Põrgu
Definitsioon: Sõna „põrgu” leidub paljudes piiblitõlgetes. Teistes tõlgetes aga on samas salmis sõna „haud”, „surnute maailm”, „surmavald” jne. Mõned Piiblid lihtsalt translitereerivad algkeele sõnad, mis on mõnikord tõlgitud sõnaga „põrgu”; see tähendab, et nad annavad need sõnad tõlkimatult edasi oma tähestiku tähtedega. Mis sõnad need on? Heebreakeelne še’ōlʹ ja selle kreekakeelne vaste haiʹdēs [loe: haades], mis ei käi üksiku matmispaiga, vaid inimkonna ühise haua kohta; samuti kreekakeelne sõna geʹen·na, mida kasutatakse igavese hävingu sümbolina. Kuid nii ristiusumaailmas kui ka paljudes mittekristlikes religioonides õpetatakse, et põrgu on paik, kus asuvad deemonid ja kus kurje inimesi pärast surma karistatakse (ja mõned usuvad, et karistatakse piinamisega).
Kas Piibel näitab, et surnud tunnevad valu?
Koguja 9:5, 10: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ... Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas*, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Kui nad enam midagi ei tea, siis loogiliselt võttes ei tunne nad ka valu.) (*„Šeol”, AS, RS, NE, NW; „haud”, PR, KJ; „allmaailm”, SP; „põrgu”, Dy; „surnute maailm”, TEV.)
Laul 146:4: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted*!” (*„Mõtted”, PR, SP, KJ, NW; „kavatsused”, UT; „plaanid”, RS, TEV.)
Kas Piibel näitab, et hing jääb pärast keha surma elama?
Hes. 18:4: „Hing*, kes teeb pattu, peab surema!” (*„Hing”, PR, SP, KJ, Dy, NW; „inimene”, JB; „isik”, TEV.)
„’Hinge’ käsitust ainult vaimse, mittemateriaalse eksistentsina, ’kehast’ lahusolekuna, ... Piiblis ei esine.” — La Parole de Dieu (Pariis, 1960), Georges Auzou, Pühakirja professor, Roueni seminar, Prantsusmaa, lk. 128.
„Kuigi heebreakeelne sõna nefeš [Heebrea Kirjades] on sageli tõlgitud sõnaga ’hing’, poleks siiski täpne omistada sellele kreeka tähendust. Nefeš’it ... ei ole kunagi käsitatud tegutsemas kehast lahus. Uues Testamendis on kreekakeelne sõna psychē sageli tõlgitud sõnaga ’hing’, aga jällegi ei tuleks seda sõna automaatselt mõista samas tähenduses, nagu seda mõistsid kreeka filosoofid. Tavaliselt tähendab see ’elu’ või ’elujõudu’ või mõnikord ka ’indiviidi’.” — The Encyclopedia Americana (1977), 25. kd., lk. 236.
Millised inimesed lähevad Piiblis mainitud põrgusse?
Kas Piibel ütleb, et kurjad lähevad põrgusse?
Laul 9:17, KJ: „Kurjad saadetakse põrgusse* ja kõik rahvad, kes unustavad Jumala.” (*„Põrgusse”, 9:18 Dy tõlkes; „surma”, TEV; „surmapaika”, Kx; „surmavalda”, 9:18 EP, PR ja UT; „allmaailma”, SP; „Šeoli”, AS, RS, NE, JB, NW.)
Kas Piibel ütleb, et õiglased inimesed lähevad põrgusse?
Iiob 14:13: „[Iiob palvetas:] Oh, et sa varjaksid mind surmavallas*, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles!” (Jumal ise ütles, et Iiob on „vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast”. — Iiob 1:8.) (*„Põrgus”, Dy; „hauas”, KJ; „surnute maailmas”, TEV; „allilmas”, SP; „surnute paigas”, PR; „Šeolis”, AS, RS, NE, JB, NW.)
Ap. t. 2:25—27: „Taavet ütleb tema [Jeesuse Kristuse] kohta: ... ’Sina ei jäta mu hinge surmavalda* ega lase oma Püha näha kõdunemist!’ ” (Annab ju tõsiasi, et Jumal ’ei jätnud’ Jeesust „põrgusse” [Dy], mõista, et Jeesus oli vähemalt mingi aja põrgus ehk Hadeses.) (*„Surma”, NE; „surmapaika”, Kx; „surnute maailma”, TEV; „hauda”, PR; „allmaailma”, SP; „Hadesesse”, AS, RS, JB, NW.)
Kas keegi pääseb Piiblis mainitud põrgust kunagi välja?
Ilm. 20:13, 14, PR: „Meri andis surnud, kes tema sees olid, ja surm ja põrguhaud* andsid surnud, kes nende sees olid, ja igaühe peale mõisteti kohut nende tegude järele. Ja surm ja põrguhaud heideti tule järve.” (Niisiis vabastatakse surnud põrgust. Pane tähele ka seda, et põrgu ei ole sama mis tulejärv, vaid see heidetakse tulejärve.) (*„Põrgu”, KJ, Dy, Kx; „surmavald”, EP, UT; „allmaailm”, SP; „surnute maailm”, TEV; „Hades”, NE, AS, RS, JB, NW.)
Miks valitseb selles, mida Piibel põrgust räägib, nii suur segadus?
„Palju segadust ja vääritimõistmist on põhjustanud esimeste piiblitõlkijate järjekindel tava tõlkida heebreakeelne sõna Šeol ning kreekakeelsed sõnad Hades ja Gehenna sõnaga ’põrgu’. Nende sõnade pelk translitereerimine Piibli parandatud väljaannete tõlkijate poolt ei ole suutnud seda segadust ja vääritimõistmist märkimisväärselt kõrvaldada.” — The Encyclopedia Americana (1942), kd. XIV, lk. 81.
Tõlkijad on lasknud isiklikel arusaamadel oma tööle värvingut anda, selle asemel et algkeelte sõnu järjekindlalt tõlkida. Näiteks: 1) King James Version annab sõna še’ōlʹ edasi sõnadega „põrgu”, „haud” ja „auk”; haiʹdēs on selles edasi antud kahe sõnaga: „põrgu” ja „haud”; geʹen·na on samuti tõlgitud sõnaga „põrgu”. 2) Today’s English Version translitereerib sõna haiʹdēs sõnaga „Hades” ning samuti tõlgib selle sõnadega „põrgu” ja „surnute maailm”. Aga peale selle, et selles on sõna haiʹdēs antud edasi sõnaga „põrgu”, kasutatakse selles sama tõlget ka sõna geʹen·na puhul. 3) Tõlkes The Jerusalem Bible on sõna haiʹdēs kuues kohas translitereeritud, kuid mujal on see tõlgitud sõnadega „põrgu” ja „allilm”. Ka sõna geʹen·na tõlgitakse selles „põrguks”, nagu ka kahel juhul sõna haiʹdēs. Seega on algkeelsete sõnade täpne tähendus ähmastunud.
Kas kurje inimesi ootab igavene karistus?
Matt. 25:46: „Need lähevad igavesse karistusse [„maharaiumisse”, Int; kreeka keeles koʹla·sin], aga õiged igavesse elusse.” (The Emphatic Diaglott ütleb „karistuse” asemel „äralõikamine”. Allmärkuses öeldakse: „Kolasin ... on tuletatud sõnast kolazoo, mis tähendab: 1) ära lõikama, nagu näiteks puuoksi maha raiuma, kärpima, 2) piirama, maha suruma . . . , 3) nuhtlema, karistama. Üksikisiku äralõikamist elust või ühiskonnast või ka tema tegevusvabaduse piiramist peetakse karistuseks; sellest on tulnud selle sõna kolmas ülekantud tähenduses kasutamisviis. Kasutusele on võetud esimene tähendus, sest see sobib paremini kokku lause teise poolega ning niiviisi säilib vastanduse jõud ja ilu. Õiged lähevad ellu, kurjad elust äralõikamisse ehk surma. Vaata 2. Tess. 1.9.”)
2. Tess. 1:9, UT: „Need saavad karistuseks igavese hävingu* eemal Issanda palgest ja Tema võimukuse kirkusest.” (*„Igavese hukatuse”, EP, PR; „igaveseks kadumise”, JB; „mõistab nad igavesse karistusse”, Kx; „igavese karistuse ärahävitamises”, Dy.)
Juuda 7: „Nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust.” (Tuli, mis hävitas Soodoma ja Gomorra, kustus küll juba tuhandeid aastaid tagasi, kuid selle tagajärjed on kestvad; neid linnu ei ole iial uuesti üles ehitatud. Kuid Jumala kohtuotsus ei tabanud mitte ainult neid linnu, vaid ka nende kurje elanikke. See, mis neile osaks sai, on meile hoiatavaks näiteks. Luuka 17:29 ütleb Jeesus, et nad ’hävitati’; Juuda 7 näitab, et see häving on igavene.)
Mida tähendab see ’igavene piinamine’, millele Ilmutusraamatus viidatakse?
Ilm. 14:9—11; 20:10: „Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha viinast, mis segamata on valatud tema viha karikasse; ja teda peab vaevatama [„teda piinatakse”, UT] tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees. Ja nende valu suits [„piinasuits”, UT; kreeka keeles basa·ni·smouʹ] tõuseb üles ajastute ajastuteni; ja ei ole rahu päevad ega ööd neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ega neil, kes vastu võtavad tema nime märgi.” „Ja kurat, kes neid eksitas, heideti tule ja väävli järve, kus on ka metsaline ja valeprohvet. Ja neid vaevatakse [„piinatakse”, UT] päevad ja ööd ajastute ajastuteni!”
Mis on see ’piinamine’, millele need tekstid viitavad? On tähelepanuväärne, et Ilmutuse 11:10 (UT) mainitakse, et „kaks prohvetit piinasid neid, kes elavad ilmamaa peal”. Seda piina põhjustavad nendes sõnumites sisalduvad alandavad paljastused, mida need prohvetid kuulutavad. Ilmutuse 14:9—11 (UT) öeldakse, et sümboolse „metsalise ja tema kuju” kummardajaid „piinatakse tules ja väävlis”. See ei saa tähendada surmajärgset teadvuse juures piinamist, sest „surnud ei tea enam midagi”. (Kog. 9:5) Aga mis põhjustab neile nende eluajal sellist piina? See, et Jumala sulased kuulutavad, et „metsalise ja tema kuju” kummardajaid tabab teine surm, mida kujutab „tule ja väävliga põlev järv”. Nende tulise hävinguga seotud suits jääb tõusma igavesti, sest nende häving on igavene ja seda ei unustata iial. Mida tähendavad Ilmutuse 20:10 (UT) sõnad, et Kuradit ’piinatakse igavesest ajast igavesti tule- ja väävlijärves’? Ilmutuse 21:8 ütleb selgesti, et „tule ja väävliga põlev järv” tähendab „teist surma”. Niisiis tähendab see, et Kuradit „piinatakse” seal igavesti, seda, et teda ei vabastata; teda hoitakse seal igaveses vangistuses ehk tegelikult on ta igaveseks surnud. Sel juhul sõna „piinama” (kreekakeelsest sõnast baʹsa·nos) kasutamine meenutab teksti Matteuse 18:34, kus sama kreekakeelset sõnatüve kasutatakse ’vangivalvuri’ kohta. — RS, AT, ED, NW.
Mis on see „tuline Gehenna”, millele Jeesus viitas?
Gehennale viidatakse Kristlikes Kreeka Kirjades 12 korda. Viis korda on see otseselt seotud tulega. Tõlkijad on andnud kreekakeelse väljendi geʹen·nan tou py·rosʹ edasi sõnadega „põrgutuli” (EP, PR, KJ, Dy), „põrgutuled” (NE), „tuline auk” (AT), „Gehenna tuled” (NAB), „tulepõrgu” (UT) ja „põrgu” (SP).
Ajalooline taust. Hinnomi org (Gehenna) asus väljaspool Jeruusalemma müüre. Mõnda aega kummardati selles paigas ebajumalaid, sealhulgas toodi ohvriks ka lapsi. Esimesel sajandil kasutati Gehennat Jeruusalemma jäätmete põletuspaigana. Sellesse orgu visati loomade korjused, et need tules ära põleksid, ning põlemise soodustamiseks lisati väävlit. Samuti heideti Gehennasse nende hukatud kurjategijate surnukehad, keda ei peetud mälestushauda matmise vääriliseks. Niisiis rääkis Jeesus tekstis Matteuse 5:29, 30 ’kogu ihu’ heitmisest Gehennasse. Kui surnukeha alaliselt põlevasse tulle kukkus, siis ta hävis, aga kui see maandus sügava kuristiku servale, siis hakkasid selle roiskuvat liha sööma ussid ehk tõugud, keda seal alati leidus. (Mark. 9:47, 48) Elavaid inimesi Gehennasse ei visatud; seega ei olnud see teadvuse juures piinamise paik.
Matteuse 10:28 (UT) hoiatas Jeesus oma kuulajaid, et nad ’kardaksid pigemini seda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus [„Gehennas”, NW] hukata’. Mida see tähendab? Pane tähele, et siin ei ole mainitud Gehenna tules piinamist; selle asemel ütleb ta, et nad ’kardaksid seda, kes võib Gehennas hukata’. (Meie kursiiv.) „Hinge” eraldi nimetades rõhutab Jeesus siin seda, et Jumal võib hävitada kõik inimese elu väljavaated, nii et tal ei ole enam lootust ülestõusmisele. Nii tähendavad viited ’tulisele Gehennale’ sedasama, mis Ilmutuse 21:8 mainitud ’tulejärv’, nimelt hävingut, „teist surma”.
Mis on Piibli järgi karistus patu eest?
Rooml. 6:23: „Patu palk on surm.”
Kas inimest saab veel pärast surma pattude eest karistada?
Rooml. 6:7: „Kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.”
Kas kurjade igavene piinamine sobib kokku Jumala isiksusega?
Jer. 7:31: „Nad [ärataganenud juudid] on ehitanud Põletuspaiga ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi orus, et põletada tules oma poegi ja tütreid, mida mina ei ole käskinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud!” (Kui see ei ole Jumalale kunagi meeldegi tulnud, siis kindlasti ei ole tal sellist paika ega kasuta ta seda veelgi laiemas ulatuses.)
Näide. Mida sa arvaksid lapsevanemast, kes oma lapse kätt karistuseks tules hoiab? „Jumal on armastus.” (1. Joh. 4:8) Kas Jumal teeks seda, mida ei teeks ükski õiglane lapsevanem? Kindlasti mitte!
Kas Jeesus õpetas looga rikkast mehest ja Laatsarusest, et kurje pärast surma piinatakse?
Kas Luuka 16:19—31 toodud lugu on sõnasõnaline jutustus või ainult tähendamissõna millegi muu kohta? The Jerusalem Bible tunnistab allmärkuses, et see on „jutustuse vormis esitatud mõistujutt, viideteta ühelegi ajaloolisele isikule”. Kui võtta seda sõnasõnaliselt, siis tähendaks see, et kõik need, kes on Jumala soosingus, mahuvad üheainsa mehe, Aabrahami sülle; et sõrmeotsas olev vesi ei aurustu Hadese tules; et ainuüksi tilk vett võib tuua seal kannatajale kergendust. Kas see kõlab sinu arvates loogilisena? Kui see oleks sõnasõnaline lugu, siis oleks see Piibli teiste osadega vastuolus. Ja kui Piibel räägiks nõnda iseendale vastu, kas siis tõde armastav inimene kasutaks seda oma usu alusena? Kuid Piibel ei räägi iseendale vastu.
Mida see mõistujutt tähendab? „Rikas mees” kujutas varisere. (Vaata 14. salmi.) Kerjus Laatsarus kujutas lihtsaid juute, keda variserid põlgasid, aga kes kahetsesid ja said Jeesuse järelkäijateks. (Vaata Luuka 18:11; Johannese 7:49; Matteuse 21:31, 32.) Nende mõlema surm oli samuti sümboolne ja kujutas nende olukorra muutumist. Niiviisi said varem põlatud inimesed Jumala soosingu osalisteks, aga varem näiliselt soosingus olnud inimesed Jumal hülgas, kusjuures neid piinasid kohtusõnumid, mida kuulutasid need, keda nad varem olid põlanud. — Ap. t. 5:33; 7:54.
Kust on põrgutule õpetus pärit?
Vanades Babüloonia ja Assüüria usundites „kujutati allmaailma ... paigana, mis on täis õudusi ning mida valitsevad väga tugevad ja metsikud jumalad ning deemonid”. (The Religion of Babylonia and Assyria, Boston, 1898, Morris Jastrow juunior, lk. 581) Varaseid näiteid ristiusumaailma tulise põrgu kohta võib leida ka Vana-Egiptuse religioonist. (The Book of the Dead, New Hyde Park, N.Y., 1960, koos E. A. Wallis Budge’i sissejuhatusega, lk. 144, 149, 151, 153, 161) Budismis, mille algusaeg on 6. sajand e.m.a., võeti aja jooksul omaks nii kuum kui ka külm põrgu. (The Encyclopedia Americana, 1977, 14. kd., lk. 68) Itaalia katoliku kirikute põrgupiltide ajalugu ulatub etruskideni välja. — La civiltà etrusca (Milano, 1979), Werner Keller, lk. 389.
Kuid selle Jumalat teotava õpetuse tegelikud juured ulatuvad palju sügavamale. Need põrgu või piinamisega seotud kuratlikud käsitused laimavad Jumalat ja on pärit peamiselt Jumala laimajalt (Kuradilt, kelle nimi tähendab „Laimajat”), keda Jeesus Kristus nimetas „vale isaks”. — Joh. 8:44.