (Taaniel 1:3—17.)
Sadrak, Meesak ja Abednego näitasid ka Jeesuse Kristuse hilisemate sõnade paikapidavust: ”Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures” (Luuka 16:10). Nende julge seisukohavõtt suhteliselt vähetähtsas toiduküsimuses ja see hea lõpptulemus, mis Jehoova neile andis, tugevdas neid kindlasti hilisemaks ja hoopis tõsisemaks katseks (Taaniel 1:18—20). See katse tuli siis, kui neil kästi tulesurma ähvardusel võtta osa ebajumalakummardamisest. Need kolm noormeest jäid julgelt otsusekindlaks teenida ainuüksi Jehoovat ning panid oma lootuse täielikult tema peale, ükskõik milline tagajärg sellel ka võinuks olla. Ja jällegi õnnistas Jehoova neid nende usu ja julguse eest — sel korral kaitstes neid ime läbi leekide eest, kui nad visati tulikuumaks köetud ahju (Taaniel 3:1—30).
Jumala Sõnas on veel palju näiteid neist, kes väärtegudest keeldusid. Mooses keeldus ”kandmast vaarao tütrepoja nime”, kuigi see oleks andnud talle avarad võimalused, et Egiptuses ”üürikest aega nautida paturõõmu” (Heebrealastele 11:24—26). Prohvet Saamuel ei olnud nõus oma autoriteeti kuritarvitama ega võtnud vastu altkäemaksu (1. Saamueli 12:3, 4). Jeesuse Kristuse apostlid keeldusid julgelt, kui neil kästi lõpetada kuulutamine (Apostlite teod 5:27—29). Samuti ütles Jeesus ise kindlalt ei kõigile väärtegudele — oma elu viimase hetkeni välja, kui sõdurid pakkusid talle ”mürriga segatud viina”. Selle vastuvõtmine oleks võinud nõrgestada tema kindlameelsust sellel kriitilisel ajal (Markuse 15:23; Matteuse 4:1—10).
Ei ütlemine — elu ja surma küsimus
Jeesus ütles: ”Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14).
Lai tee on üldiselt soositud sellepärast, et seda mööda on kergem minna. Sellel käijad on ennasthellitavad, kalduvad lihalikult mõtlema ja tegutsema ning nad ei taha erineda Saatana maailmast, vaid tahavad hoopis kohandada ennast sellele. Nad tunnevad, et Jumala seadused ja põhimõtted on moraalselt ahistavad (Efeslastele 4:17—19). Siiski ütles Jeesus, et just see lai tee ”viib hukatusse”.
Ent miks ütles Jeesus, et vaid vähesed valivad ahta tee? Peamiselt sellepärast, et vaid vähesed tahavad, et Jumala seadused ja põhimõtted juhiksid nende elu ning aitaksid neil vastu seista paljudele neid ümbritsevatele ahvatlustele ja võimalustele teha väärtegusid. Pealegi on vaid suhteliselt vähesed valmis võitlema keelatud ihade ja eakaaslaste mõju vastu ning hirmu vastu sattuda pilke alla, mis võib neile osaks saada valitud eluviisi pärast (1. Peetruse 3:16; 4:4).
Need vähesed inimesed mõistavad hästi, mida tundis apostel Paulus, kui ta kirjeldas võitlust, mida ta patu vastu pidas. Sarnaselt tänapäeva maailmaga oli ka Pauluse-aegses rooma ja kreeka maailmas ohtralt võimalusi vääratele ahvatlustele järele anda. Paulus selgitas, et tema mõistus, mis teadis, mis on hea, pidas sõda lihaga, mis kaldus patustama (Roomlastele 7:21—24). Jah, Paulus teadis, et tema ihu on hea teener, kuid halb isand, ning ta õppis sellele ei ütlema. ”Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks,” kirjutas ta (1. Korintlastele 9:27). Kuidas ta suutis sellise võimu saavutada? Mitte omaenese jõuga, mis oli selle ülesandega toimetulekuks ebapiisav, vaid Jumala vaimu abil (Roomlastele 8:9—11).
Selle tulemusena püsis Paulus Jehoova ees otsani laitmatuna, hoolimata sellest et ta oli ebatäiuslik. Veidi aega enne oma surma võis ta kirjutada: ”Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg” (2. Timoteosele 4:7, 8).
Võitluses oma nõrkustega on meile julgustavaks eeskujuks peale Pauluse ka need, kes temale eeskujuks olid — Joosep, Mooses, Taaniel, Sadrak, Meesak, Abednego ja paljud teised. Kuigi nad kõik olid ebatäiuslikud inimesed, keeldusid need usumehed väärtegudest mitte jonnakuse või kangekaelsuse pärast, vaid moraalse tugevuse pärast, mille oli neile andnud Jehoova vaim (Galaatlastele 5:22, 23). Nad olid vaimsed mehed. Nad tundsin nälga iga sõna järele, mis lähtus Jehoova suust (5. Moosese 8:3). Tema sõna tähendas neile elu (5. Moosese 32:47). Üle kõige aga armastasid ja kartsid nad Jehoovat ning tema abiga kasvatasid nad kannatlikult vihameelsust väärtegude vastu (Laul 97:10; Õpetussõnad 1:7).
Olgem meiegi nende sarnased. Tõepoolest, et jätkuvalt igasugustele väärtegudele ei öelda, läheb meil vaja Jehoova vaimu just nagu neilgi. Jehoova annab meile heldelt oma vaimu, kui me seda siiralt palume, tema Sõna uurime ja korrapäraselt kristlikel koosolekutel käime (Laul 119:105; Luuka 11:13; Heebrealastele 10:24, 25).
Timothy, keda alguses mainiti, oli rõõmus, et ta ei olnud jätnud hooletusse oma vaimseid vajadusi. Noor naistöötaja, kes noormehe töökaaslasega peetud vestlust pealt kuulis ning keda kütkestas Timothy süütus, kutsus hiljem noormeest vaikselt enda koju, kui tema abikaasa kodunt ära oli. Timothy keeldus. Naine ei andnud kergelt alla ja esitas seda kutset veel mitu korda nagu Pootifari naine. Timothy ütles kindlalt, kuid sõbralikult iga kord talle ei. Ta andis sellele naisele ka Jumala Sõnast head tunnistust. Timothy on nüüd õnnelikus abielus veetleva kaaskristlasega ning on ääretult tänulik Jehoovale, kes andis talle keeldumiseks moraalset tugevust. Tõepoolest, Jehoova õnnistab ja tugevdab kõiki, kes tahavad keelduda väärtegudest ning säilitada oma kristliku laitmatuse (Laul 1:1—3).