Jeesus Kristus
Definitsioon: Jumala ainusündinud Poeg, ainus Poeg, kelle Jehoova lõi üksinda. See Poeg on kogu loodu esmasündinu. Tema abil on loodud kõik muu taevas ja maa peal. Tema on universumis tähtsuselt teine isik. Just selle Poja saatis Jehoova maa peale andma oma elu lunastushinnaks inimkonna eest, avades niiviisi võimaluse igavese elu saamiseks neile Aadama järglastele, kes usku üles näitavad. Seesama Poeg, kes sai tagasi oma taevase auhiilguse, valitseb nüüd Kuningana ja tal on meelevald hävitada kõik kurjad ning viia täide oma Isa esialgne eesmärk maa suhtes. Nime Jeesus heebreakeelne vorm tähendab „Jehoova on pääste”; Kristus on võrdväärne heebreakeelse sõnaga Ma·šiʹaḥ (Messias), mis tähendab „Võitut”.
Kas Jeesus Kristus oli tegelikult ajalooline isik?
Piibel ise on peamiseks tõendiks selle kohta, et Jeesus Kristus on ajalooline isik. Evangeeliumide jutustused ei ole mingid ebamäärased lood sündmustest mingisugusel määratlematul ajal ja teadmatutes paikades. Nendes teatatakse selgesti ja üksikasjalikult sündmuste toimumise ajad ja kohad. Vaata näiteks Luuka 3:1, 2, 21—23.
Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus viitas sellele, et „Kristuseks nimetatud Jeesuse vend Jakoobus” visati kividega surnuks. („Juudi muinsused”, Josephus, XX raamat, 200. osa) Ühe otsese ja eriti positiivse viite Jeesusele, mis leidub XVIII raamatus 63. ja 64. osas, on mõned kahtluse alla seadnud ning väitnud, et kristlased on selle kas hiljem juurde lisanud või seda ilustanud; kuid üldiselt tunnistatakse selle sõnavara ja stiil kuuluvat Josephusele, ja see lõik on olemas kõigis olemasolevates käsikirjades.
Rooma ajaloolane Tacitus, kes elas meie ajaarvamise esimese sajandi lõpupoolel, kirjutas: „Christusele [Kristuse nimi ladina keeles], kelle nimest see [kristlaste] nimi tuleneb, määrati Tiberiuse valitsemise ajal Pontius Pilatuse, ühe meie maavalitseja käe läbi äärmiselt karm karistus.” — The Complete Works of Tacitus (New York, 1942), „Annales”, 15. raamat, lõige 44.
Teoses The New Encyclopædia Britannica, kus pööratakse tähelepanu varastele mittekristlikele ajaloolistele viidetele Jeesuse kohta, öeldakse: „Need üksteisest sõltumatud jutustused tõestavad, et vanal ajal ei kahelnud isegi kristluse vastased Jeesuse ajaloolisuses, mille üle hakkasid mõned autorid puudulikul alusel esmakordselt vaidlema alles 18. sajandi lõpul, 19. sajandi keskel ja 20. sajandi algul.” — (1976), Macropædia, 10. kd., lk. 145.
Kas Jeesus Kristus oli lihtsalt üks hea inimene?
On huvitav, et Jeesus noomis ühte meest, kes kõnetas teda tiitliga „Hea Õpetaja”, sest Jeesus ei tunnustanud headuse eeskujuna mitte iseennast, vaid oma Isa. (Mark. 10:17, 18, UT) Kuid lähtudes sellest, keda reeglina heaks peetakse, pidi Jeesus kindlasti tõtt rääkima. Tõepoolest, isegi tema vaenlased tunnistasid, et ta on tõearmastaja. (Mark. 12:14) Ta ise ütles, et ta oli olemas juba enne inimeseks saamist, et ta on Jumala ainulaadne Poeg, et ta on Messias, see, kelle tulemine on kõigis Heebrea Kirjades ennustatud. Ükskõik kas ta oli see, kelle ta ise ütles end olevat, või oli ta suur petis, ei kinnita kumbki seisukoht seda vaadet, et ta oli lihtsalt üks hea inimene. — Joh. 3:13; 10:36; 4:25, 26; Luuka 24:44—48.
Kas Jeesus oli vaid üks prohvet, kellel oli samasugune autoriteet nagu Moosesel, Buddhal, Muhamedil ja teistel usujuhtidel?
Jeesus ise õpetas, et ta on Jumala ainulaadne Poeg (Joh. 10:36; Matt. 16:15—17), ennustatud Messias (Mark. 14:61, 62), et ta oli enne inimeseks saamist olemas taevas (Joh. 6:38; 8:23, 58), et teda peab surmatama ja siis kolmandal päeval ellu äratatama ning et pärast seda läheb ta taevasse tagasi. (Matt. 16:21; Joh. 14:2, 3) Kas need väited olid õiged ja kas ta tõesti erines kõigist teistest Jumala tõelistest prohvetitest ja oli teravaks kontrastiks kõigile isehakanud usujuhtidele? Tõde pidi selguma kolmandal päeval pärast tema surma. Kas Jumal äratas ta siis surnuist üles, kinnitades sellega, et Jeesus Kristus oli rääkinud õigust ning et ta on tõesti Jumala ainulaadne Poeg? (Rooml. 1:3, 4) Üle 500 tunnistaja nägi tõesti Jeesust pärast tema ülesäratamist elavana ja tema ustavad apostlid nägid pealt tema lahkumist tagasi taevasse ning seda, kui ta pilves nende silmist kadus. (1. Kor. 15:3—8; Ap. t. 1:2, 3, 9) Nad olid nii kindlalt veendunud selles, et ta oli surnuist üles äratatud, et paljud neist panid sellest teistele rääkides koguni oma elu kaalule. — Ap. t. 4:18—33.
Miks enamik juute Jeesust Messiana vastu ei võtnud?
Encyclopaedia Judaica ütleb: „Rooma ajal uskusid juudid, et Jumal äratab [Messia] murdma paganate iket ja valitsema taastatud Iisraeli kuningriigi üle.” (Jeruusalemm, 1971, 11. kd., 1407. veerg) Nad tahtsid vabaneda Rooma ikke alt. Juudi ajalugu kinnitab, et Messia kohta käiva prohvetiennustuse alusel, mis on kirjas Taaniel 9:24—27, oli juute, kes ootasid Messiat meie ajaarvamise esimesel sajandil. (Luuka 3:15) Aga see prohvetikuulutus seostas tema tulemise ka ’patule piiri panemisega’, ja Jesaja 53. peatükk näitab, et selle teostamiseks peab Messias surema. Kuid enamik juute ei tundnud vajadust selle järele, et keegi peaks nende pattude eest surema. Nad uskusid, et neil on tänu Aabrahamist põlvnemisele Jumala ees õiglane seisund. Raamatus A Rabbinic Anthology on öeldud: „Aabrahami [teene] on nii suur, et see võib lepitada kõik tühised teod ja valed, mida Iisrael on selles maailmas korda saatnud ja öelnud.” (London, 1938, C. Montefiore ja H. Loewe, lk. 676) Kui juudid Jeesuse kui Messia tagasi lükkasid, viisid nad täide prohvetiennustuse, milles oli tema kohta ennustatud: „Ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.” — Jes. 53:3.
Enne oma surma ennustas Mooses, et see rahvas pöördub ära õigest kummardamisest ning et selle tagajärjel tabab teda õnnetus. (Loe 5. Moosese 31:27—29.) Kohtumõistjate raamat kinnitab, et nii see korduvalt ka juhtus. Prohvet Jeremija päevil viis terve rahva ustavusetus selleni, et rahvas viidi Babülooniasse vangi. Ja miks lubas Jumal roomlastel Jeruusalemma ja selle templi aastal 70 m.a.j. hävitada? Millises ustavusetuses oli see rahvas süüdi, nii et Jumal teda enam ei kaitsnud, nagu ta oli seda teinud siis, kui rahvas tema peale lootis? Pisut enne seda oli rahvas Jeesuse Messiana tagasi lükanud.
Kas Jeesus Kristus on tegelikult Jumal?
Joh. 17:3: „[Jeesus palus oma Isa:] Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat [„kes üksi oled tõeline Jumal”, NE] ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Pane tähele, et Jeesus ei nimetanud „ainsaks tõeliseks Jumalaks” mitte iseennast, vaid oma Isa, kes on taevas.)
Joh. 20:17: „Jeesus ütleb talle [Maarja Magdaleenale]: ’Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!’ ” (Nii oli surnuist ülesäratatud Jeesuse Isa tema Jumal, just nagu Isa oli ka Maarja Magdaleena Jumal. On huvitav, et me ei leia Pühakirjast ühtki kohta, kus Isa nimetaks Poega „oma Jumalaks”.)
Vaata ka lk. 158, 159, 164, 165 peateema „Kolmainsus” alt.
Kas Johannese 1:1 tõestab, et Jeesus on Jumal?
Joh. 1:1: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal [sama ütlevad PR, UT, SP, RS, KJ, JB, Dy].” NE ütleb: „Mis oli Jumal, see oli [ka] Sõna.” Mo ütleb: „Logos oli jumalik.” AT ja Sd ütlevad meile, et „Sõna oli jumalik”. ED ridadevahelise tõlke sõnastus ütleb, et „jumal oli Sõna”. NW ütleb: „Sõna oli jumal”; sama sõnastust kasutab ka NTIV.
Mida sellist panevad need tõlkijad kreekakeelses tekstis tähele, mille põhjal mõningad neist ei ütle, et „Sõna oli Jumal”? Kui sõna the·osʹ (Jumal) siin esimest korda esineb, on selle ees määrav artikkel (ho), aga teisel korral seda artiklit ees ei ole. Kui nimisõna ees on artikkel, osutab see indiviidile, konkreetsele isikule, aga kui tegusõna ees on (kreekakeelse lause puhul) ainsuses ilma artiklita öeldistäide, viitab see kellegi omadusele. Niisiis ei ütle see tekst, et Sõna (Jeesus) oli seesama Jumal, kelle juures ta oli, vaid hoopis seda, et Sõna oli jumalasarnane, jumalik, jumal. (Vaata 1984. a. NW viidetega väljaannet lk. 1579.)
Mida apostel Johannes silmas pidas, kui ta Johannese 1:1 kirja pani? Kas ta mõtles, et Jeesus ise on Jumal või et Jeesus on Isaga üks Jumal? Johannes kirjutas sama peatüki 18. salmis: „Ükski [„ükski inimene”, KJ, Dy] ei ole Jumalat iialgi näinud; ainusündinud Poeg [„jumal”, NW], kes on Isa süles, on temast kõnelnud.” Kas mõni inimene oli näinud Poega Jeesust Kristust? Muidugi oli! Kas Johannes tahtis siis öelda, et Jeesus on Jumal? Kindlasti mitte. Oma evangeeliumi lõpus teeb Johannes kokkuvõtte, öeldes: „Need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, [mitte Jumal, vaid] Jumala Poeg.” — Joh. 20:31.
Kas Tooma hüüatus Johannese 20:28 tõestab, et Jeesus on tegelikult Jumal?
Joh. 20:28 on öeldud: „Toomas vastas ning ütles temale: ’Minu Issand ja minu Jumal.’ ”
Selles ei ole midagi väära, et Toomas pidas õigeks Jeesust „Jumalaks” nimetada. See on kooskõlas Jeesuse enda tsitaadiga Laulust, milles vägevaid mehi, kohtumõistjaid, nimetatakse „jumalateks”. (Joh. 10:34, 35; Laul 82:1—6) Muidugi on Kristuse positsioon selliste inimeste omast palju kõrgem. Tema ainulaadse positsiooni pärast, mis tal Jehoova suhtes on, nimetatakse Jeesust Johannese 1:18 (NW) „ainusündinud jumalaks”. (Vaata ka Ro, By.) Ka Jesaja 9:5 nimetatakse Jeesust prohvetlikult „Vägevaks Jumalaks”, aga mitte Kõigeväeliseks Jumalaks. Kõik see on kooskõlas sellega, et Jeesust nimetatakse Johannese 1:1 (NW, AT) „jumalaks” ehk „jumalikuks”.
Kaastekst aitab meil sellest õige järelduse teha. Natuke aega enne Jeesuse surma kuulis Toomas Jeesuse palvet, milles too nimetas oma Isa „ainsaks tõeliseks Jumalaks”. (Joh. 17:3) Pärast ülestõusmist saatis Jeesus sõnumi oma apostlitele, kaasa arvatud Toomale, milles ta ütles: „Mina lähen üles ... oma Jumala ja teie Jumala juurde!” (Joh. 20:17) Pärast selle kirjapanemist, mida Toomas ütles, kui ta ülestõusnud Kristust tegelikult oli näinud ja puudutanud, täheldas apostel Johannes: „Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees.” (Joh. 20:31) Niisiis, kui Tooma hüüatusest on järeldatud, et Jeesus ise on „ainus tõeline Jumal” või et Jeesus on Kolmainsusse kuuluv „Jumal-Poeg”, siis on tarvis uuesti vaadata Jeesuse enda ütlust (17. salmis) ning apostel Johannese poolt selgesti väljendatud järeldust (31. salmis).
Kas Matteuse 1:23 näitab, et Jeesus oli maa peal olles Jumal?
Matt. 1:23: „’Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob poja ilmale, ja temale peab pandama nimeks Immaanuel’, see on meie keeli: Jumal meiega [„Meiega on Jumal”, UT].”
Kas Jehoova ingel ütles Jeesuse sündi ette kuulutades, et see laps ise on Jumal? Ei öelnud, vaid see kuulutus kõlas järgmiselt: „Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks.” (Luuka 1:32, 35, meie kursiiv) Ka Jeesus ise ei nimetanud ennast kunagi Jumalaks, vaid hoopis „Jumala Pojaks”. (Joh. 10:36, meie kursiiv) Jumal läkitas Jeesuse maailma; nii oli Jumal inimkonnaga oma ainusündinud Poja kaudu. — Joh. 3:17; 17:8.
Selles ei olnud midagi ebatavalist, kui heebrea nimedele lisati sõna „Jumal” või siis Jumala isikunime lühivorm. Näiteks Eliata tähendab „Minu Jumal on tulnud”; Jehu tähendab „Jehoova on tema”; Eelija tähendab „Minu Jumal on Jehoova”. Aga ükski neist nimedest ei tähendanud, et selle kandja on ise Jumal.
Mida tähendab Johannese 5:18?
Joh. 5:18, UT: „Seepärast siis otsisid juudid veel enam võimalust Teda tappa, et Ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele öelnud Jumala oma Isaks, tehes ennast Jumalaga võrdseks.”
Need olid uskmatud juudid, kes väitsid, et Jeesus püüab ennast Jumalaga võrdseks teha, kui ta Jumalat oma Isaks nimetab. Kuigi Jeesus viitas õigustatult Jumalale kui oma Isale, ei väitnud ta kunagi end olevat Jumalaga võrdne. Ta vastas juutidele otse: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat!” (Joh. 5:19; vaata ka Johannese 14:28; 10:36) Needsamad uskmatud juudid väitsid ka seda, et Jeesus on rikkunud hingamispäeva käsku, kuid ka selles ei olnud neil õigus. Jeesus pidas Seadusest täpselt kinni ning kuulutas: „Hingamispäeval tohib teha head.” — Matt. 12:10—12, UT.
Kas tõsiasi, et Jeesust kummardatakse, tõestab, et ta on Jumal?
Vastavalt EP, UT, SP, RS ja NW tõlkele antakse tekstis Heebrealastele 1:6 inglitele juhend, et nad „kummardaksid” Jeesust. Matteuse 14:33 on tõlgetes EP, RS, TEV Jeesuse jüngrite kohta öeldud, et nad „kummardasid teda”; teised tõlked ütlevad, et nad „osutasid temale austust” (NAB), „kummardasid tema ees” (JB, NW), „langesid tema jalge ette” (NE).
Kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud „kummardama”, on pro·sky·neʹō. Teoses A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature on öeldud, et seda sõna „kasutati kombe kohta laskuda mõne isiku ette kummargile ja suudelda tema jalgu, rõivapalistust, maapinda”. (Chicago, 1979, Bauer, Arndt, Gingrich, Danker; teine ingliskeelne trükk, lk. 716) Seda sõna on kasutatud Matteuse 14:33, väljendamaks seda, mida jüngrid Jeesuse ees tegid; Heebrealastele 1:6, näitamaks, mida inglid peavad Jeesuse ees tegema; 1. Moosese 22:5 kreekakeelses Septuaginta tõlkes selle kirjeldamiseks, mida Aabraham tegi Jehoova ees, ja 1. Moosese 23:7 selle kirjeldamiseks, mida Aabraham tegi kooskõlas tolle aja kombega inimeste ees, kellega ta äriasju ajas; 1. Kuningate 1:23 on Septuaginta tõlkes selle sõnaga kirjeldatud seda, mida tegi prohvet Naatan, kui ta tuli kuningas Taaveti ette.
Matteuse 4:10 ütles Jeesus: „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama [pro·sky·neʹō] ja ükspäinis teda teenima!” (Tekstis 5. Moosese 6:13, mida Jeesus siin ilmselt tsiteerib, esineb Jumala pärisnimi, tetragrammaton.) Kooskõlas sellega peame mõistma, et Jumalale suunatud pro·sky·neʹō on ühendatud südame ja mõistuse erilise hoiakuga.
Kas Jeesuse tehtud imeteod tõestavad, et ta on Jumal?
Ap. t. 10:34, 38: „Peetrus avas oma suu ning ütles: ’. . . kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli temaga.’ ” (Niisiis, Peetrus ei järeldanud nähtud imetegudest mitte seda, et Jeesus on Jumal, vaid hoopis seda, et Jumal oli Jeesusega. Võrdle Matteuse 16:16, 17.)
Joh. 20:30, 31: „Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti [„imetegusid”, TEV, Kx] jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees.” (Niisiis, õige järeldus, mille me peaksime Jeesuse imetegude põhjal tegema, on see, et Jeesus on „Kristus”, Messias, „Jumala Poeg”. Väljend „Jumala Poeg” ei tähenda kaugeltki mitte „Jumal-Poega”.)
Enne Kristust elanud prohvetid, nagu näiteks Eelija ja Eliisa, tegid imetegusid, mis sarnanevad Jeesuse poolt tehtutega. Kuid kindlasti ei tõesta see, et keegi neist oli Jumal.
Kas Jeesus on Vana Testamendi Jehoova?
Vaata lk. 114 peateema „Jehoova” alt.
Kas pääsemiseks piisab Jeesusesse Kristusesse uskumisest?
Ap. t. 16:30—32 (UT): „’Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?’ Nemad [Paulus ja Siilas] aga ütlesid: ’Usu Issandat Jeesust, siis pääsed sina ja su pere.’ ” Ja nad rääkisid Issanda sõna [„Jumala sõna”, NAB, samuti JB ja NE allmärkused; „Jumala sõnumit”, AT] temale ja kõigile, kes olid tema kojas.” (Kas seisnes selle mehe ’usk Issandasse Jeesusesse’ ainult tema siiras ütlemises, et ta usub temasse? Paulus näitas, et nõutud oli rohkemat — nimelt Jumala Sõna tundmist ja vastuvõtmist, nagu Paulus ja Siilas seda vangivalvurile edasi selgitasid. Kas inimese usk Jeesusesse oleks ehtne, kui ta ei kummardaks Jumalat, keda kummardas Jeesus, kui ta ei teeks selle järgi, mida Jeesus õpetas selle kohta, millised peavad olema tema jüngrid, või kui ta ei teeks seda tööd, mida Jeesus oma järelkäijatel teha käskis? Meil pole võimalik päästet ära teenida; see on võimalik ainult usu alusel Jeesuse inimelu ohvri väärtusesse. Aga meie elu peab olema kooskõlas usuga, mida me tunnistame, ja seda isegi siis, kui see võib tuua kaasa raskusi. Matteuse 10:22 ütles Jeesus: „Kes jääb püsima otsani, see päästetakse.”)
Kas Jeesus oli enne inimeseks saamist taevas?
Kol. 1:15—17: „Tema [Jeesus] on nähtamatu Jumala kuju, kõige loodu esmasündinu. ... Kõik on loodud tema läbi ja temasse; ja tema ise on enne kõiki.”
Joh. 17:5: „[Jeesus ütles palves:] Ja nüüd austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.” (Samuti Johannese 8:23.)
Kas Jeesus on taevas oma lihaliku kehaga?
1. Kor. 15:42—50: „Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles; . . . maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; ... Nõnda on ka kirjutatud: ’Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.’ Viimne Aadam [Jeesus Kristus, kes oli täiuslik inimene, nagu Aadamgi alguses] sai vaimuks, kes elustab. ... Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.” (Meie kursiiv.)
1. Peetr. 3:18: „On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, ... kui ta küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest [„vaimus”, NE, AT, JB, Dy].” (Vaata lk. 427.)
Näide: Kui keegi inimene maksab sõbra eest võla ära, seejärel aga makstud summa kohe tagasi võtab, siis jääb võlg loomulikult alles. Ja kui Jeesus oleks pärast ülestõusmist võtnud tagasi oma lihast ja verest inimkeha, mille ta oli ohverdanud lunahinna maksmiseks, siis kuidas oleks see mõjunud sellele, mida ta oli teinud ustavate vabastamiseks patuvõlast?
On õige, et Jeesus ilmus pärast ülestõusmist oma jüngritele füüsiliselt. Aga miks nad teda mõnikord kohe ära ei tundnud? (Luuka 24:15—32; Joh. 20:14—16) Kord ilmus Jeesus, Tooma uskmatuse pärast füüsiliste tõenditena kätel naelajäljed ja küljes odahaav. Aga kuidas oli tal tookord võimalik ootamatult nende sekka ilmuda, kui uksed olid lukus? (Joh. 20:26, 27) On ilmne, et neil juhtudel võttis Jeesus endale materiaalse keha, nagu inglidki olid seda minevikus inimestele ilmudes teinud. Jumalal ei olnud raske Jeesuse füüsilist keha tema ülesäratamise ajal kõrvaldada. On huvitav, et kuigi Jumal ei jätnud füüsilist keha hauda (ilmselt selleks, et tugevdada jüngrite veendumust, et Jeesus on tõesti üles äratatud), olid surilinad, millesse ta oli mähitud, sinna jäänud; kuid ülesäratatud Jeesus ilmus alati täies riides. — Joh. 20:6, 7.
Kas Jeesus Kristus on sama isik kui peaingel Miikael?
Miikaeli nimi esineb Piiblis ainult viis korda. Aulisest vaimolevusest, kes kannab seda nime, on räägitud kui „ühest peavürstist”, „suurest vürstist, kes seisab su [Taanieli] rahva laste eest”, ja kui „peainglist”. (Taan. 10:13, NW; 12:1; Juuda 9) Nimi „Miikael” tähendab „Kes on nagu Jumal?”. See nimi osutab ilmselt Miikaelile kui temale, kellel on juhtiv osa Jehoova suveräänsuse toetamisel ja Jumala vaenlaste hävitamisel.
1. Tessalooniklastele 4:16 nimetatakse Jeesuse Kristuse käsku, mille ta surnute ülesäratamise alustamiseks annab, „peaingli hääleks”, ja Juuda 9 ütleb, et see peaingel on Miikael. Kas oleks kohane võrrelda Jeesuse käskivat hüüdu kellegi teise omaga, kellel on vähem autoriteeti? Jeesust Kristust võib õigustatult nimetada peaingel Miikaeliks. (On huvitav, et väljendus „peaingel” ei esine Pühakirjas mitte kunagi mitmuses, mis näitab, et on olemas ainult üks peaingel.)
Ilmutuse 12:7—12 ütleb, et Miikael ja tema inglid sõdivad Saatana vastu ning viskavad tema ja ta kurjad inglid taevast välja seoses kuningliku võimu andmisega Kristusele. Hiljem kirjeldatakse, kuidas Jeesus juhib taevaseid sõjavägesid maailma rahvaste vastu peetavas sõjas. (Ilm. 19:11—16) Kas poleks mõistlik arvata, et Jeesus on ka see, kes hakkab tegutsema selle vastu, keda ta nimetab „selle maailma vürstiks”, ehk Kurat-Saatana vastu? (Joh. 12:31) Taanieli 12:1 seostab ’Miikaeli tõusmise’ ja mõjuvõimsa tegutsemise alguse „kitsa ajaga, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani”. See sobib kindlasti kokku sellega, mida rahvad siis tunda saavad, kui Kristus taevase kohtuotsuste täidesaatjana nende vastu tegutsema hakkab. Niisiis näitavad tõendid, et Jumala Poega tunti Miikaeli nime all enne, kui ta tuli maa peale, ja teda tuntakse selle nime all ka sellest ajast alates, kui ta läks tagasi taevasse, kus ta Jumala aulise vaimse Pojana viibib.
Kui keegi ütleb:
„Teie ei usu Jeesusesse”
Sa võiksid vastata: „Teie olete nähtavasti selline inimene, kes usub Jeesusesse. Ja ka mina usun Jeesusesse; muidu ma teid täna ei külastaks.” Seejärel võid ehk lisada: „Tegelikult on meie väljaannetes selgesti näidatud, et on tähtis uskuda Jeesusesse. (Võta lahti mistahes raamatust, mida sa parajasti pakud, sobiv peatükk ja kasuta seda vestluse alusena ning tõsta esile Jeesuse osa Kuningana. Või loe ette, mis on Vahitorni 2. leheküljel ajakirja eesmärgi kohta öeldud.)”
Või siis võiksid öelda: „Kas ma võiksin küsida, miks te nii arvate?”
Kolmas võimalus: „Nähtavasti on keegi teile seda öelnud, aga kas lubate mul öelda, et tegelikult see nii ei ole, sest me usume täiesti kindlasti Jeesusesse Kristusesse.” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Aga me ei usu kõike, mida inimesed Jeesuse kohta ütlevad. Näiteks ütlevad mõned, et ta oli lihtsalt üks hea inimene, aga mitte Jumala Poeg. Meie seda ei usu. Kas teie usute? ... Piibel seda ei õpeta.” 2) „Ja me ei usu nende rühmituste õpetusi, mis on vastuolus sellega, mida Jeesus ise ütles oma suhete kohta Isaga. (Joh. 14:28) Tema Isa on talle andnud valitsusvõimu, mis praegusel ajal meie kõigi elule mõju avaldab. (Taan. 7:13, 14)”
„Kas teie võtate Jeesuse vastu isikliku Päästjana?”
Sa võiksid vastata: „Piibel ütleb selgesti ... (tsiteeri Ap. t. 4:12). Mina usun seda. Aga ma olen õppinud ka seda, et sellega kaasnevad tõsised kohustused. Mis mõttes? Selles mõttes, et kui ma tõesti Jeesusesse usun, siis ei või ma uskuda temasse ainult nii palju, kui see mulle sobiv tundub olevat.” Seejärel võid ehk lisada: „Tema täiuslik ohvriks toodud elu võimaldab meil patud andeks saada. Aga ma tean, et on väga tähtis pöörata tähelepanu ka tema õpetustele, mis käivad meie kui kristlaste kohustuste kohta. (Ap. t. 1:8; Matt. 28:19, 20)”
Või siis võiksid öelda: „(Pärast selle kinnitamist, et sa usud Jeesusesse mitte ainult kui isiklikku Päästjasse, vaid kui kõigi Päästjasse, kes temasse usku üles näitavad . . . ) On tähtis, et me ei hindaks mitte ainult seda, mis ta minevikus tegi, vaid ka seda, mis ta praegu teeb. (Matt. 24:14)”
„Olen Jeesuse vastu võtnud isikliku Päästjana”
Sa võiksid vastata: „Mul on rõõm kuulda, et te usute Jeesusesse, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes ei mõtle vähimalgi määral sellele, mida Jeesus meie heaks on teinud. Kahtlemata on kirjakoht Johannese 3:16 teile hästi tuttav ... Aga kus sellised inimesed igavesti elavad? Mõned lähevad taevasse, et olla seal koos Kristusega. Aga kas Piibel näitab, et kõik head inimesed lähevad sinna? (Matt. 6:10; 5:5)”