Nii lasebki Pilaatus vastavalt nende nõudmistele — ja soovides olla rohkem rahva meele järele, kui et teha seda, mida ta teab õige olevat — neile vabaks Barabase. Ta käsib tuua Jeesuse, kes kistakse paljaks ja keda hakatakse piitsutama. See ei olnud tavaline piitsaga löömine. Ajakiri The Journal of the American Medical Association kirjeldab roomlaste piitsutamiskommet nii:

„Tavaliselt oli vahendiks lühike piits (flagrum või flagellum) koos mitmete eri laiuses ühekordsete või punutud nahkrihmadega, kuhu olid paiguti seotud väikesed raudkuulid või teravad lambaluu killud. . . . Kui Rooma sõdurid sellega korduvalt täiest jõust vastu kurjategija selga virutasid, võisid raudkuulid põhjustada tugevaid põrutusi ning nahkrihmad ja lambaluu tükid võisid lõikuda nahka ja nahaalustesse kudedesse. Kui piitsutamine jätkus, võisid lõhkised haavad seejärel rebestada sügavamal, luudele lähemal asuvaid lihaseid ja tuua esile veritseva liha ripnevaid ribasid.”

Olgugi, et pekstud ja muserdatud, seisab siin kogu ajaloo kõige väljapaistvam isik, tõesti suurim inimene, kes kunagi on elanud! Jah, Jeesus näitab üles vaikset väärikust ja rahulikkust, mis osutab suursugususele, mida isegi Pilaatus peab tunnustama, sest tema sõnad ühendavad nähtavasti nii austust kui ka kaastunnet. Johannese 18:39—19:5; Matteuse 27:15—17, 20—30; Markuse 15:6—19; Luuka 23:18—25.