Jäljenda Jehoova halastust

”Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline.” (LUUKA 6:36)

 1. Millest ilmnes, et variserid ei olnud halastavad?

EHKKI inimesed on loodud Jumala näo järgi, ei küüni nad sageli tema halastust jäljendama (1. Moosese 1:27). Mõtle näiteks variseride peale. See rühmitus tervikuna ei suutnud kuidagi rõõmustada, kui Jeesus ühe inimese kuivanud käe hingamispäeval halastavalt terveks tegi. Nad hoopis hakkasid Jeesuse vastu nõu pidama, ”kuidas teda hukka saata” (Matteuse 12:9—14). Ühel teisel korral tervendas Jeesus mehe, kes oli sündimisest saadik pime olnud. Jällegi ei leidnud ”mõned variseridest” rõõmu Jeesuse halastusest. Nad hoopis kaebasid: ”See inimene ei ole Jumalast, sest ta ei pea hingamispäeva!” (Johannese 9:1—7, 16).

2., 3. Mida Jeesus silmas pidas, kui ta käskis hoiduda ’variseride haputaignast’?

² Oma kalgi käitumisega tegid variserid kurja inimsuse vastu ja pattu Jumala vastu (Johannese 9:39—41). Täiesti põhjendatult hoiatas Jeesus oma jüngreid, et nad hoiduksid selle mõjuvõimsa rühmituse ja teiste usutegelaste, näiteks saduseride ”haputaignast” (Matteuse 16:6). Haputaigen kujutab Piiblis pattu või rikutust. Niisiis pidas Jeesus silmas seda, et ”kirjatundjate ja variseride” õpetus võib puhast kummardamist rikkuda. Kuidas? Nad õpetasid inimesi vaatama Jumala Seadusele üksnes läbi nende omatehtud eeskirjade ja rituaalide ning jätsid tähelepanuta selle, mis on ”tähtsaim käsuõpetuses”, näiteks halastuse (Matteuse 23:23). See kombetalituslik kummardamisvorm tegi Jumala teenimise inimestele talumatult raskeks koormaks.

³ Teises osas tähendamissõnas kadunud pojast paljastas Jeesus juudi usujuhtide rikutud mõtteviisi. Selles tähendamissõnas tahtis isa, kes kujutab Jehoovat, oma kahetsevale pojale andestada. Ent tema teine poeg, kes kujutas ”varisere ja kirjatundjaid”, suhtus olukorda sootuks teistmoodi (Luuka 15:2).

Venna viha

4., 5. Mis mõttes oli vanem vend ”kadunud”?

⁴ ”Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna.” (Luuka 15:25—28.)

⁵ Nagu näha, polnud noorem poeg Jeesuse tähendamissõnas ainuke, kellel oli probleeme. ”Mõlemad pojad, keda siin kujutatakse, on kadunud,” öeldakse ühes teatmeteoses, ”üks on laostunud ebaõigluse tõttu, teine on pimestunud ennastõigustava hoiaku tõttu.” Pane tähele, et vanem vend mitte lihtsalt ei keeldunud rõõmustamast, vaid ”vihastus”. Kreekakeelne tüvisõna ”viha” ei tähenda mitte niivõrd raevupahvakat, kuivõrd püsivat meelelaadi. Arvatavasti oli vanema venna vimm sügavalt juurdunud ja ta tundis, et on kohatu tähistada sellise inimese tagasitulekut, kes poleks üldsegi tohtinud kodust lahkuda.

 6. Keda kujutab vanem vend ja miks?

⁶ Vanem vend kujutab hästi neid, kes panid pahaks seda, et Jeesus patustele kaastunnet ja tähelepanu osutas. Neid ennastõigustavaid inimesi ei liigutanud Jeesuse halastus; nad ei jaganud rõõmu, mis tõuseb taevas, kui patusele andeks antakse. Jeesuse halastus ajas nad hoopis vihale ja nad hakkasid ’mõtlema kurja’ oma südames (Matteuse 9:2—4). Ühel juhul paisus variseride viha nii suureks, et nad kutsusid eneste juurde mehe, kelle Jeesus oli tervendanud, ja ”tõukasid ta välja” — nähtavasti heitsid nad ta sünagoogist välja! (Johannese 9:22, 34.) Nagu kadunud poja vend, kes ’ei tahtnud sisse minna’, nii ka juudi usujuhid ei olnud ”rõõmsad rõõmsatega”, kui neil selleks võimalus avanes (Roomlastele 12:15). Jeesus paljastas veelgi nende kurja mõtteviisi, kui ta jätkas oma tähendamissõna.

Vale mõtteviis

7., 8. a) Mis mõttes ei mõistnud vanem vend pojaks olemise tähendust? b) Milline erinevus ilmnes vanema poja ja tema isa vahel?

⁷ ”Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!” (Luuka 15:28—30.)

⁸ Nende sõnadega näitas vanem vend, et ta polnud mõistnud pojaks olemise tõelist tähendust. Ta teenis oma isa üpris sarnaselt sellega, kuidas tööline teenib tööandjat. Ütles ta ju isale, et ta orjab teda. On tõsi, et vanem poeg ei olnud kunagi kodust lahkunud ega oma isa käsust üle astunud. Kuid kas ta kuuletus isale armastusest? Kas ta leidis tema teenimisest ehtsat rõõmu või oli ta ehk muutunud enesega liialt rahulolevaks ning hakanud pidama end heaks pojaks sel lihtsal põhjusel, et ta täitis oma kohustused ”väljal”? Kui ta tõepoolest oli lojaalne poeg, miks ei mõelnud ta samamoodi kui tema isa? Miks polnud tema südames kaastunnet, kui talle avanes võimalus oma vennale halastust osutada? (Võrdle Laul 50:20—22.)

 9. Selgita, kuidas sarnanesid juudi usujuhid vanema pojaga.

⁹ Juudi usujuhid sarnanesid vanema pojaga. Nad uskusid end olevat Jumalale lojaalsed, kuna nad pidasid rangelt kinni seadusekogust. Muidugi on sõnakuulelikkus väga tähtis (1. Saamueli 15:22). Ent pannes liigset rõhku tegudele, muutsid nad Jumala teenimise mehaaniliseks tegevuseks, väliseks formaalsuseks, mille taga polnud ehtsat andumust. Nende meel oli kinni traditsioonides. Nende südames polnud armastust. Veelgi enam, lihtinimesed olid nende meelest kui jalgealune mustus ja nad nimetasid neid põlglikult neetud rahvahulgaks (Johannese 7:49). Kuidas võisidki selliste juhtide teod Jumalale meeldida, kui nende süda oli temast kaugel? (Matteuse 15:7, 8.)

10. a) Miks olid sõnad ”Ma tahan halastust ja mitte ohvrit” kohane nõuanne? b) Kui tõsine puudus on halastamatus?

¹⁰ Jeesus käskis varisere: ”Minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit” (Matteuse 9:13; Hoosea 6:6). Nad ei mõistnud, mis on esmatähtsad asjad. Ilma halastuseta olid kõik nende ohvrid väärtusetud. Seda on tõepoolest oluline mõista, sest Piibel näitab, et ”halastamatud” arvatakse nende hulka, kes on Jumala silmis ”surma väärt” (Roomlastele 1:31, 32). Pole siis mingi ime, et Jeesus ütles usujuhtide kui klassi kohta, et nad lähevad igavesse hukatusse. Ilmselt oli see kohtuotsus tingitud paljuski just nende halastamatusest (Matteuse 23:33). Ent üksikisikuid sellest klassist andis ehk aidata. Oma tähendamissõna lõpus katsub Jeesus parandada selliste juutide mõtteviisi isa sõnade läbi oma vanemale pojale. Vaadelgem, mida ta ütles.

Isa halastus

11., 12. Kuidas püüdis isa Jeesuse tähendamissõnas oma vanemat poega veenda ja mida märkimisväärset on selles, et ta kasutas sõnu ”sinu vend”?

¹¹ ”Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!” (Luuka 15:31, 32.)

¹² Pane tähele, et isa kasutas sõnu ”sinu vend”. Miks? Meenuta, et vanem poeg oli isaga rääkides öelnud kadunud poja kohta ”sinu poeg” — mitte ”minu vend”. Näis, nagu ta ei peakski venda oma sugulaseks. Niisiis, sisuliselt ütles isa oma vanemale pojale: ”Ta ei ole mitte lihtsalt minu poeg. Ta on sinu vend, su oma liha ja veri. Sul on igati põhjust tema tagasitulekust rõõmu tunda!” Jeesuse sõnum pidi juudi juhtidele päris selge olema. Patused, keda nad põlgasid, olid tegelikult nende ”vennad”. Jah, ”ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu” (Koguja 7:20). Väljapaistvatel juutidel oli seega igati põhjust rõõmustada, kui patused kahetsesid.

13. Millise olulise küsimuse tõstatab meie jaoks Jeesuse tähendamissõna järsk lõpp?

¹³ Pärast isa palvet tähendamissõna lõpeb järsult. Jeesus otsekui kutsuks oma kuulajaid üles lugu ise lõpetama. Ükskõik kuidas vanem poeg ka ei reageerinud, oli igale kuulajale esitatud küsimus: ”Kas sina jagad rõõmu, mida patuse pöördumise üle taevas tuntakse?” Ka tänapäeval on kristlastel võimalus sellele küsimusele vastata. Kuidas?

Jäljendagem Jumala halastust tänapäeval

14. a) Kuidas me saame seoses halastuse ilmutamisega rakendada Pauluse nõuannet, mis on kirjas Efeslastele 5:1? b) Millisel valel viisil me ei tohiks Jumala halastust tõlgendada?

¹⁴ Paulus manitses efeslasi: ”Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed” (Efeslastele 5:1). Seega peaksime meie kui kristlased hindama Jumala halastust, istutama selle sügavale oma südamesse ja ilmutama seda omadust, kui me teistega suhtleme. Siinkohal on kohane ka üks hoiatus. Jumala halastust ei tohiks tõlgendada kui patu alahindamist. Näiteks mõned inimesed võivad ükskõikselt arutleda: ”Kui ma teen pattu, võin alati Jumalalt andestust paluda ja küll ta mulle halastab.” Sellise suhtumisega inimene ’tarvitaks Jumala armu, et lodevalt elada’, nagu kirjutas Juudas (Juuda 4). Jehoova on küll halastav, kuid ta ”siiski ei jäta .. karistamata” väärteo sooritanut, kes ei kahetse (2. Moosese 34:7; võrdle Joosua 24:19; 1. Johannese 5:16).

15. a) Miks peavad eelkõige kogudusevanemad suhtuma halastusse tasakaalukalt? b) Ehkki kogudusevanemad ei salli tahtlikku patustamist, mida peaksid nad püüdma teha ja miks?

¹⁵ Niisama hoolikalt peame aga jälgima ka seda, et me ei kalduks teise äärmusesse ega kohtleks jäigalt ja kohtumõistjalikult neid, kes oma patte tõsiselt kahetsevad ja jumalakartlikult kurvastavad (2. Korintlastele 7:11). On väga tähtis, et kogudusevanemad, kelle hoolde on usaldatud Jehoova lambad, säilitaksid tasakaaluka vaate selles valdkonnas, eriti siis, kui nad käsitlevad õigusküsimusi. Kristlikku kogudust tuleb hoida puhtana ja Pühakirja järgi on õige ’lükata kurjategija endi seast välja’ kogudusest eemaldamise teel (1. Korintlastele 5:11—13). Samal ajal on õige osutada halastust, kui selleks on selge alus. Niisiis, ehkki kogudusevanemad ei salli tahtlikku patustamist, püüavad nad leida armastavat ja halastavat toimimisviisi õigluse piirides. Nad on vägagi teadlikud Piibli põhimõttest: ”Kohus on halastuseta sellele, kes ei ole osutanud halastust; kuid halastus võib võidurõõmutseda kohtu üle!” (Jakoobuse 2:13; Õpetussõnad 19:17; Matteuse 5:7, UT).

16. a) Näita Piiblist, et Jehoova tõepoolest soovib, et eksinud tema juurde tagasi pöörduksid. b) Kuidas me saame näidata, et ka meil on kahetsenud patustajate tagasituleku üle hea meel?

¹⁶ Tähendamissõna kadunud pojast näitab, et Jehoova soovib väga, et eksinud tema juurde tagasi pöörduksid. Ta kutsub neid seni, kuni nad osutuvad lootusetult kadunuks (Hesekiel 33:11; Malakia 3:7; Roomlastele 2:4, 5; 2. Peetruse 3:9). Sarnaselt kadunud poja isaga kohtleb Jehoova tagasitulnuid väärikalt ning võtab nad vastu kui täieõiguslikud pereliikmed. Kas sina jäljendad selles suhtes Jehoovat? Kuidas sa reageerid sellele, kui kogudusse võetakse tagasi kaasusklik, kes oli mõnda aega eemaldatud? Me juba teame, et taevas tuntakse selle üle rõõmu (Luuka 15:7). Kuid kas tõuseb rõõm ka maa peal, teie koguduses ja sinu südames? Või on selle asemel vimma, nagu oli vanemal pojal tähendamissõnas, ja sa leiad, et see, kes poleks üldsegi tohtinud Jumala karja hulgast lahkuda, ei vääri lahket vastuvõttu?

17. a) Milline olukord tekkis esimese sajandi Korintoses ja millist nõu Paulus kogudusele seoses sellega andis? b) Miks oli Pauluse manitsus praktiline ja kuidas me saame seda tänapäeval rakendada? (Vaata ka kasti paremal.)

¹⁷ Et võiksime end selles suhtes läbi katsuda, vaadelgem, mis juhtus umbes aastal 55 m.a.j. Korintoses. Üks mees, kes oli sealsest kogudusest välja heidetud, hülgas oma ebapuhta eluviisi. Mida pidid vennad nüüd tegema? Kas suhtuma tema kahetsusse skeptiliselt ja teda edaspidigi vältima? Vastupidi, Paulus õhutas korintlasi: ”Teie .. peate temale andeks andma ja teda kinnitama, et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks. Sellepärast ma manitsen teid osutada temale armastust” (2. Korintlastele 2:7, 8). Sageli võivad kahetsevad patustajad eriti kergesti hakata end tundma vääritutena või langeda masendusse. Seepärast tuleb neile kinnitada, et kaasusklikud ja Jehoova armastavad neid (Jeremija 31:3; Roomlastele 1:12). See on eluliselt tähtis. Miks?

18., 19. a) Kuidas olid Korintose kristlased olnud liiga leebed? b) Kuidas oleks halastamatu hoiak võimaldanud Saatanal korintlasi ’kavalasti petta’?

¹⁸ Kui Paulus manitses korintlasi olema andestavad, mainis ta ühe põhjusena seda, et ”saatan meid kavalasti ei petaks, sest tema mõtted ei ole meile teadmatud” (2. Korintlastele 2:11). Mida ta silmas pidas? Varem oli Paulus pidanud Korintose koguduse liikmeid noomima nende liigse leebuse pärast. Nad olid lubanud eespool mainitud mehel karistamatult edasi patustada. Seda tehes teenisid kogudus ja iseäranis kogudusevanemad Saatana huve, kes oleks mõnuga viinud koguduse olukorda, millega kaasnenuks halb maine (1. Korintlastele 5:1—5).

¹⁹ Kui nad nüüd kalduksid teise äärmusesse ja keelduksid kahetsejale andestamast, petaks Saatan neid teisel viisil. Kuidas? Ta võiks kasutada ära nende kalkust ja halastamatust. Kui ”veel suurem kurvastus” kahetseva patustaja ”ära neelaks” või nagu Today’s English Version ütleb, kui ta muutuks ”nii kurvaks, et ta täielikult alla annaks”, millist rasket süüd kogudusevanemad Jehoova ees kannaksid! (Võrdle Hesekiel 34:6; Jakoobuse 3:1.) Seega oli Jeesusel mõjuv põhjus öelda pärast seda, kui ta oli hoiatanud oma järgijaid komistama panemast ”ühte neist pisukesist”: ”Pidage endid silmas! Kui su vend pattu teeb, siis noomi teda; ja kui ta kahetseb, anna talle andeks” (Luuka 17:1—4, meie kursiiv).a

20. Mil moel tõuseb rõõm nii taevas kui ka maa peal, kui patune kahetseb?

²⁰ Tuhanded inimesed, kes igal aastal puhta kummardamise juurde tagasi pöörduvad, on tänulikud halastuse eest, mida Jehoova neile on osutanud. ”Ma ei mäleta, et oleksin millegi üle oma elus kunagi nii õnnelik olnud,” kommenteerib üks kristlik õde oma tundeid seoses kogudusse tagasivõtmisega. Kindlasti jagavad tema rõõmu ka inglid. Ühinegem meiegi rõõmuga, mis tõuseb taevas siis, kui patune kahetseb (Luuka 15:7). Nõnda jäljendame Jehoova halastust.

[Allmärkus]

Kordamiseks

◻ Mille poolest sarnanes vanem vend juudi usujuhtidega?

◻ Mis mõttes ei olnud vanem vend mõistnud pojaks olemise tõelist tähendust?

◻ Millist kahte äärmust me peaksime vältima, mõeldes Jumala halastuse peale?

◻ Kuidas me võime Jumala halastust tänapäeval jäljendada?

[Kast lk 17]

’OSUTAGE TEMALE ARMASTUST’

Paulus ütles Korintose kogudusele nende seast välja heidetud, kuid kahetsenud patustaja kohta: ”Ma manitsen teid osutada temale armastust” (2. Korintlastele 2:8). Kreeka sõna, mis on tõlgitud verbiga ”osutama”, on juriidiline termin ja tähendab ”kinnitama”. Jah, kahetsevad inimesed, kes on kogudusse tagasi võetud, peavad tundma, et neid armastatakse ja et nad on jällegi teretulnud kogudusse selle liikmetena.

Samal ajal peame meeles pidama, et suurem osa koguduseliikmeid pole teadlikud asjaoludest, mis tingisid inimese kogudusest väljaheitmise või tagasivõtmise. Pealegi on võimalik, et mõned koguduseliikmed on kahetseva patustaja käitumise tõttu isiklikult kannatanud, vahest koguni pikka aega. Seega, kui teatatakse kellegi tagasivõtmisest kogudusse, on arusaadav, et me arvestame teiste tunnetega ja hoiame oma rõõmu vaos seni, kuni saame seda tagasivõetule isiklikult väljendada.

Kui uskukinnitav on kogudusse tagasivõetuil teada, et nad on teretulnud kristlikku kogudusse tagasi selle liikmetena! Me saame neid kahetsenuid julgustada sellega, et vestleme nendega kuningriigisaalis ning oleme nendega koos teenistuses ning teistel kohastel võimalustel. Neile kallitele inimestele nõnda armastust osutades — või kinnitades — ei alahinda me mingil juhul nende tehtud pattude tõsidust. Me lihtsalt jagame taevaste vägede rõõmu selle üle, et nad on patuse eluviisi hüljanud ja pöördunud tagasi Jehoova juurde (Luuka 15:7).

[Pilt lk 15]

Vanem poeg ei rõõmustanud oma venna tagasituleku üle