Ainsa tõelise Jumala äratundmine

PEAAEGU sama kaua, kui on eksisteerinud inimesed, on neil olnud arvukalt jumalaid. Kõikjal maakeral on kummardatud nii paljusid jumalaid ja jumalannasid, et nende õiget arvu on raske öelda — kuid see ulatub miljonitesse.

Nüüd, mil oleme jõudnud selgusele, et Jumal on olemas, esitame küsimuse: milline kõigist neist praegusel ajal ja minevikus kõikjal maakeral kummardatud jumalatest on see tõeline Jumal? Seda, et on olemas ainult üks tõeline Jumal, keda sellisena ära tunda saab, on selgelt öeldud piiblitekstis Johannese 17:3: ”See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”

Nimi, mis tema isiku ära tunda aitab

Oleks mõistlik arvata, et Jumalal, kellel on isiksus, peaks olema isikunimi, mis eristab teda teistest jumalatest, kellel ka on nimed. Eelistatavalt peaks see olema selle jumala enda, aga mitte tema kummardajate pandud nimi.

Siin aga tuleb mängu üks väga mõistatuslik tõsiasi. Samas kui enamikus kindlakskujunenud usundites on jumalatel omad isikunimed, on juudid ja ristiusu tooniandvad kirikud jätnud jumala, keda nemad kummardavad, eriomase isikunimega määratlemata. Selle asemel piirduvad nad selliste tiitlitega nagu Issand, Jumal, Kõigevägevam ja Isa.

David Clines kirjutab oma väljaandes ”Theology” järgmist: ”Kuskil viienda ja teise sajandi vahel e.m.a. tabas Jumalat suur õnnetus: ta kaotas oma nime. Täpsemalt öeldes, juudid loobusid kasutamast Jumala isikunime Jahve ning hakkasid viitama Jahvele mitmesuguste ümberütluste abil: Jumal, Issand, Nimi, Püha, Kohalolu, isegi Paik. Koguni seal, kus piiblitekstis oli kirjas Jahve, ütlesid lugejad välja nime Adonai. Koos templi lõpliku langemisega lakkasid ka need harvad liturgiad, kus seda nime kasutati, ning teadmine selle hääldusviisist vajus koguni unustusse.” Ent mitte keegi ei oska täpselt öelda, millal just ortodokssed juudid lakkasid ütlemast välja Jumala nime ning asendasid selle Jumalat ja Suveräänset Issandat tähistavate heebrea sõnadega.

Seega paistab, et püüdes tunda ära ”ainust tõelist Jumalat”, on esmatähtis teda nimepidi teada. See pole üldsegi raske püüdlus, sest Kõigeväelise Jumala, Looja nimi on toodud selgelt ja lihtsalt välja Laulus 83:19: ”Ning [inimesed] tundku, et sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!”

Jehoova või Jahve?

Ehkki paljudes piiblitõlgetes esineb nimi Jehoova, eelistavad mõned kasutada Jehoova asemel nime Jahve. Milline nimi on õige?

Kõige vanemad Piibli käsikirjad kirjutati heebrea keeles. Heebrea Kirjades esineb Jumala nimi peaaegu 7000 korda ning see on pandud kirja nelja konsonandina: JHWH või JHVH. Selliseid nelja konsonandiga sõnu nimetatakse tavaliselt tetragrammatoniks või tetragrammiks, mis on tuletatud kahest kreeka sõnast tähendusega ”neli tähte”. Nüüd kerkib üles õige häälduse küsimus, sest varastes heebrea kirjutistes polnud lugejat abistavaid vokaale, vaid ainult konsonandid. Niisiis, see, kas selle tetragrammatoni alusel saab välja öelda Jahve või Jehoova, sõltub sellest, millised vokaalid lugeja neile neljale konsonandile juurde paneb. Tänapäeval eelistavad paljud heebrea keele õpetlased õige hääldusena Jahved.

Ent järjepidevus soosib Jehoovat. Kuidas nii? Hääldus Jehoova on eesti keeles käibel juba rohkem kui paar sajandit. Need, kes on sellise häälduse vastu, peaksid olema ka sellise kinnistunud häälduse vastu nagu Jeremija või ka Jeesus. Jeremija tuleks siis asendada algse heebreapärase hääldusega Jir·mejahʹ või Jir·mejaʹhu ning ”Jeesusest” saaks Je·šuʹaʽ (heebreapäraselt) või I·e·sousʹ (kreekapäraselt). Seetõttu arvavad paljud piibliuurijad, kaasa arvatud Jehoova tunnistajad, et tuginedes järjepidevusele, oleks eelistatum kasutada juba üldtuntud vormi ”Jehoova”.

Kas see ikka on tähtis?

Mõned väidavad, et sel pole erilist tähtsust, kas Kõigeväelist Jumalat nimetatakse isikunimega või mitte, ning nad piirduvad Jumalast kõneldes või tema poole pöördudes kas sõnaga ”Isa” või lihtsalt ”Jumal”. Kuid need mõlemad terminid pole mitte nimed, vaid tiitlid, mis pole ei isikulised ega eristavad. Piibli aegadel kasutati Jumalat (heebrea ʼElo·himʹ) märgistavat sõna iga jumala kohta — ka vilistite paganajumala Daagoni kohta (Kohtumõistjate 16:23, 24). Kui siis heebrealane oleks öelnud vilistile, et tema kui heebrealane kummardab ”Jumalat”, oleks jäänud määratlemata see tõeline Jumal, keda ta kummardab.

Huvitav on lugeda teatmeteose ”The Imperial Bible-Dictionary” kommentaari aastast 1874: ”[Jehoova] on igas kohas pärisnimi, mis märgistab isikulist Jumalat ja ainult teda; kuna aga Elohim on oma olemuselt rohkem üldnimi, mis märgistab tavaliselt, kuid mitte ilmtingimata, Kõigekõrgemat. [— — —] Heebrealane võib vastandina kõigile valejumalatele kasutada tõelise Jumala kohta sõna Elohim koos määrava artikliga; ent ta ei kasuta iial sõna Jehoova koos määrava artikliga, sest Jehoova on ainuüksi tõelise Jumala nimi. Ta ütleb korduvalt minu Jumal ..; ent mitte iial minu Jehoova, sest siis, kui ta ütleb minu Jumal, mõtleb ta Jehoovat. Ta räägib Iisraeli Jumalast, ent mitte iial Iisraeli Jehoovast, sest teist Jehoovat pole olemas. Ta räägib elavast Jumalast, ent mitte iial elavast Jehoovast, sest ta ei saa kujutleda Jehoovat teistsugusena kui elavana.”

Tõelise Jumala isikuomadused

Kui me teame kellegi nime, ei tähenda see muidugi veel seda, et me tunneme teda põhjalikult. Enamik meist teab tuntud poliitikute nimesid. Meile võivad olla hästi teada ka teiste maade väljapaistvate meeste ja naiste nimed. Ent see, et me teame vaid nende nime — ka nime õiget hääldusviisi — ei tähenda veel iseenesest seda, et me tunneme neid inimesi isiklikult või teame, millised inimesed nad on. Samuti selleks, et tunda ainust tõelist Jumalat, on meil tarvis õppida tundma ja austama tema isikuomadusi.

Ehkki on tõsi, et inimesed ei saa kunagi tõelist Jumalat näha, on ta lahkelt lasknud talletada meile Piiblisse hulgaliselt üksikasju oma isiksuse kohta (2. Moosese 33:20; Johannese 1:18). Mõned heebrea prohvetid said inspireeritud nägemusi Kõigeväelise Jumala taevasest õukonnast. Nende kirjeldused annavad edasi lisaks ülimale auväärsusele ning aukartustäratavale majesteetlikkusele ja väele ka rahulikkust, korda, ilu ja meeldivust (2. Moosese 24:9—11; Jesaja 6:1; Hesekiel 1:26—28; Taaniel 7:9; Ilmutuse 4:1—3).

Jehoova Jumal tutvustas mõningaid oma kütkestavaid ja meeldivaid omadusi Moosesele, nagu see on kirjas 2. Moosese 34:6, 7: ”Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.” Kas pole nii, et kui õpime tundma selliseid Jumala isikuomadusi, tõmbab see meid tema ligi ning äratab meis soovi tunda teda kui isikut veelgi lähemalt?

Ehkki ükski inimene ei saa kunagi Jehoova Jumalat tema ülevas auhiilguses näha, on pandud kirja, et kui Jeesus Kristus oli inimesena maa peal, peegeldas tema seda, milline isik on tegelikult Jehoova Jumal, tema taevane Isa. Kord lausus Jeesus: ”Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti” (Johannese 5:19).

Sellest võime niisiis järeldada, et nii Jeesuse lahkus, kaastundlikkus, leebus ja südamesoojus kui ka tema tugev õiglusearmastus ja kurja vihkamine on omadused, mida ta oma Isa Jehoova Jumala juures tähele pani, kui ta enne inimesena maa peale tulekut koos Jumalaga taevases õukonnas oli. Niisiis, kui me hakkame tõeliselt mõistma, mis on nime Jehoova täielik tähendus, on meil kindlasti igati põhjust seda püha nime armastada ja õnnistada, kiita ja ülistada ning sellele oma lootus panna.

Sel kombel ainust tõelist Jumalat tundma õppida on tegelikult katkematu protsess, nagu seda selgelt väljendab Johannese 17:3 piiblitõlkes ”New World Translation of the Holy Scriptures”. Seal on suureks abiks verbi ”tundma” õige ajavorm, sest kasutatud on oleviku kestvat ajavormi, aga mitte lihtolevikku. Seepärast võiks see kõlada nii: ”See tähendab igavest elu, et nad omandavad sinu, ainsa tõelise Jumala tundmist, ja Jeesuse Kristuse tundmist, kelle sina oled läkitanud.” Jah, ainsa tõelise Jumala Jehoova ja tema Poja Jeesuse Kristuse jätkuv tundmaõppimine on protsess, mis ei tohiks iial lõppeda.

Tõeline Jumal on end ilmutanud

Seega saab tõelist Jumalat arvukatest väärjumalatest kergesti eristada. Ta on kõigeväeline Looja, kes on valmistanud Universumi, kaasa arvatud planeet Maa ja inimkonna sellel. Tal on ainulaadne isikunimi Jehoova ehk Jahve. Ta pole osa müstilisest kolmainujumalast ehk Kolmainsusest. Ta on armastuse Jumal ning soovib oma inimloodutele vaid parimat. Ent ta on ka Jumal, kes nõuab õigust, nii et ta ei salli igavesti neid, kes järjekindlalt maad rikuvad ning sõdu ja vägivalda lõkkele puhuvad.

Jehoova on ilmutanud oma otsustavust muuta maakera lisaks sellelt kurjuse ja kannatuste kõrvaldamisele paradiisiks, kus ausa südamega inimesed saavad igavesti õnnes elada (Laul 37:10, 11, 29, 34). Nüüd on Kõigeväeline Jumal seadnud oma Kuningriigi taevaseks Kuningaks enda Poja Jeesuse, nii et peagi rajab Jeesus selle uue õiglase maailma ning taastab meie maakeral paradiislikud olud (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10).

Loodame, et nüüd on sul kergem vastata küsimusele, kas Jumal on tõesti olemas, ning tunda ära tõeline Jumal.

[Pilt lk 9]

Jeesus Kristus määratles Jehoovat kui ainsat tõelist Jumalat