„Jüngrid olid . . . väga rõõmsad ja täis püha vaimu”

1., 2. Mille poolest on Barnabase ja Sauluse misjonireis eriline ja kuidas aitab nende töö viia täide ennustust, mis on kirjas tekstis Apostlite teod 1:8?

SEE on Antiookia kogudusele eriline päev. Püha vaim valib sealsete prohvetite ja õpetajate hulgast välja Barnabase ja Sauluse ning annab neile ülesande viia hea sõnum kaugetesse paikadesse.a (Ap. t. 13:1, 2.) Misjonäre on välja saadetud varemgi, kuid vaid piirkondadesse, kus kristlus on mingil määral juba kanda kinnitanud. (Ap. t. 8:14; 11:22.) Seekord aga lähetatakse Barnabas ja Saulus maadesse, kus suurem osa inimesi pole heast sõnumist midagi kuulnud. Mehed võtavad abiliseks kaasa Johannese, keda hüütakse ka Markuseks.

² Umbes 14 aastat varem oli Jeesus jüngritele öelnud: „Te olete . . . minu tunnistajad Jeruusalemmas, kogu Juudamaal, Samaarias ning maailma otsani.” (Ap. t. 1:8.) Barnabase ja Sauluse misjonitöö aitab selle ennustuse täitumisele kahtlemata kaasa.b

 3. Mis tegi reisimise 1. sajandil raskeks?

³ Tänapäeval suudavad inimesed tänu autodele ja lennukitele vaid tunni või paariga pikki vahemaid läbida. 1. sajandil võttis aga reisimine kõvasti kauem aega. Maismaal liiguti peamiselt jalgsi ja sageli tuli läbida raskeid maastikke. Päevateekond, mis oli umbkaudu kõigest 30 kilomeetrit, võis ränduri täitsa läbi võtta.c Seega, Barnabas ja Saulus teadsid, et neile antud ülesanne pole kergete killast, ometi võtsid nad selle meelsasti vastu. (Matt. 16:24.)

 4. a) Mismoodi Barnabas ja Saulus välja valiti ning kuidas reageerisid sellele nende usukaaslased? b) Kuidas tuleks meil suhtuda sellesse, kui keegi saab koguduses mõne ülesande?

⁴ Miks valiti välja just Barnabas ja Saulus? Piibel seda ei ütle. Küll aga teame, et valiku taga oli püha vaim. (Ap. t. 13:2.) Pole mingit märki, et need, kes valituks ei osutunud, oleksid otsuse üle kaevelnud. Vastupidi, nad toetasid seda täielikult. Ja kui hea meel võis olla Barnabasel ja Saulusel, kui need vennad panid ilma vähimagi kadeduseta „pärast paastumist ja palvetamist . . . käed nende peale ning saatsid nad teele”. (Ap. t. 13:3.) Ka meie ei tohiks lasta kadeduseussil endale põue pugeda. Kui teised saavad koguduses ülesandeid, näiteks kui neid määratakse ülevaatajateks, tuleks meil neid kogu südamest toetada ja hinnata neid kõrgelt nende töö pärast. (1. Tess. 5:13.)

 5. Milline nägi välja kuulutustöö Küprosel?

⁵ Barnabas ja Saulus läksid nüüd Antiookiast teele. Jõudnud lähedalasuvasse sadamalinna Seleukeiasse, astusid nad laevale ning purjetasid Küprosele, mis asus umbes 200 kilomeetri kaugusel.d Kuna Barnabas oli Küproselt pärit, pakatas ta ilmselt soovist kuulutada head sõnumit oma kodukandis. Kui mehed jõudsid saare idakaldale Salamisesse, ei raisanud nad aega, vaid hakkasid sedamaid „juutide sünagoogides Jumala sõna kuulutama”.e (Ap. t. 13:5.) Nad liikusid saare ühest otsast teise ja ilmselt kuulutasid tee peale jäävates suuremates linnades. Kuigi me täpselt ei tea, milliseid teid mööda nad liikusid, võisid nad maha kõndida oma 150 kilomeetrit.

6., 7. a) Kes oli Sergius Paulus ja miks ei tahtnud Barjeesus, et ta head sõnumit kuulda võtaks? b) Mida Saulus Barjeesuse peatamiseks tegi?

⁶ Küprosel vohas ebajumalateenimine. Eriti selgelt tuli see välja siis, kui Barnabas ja Saulus jõudsid saare läänekaldale Pafosesse. Seal kohtasid nad nõida ja valeprohvetit Barjeesust, keda tunti ka nimega Elümas (mis tähendabki nõida). Jutustuses öeldakse: „Ta oli koos prokonsul Sergius Paulusega, kes oli tark mees.”f Tol ajal oli silmapaistvatel ja haritud roomlastel tavaks enne tähtsate otsuste langetamist pöörduda nõidade või astroloogide poole. Siiski soovis Sergius Paulus väga kuulda Jumala sõna ning ta kutsus Barnabase ja Sauluse enda juurde. See aga oli Barjeesusele vastukarva. (Ap. t. 13:6–8.)

⁷ Barjeesus hakkas Barnabasele ja Saulusele vastu töötama. Ta sai aru, et tema nõunikuamet on ohus ja et ta peab tegema kõik mis võimalik, et „prokonsul ei hakkaks Isandasse uskuma”. (Ap. t. 13:8.) Saulus aga ei kavatsenud seda käed rüpes pealt vaadata. Piiblis öeldakse: „Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, sai täis püha vaimu, vaatas talle [Barjeesusele] teraselt otsa ja ütles: „Oh sind, kes sa oled täis igasugust pettust ja alatust! Sa Kuradi poeg, kõige õige vaenlane, kas sa kord juba ei lõpeta Jehoova sirgete teede väänamist? Jehoova käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe mõnda aega päikesevalgust.” Otsekohe langeski tema silmadele paks udu ja pimedus ning ta käis ringi, otsides kedagi, kes teda kättpidi talutaks.”g Millist mõju see ime Sergius Paulusele avaldas? „Kui prokonsul nägi, mis oli juhtunud, hakkas ta Isandasse uskuma, sest ta oli Jehoova õpetusest hämmastunud.” (Ap. t. 13:9–12.)

 8. Milles on Paulus meile eeskujuks?

⁸ Paulus ei kartnud Barjeesust. Meiegi ei tohiks taganeda vastaste ees, kes püüavad õõnestada huviliste usku. Muidugi tahame, et meie sõnad oleksid „alati lahked, soolaga maitsestatud”. (Kol. 4:6.) Siiski ei jäta me huvilist tõenälga pelgalt kartusest kellegagi konflikti sattuda. Samuti ei karda me paljastada vääruskusid, mis „ei lõpeta Jehoova sirgete teede väänamist”. (Ap. t. 13:10.) Kuulutagem Pauluse eeskujul julgelt tõde ja otsigem siira südamega inimesi. Kuigi Jehoova ei anna meile võimet teha imesid, nagu ta andis Paulusele, võime olla kindlad, et ta kasutab oma püha vaimu, et tõmmata väärilisi tõe juurde. (Joh. 6:44.)

 9. Mida võivad kogudusevanemad Pauluselt ja Barnabaselt õppida?

⁹ Mehed lahkusid Pafosest ja sõitsid laevaga umbes 250 kilomeetrit, kuni jõudsid Pergesse Väike-Aasias. Jutustuses räägitakse sellest reisiseltskonnast kui Paulusest ja tema kaaslastest. (Ap. t. 13:13.) See võib viidata sellele, et Paulus võttis nüüd ohjad enda kätte. Kas see tekitas Barnabases kadedust? Ei. Nad jätkasid üheskoos Jumala antud tööd. Paulus ja Barnabas on tänapäeva kogudusevanematele heaks eeskujuks. Kristlastena ei võistle me omavahel, sest teame, mida Jeesus ütles: „Teie kõik olete vennad. . . . Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, aga kes on alandlik, seda ülendatakse.” (Matt. 23:8, 12.)

10. Kirjelda teekonda Pergest Pisiidia Antiookiasse.

¹⁰ Perges lahkus Markus Paulusest ja Barnabasest ning naasis Jeruusalemma. Piiblis ei öelda, miks ta seda tegi. Paulus ja Barnabas aga jätkasid oma teekonda ning seadsid sammud Pisiidia Antiookia poole, mis asus Galaatia provintsis. Teekond Pergest Antiookiasse oli üsna vaevarikas, kuna viimane oli umbes 1100 meetri kõrgusel merepinnast ja sealsetes mäekurudes varitsesid bandiidid. Nagu sellest veel vähe oleks, vaevasid Paulust sel ajal ilmselt ka tervisehädad.h

11., 12. Millest on näha, et Paulus arvestas oma kuulajatega?

¹¹ Kui Paulus ja Barnabas Antiookiasse jõudsid, läksid nad hingamispäeval sünagoogi. Jutustuses öeldakse: „Pärast seda, kui oli loetud Moosese seadust ja prohvetiraamatuid, saatsid sünagoogi ülemad neile sõna: „Mehed, vennad, kui teil on rahvale midagi innustavat öelda, siis öelge.”” (Ap. t. 13:15.) Seepeale tõusis Paulus püsti ja hakkas rääkima.

¹² Paulus pöördus kuulajate poole sõnadega „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat”. (Ap. t. 13:16.) Kuulajate seas oli nii juute kui ka proselüüte. Nad ei teadnud aga, et Jeesus oli tõotatud messias. Kuidas Paulus neile lähenes? Kõigepealt mainis ta mõningaid sündmusi juudi rahva ajaloost. Ta selgitas, kuidas Jehoova „ülendas iisraellased, kui nad võõrana Egiptusemaal elasid” ja kuidas ta neid pärast vabastamist 40 aastat kõrbes talus. Ta rääkis ka sellest, kuidas iisraellased tõotatud maa oma valdusse võtsid ja kuidas Jehoova jagas maa neile pärandiks. (Ap. t. 13:17–19.) Arvatakse, et Paulus viitas oma kõnes pühakirjatekstidele, mida sel hingamispäeval sünagoogis oli loetud. Kui nii, näitab see, et Paulus arvestas oma kuulajatega ja tegi „kõik, mis võimalik, kõiksuguste inimeste aitamiseks”. (1. Kor. 9:22.)

13. Kuidas kuulutustööl kuulajates huvi äratada?

¹³ Ka meie soovime kuulutustööl oma kuulajates huvi äratada. Näiteks uskliku inimesega rääkides püüame valida teema, mis võiks just teda puudutada. Samuti võime lugeda vestluskaaslasele ette piiblisalme, mis on talle tuttavad. Veel parem, kui näitame talle kirjakohti tema oma piiblist. Otsigem siis võimalusi, kuidas tõesõnum inimestele köitvamaks muuta!

14. a) Kuidas viis Paulus jutu Jeesusele ja millise hoiatuse ta kuulajatele andis? b) Kuidas rahvas Pauluse sõnavõtule sünagoogis reageeris?

¹⁴ Edasi rääkis Paulus, et Iisraeli kuningaliinist tuli Jumala antud päästja Jeesus, kelle tulekut oli ette kuulutanud ka Ristija Johannes. Siis mainis ta, kuidas Jeesus hukati ja surnuist üles äratati. (Ap. t. 13:20–37.) Paulus jätkas: „Seepärast teadke, vennad, et me kuulutame teile pattude andekssaamist tema surma kaudu ja et igaüks, kes usub, tunnistatakse tema kaudu süütuks.” Seejärel hoiatas Paulus kuulajaid: „Vaadake siis, et teie peale ei tuleks see, mida on öeldud prohvetiraamatutes: „Vaadake seda, te põlastajad, hämmastuge ja hukkuge, sest ma teen teie päevil teo, mida te ei usuks, isegi kui keegi teile sellest üksikasjalikult jutustaks.”” Kuidas rahvas Pauluse sõnavõtule sünagoogis reageeris? Piiblis öeldakse: „Kui nad olid väljumas, palusid inimesed neil rääkida neist asjust ka järgmisel hingamispäeval. Pärast seda, kui sünagoogist oli laiali mindud, järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid Paulusele ja Barnabasele.” (Ap. t. 13:38–43.)

15. Mis juhtus järgmisel hingamispäeval?

¹⁵ Järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu terve linn kokku, et Paulust kuulata. Osale juutidele see aga ei meeldinud ning nad „hakkasid Paulusele vastu vaidlema ja maha tegema seda, mida ta rääkis”. Paulus ja Barnabas ütlesid neile julgelt: „Jumala sõna tuli rääkida esmalt teile. Aga teie olete selle ära põlanud ja näitate sellega, et te ei vääri igavest elu. Seepärast me pöördume mittejuutide poole. Jehoova on käskinud meil seda teha, öeldes: „Ma panen sind rahvastele valguseks, et sa oleksid päästeks maa äärteni.”” (Ap. t. 13:44–47; Jes. 49:6.)

16. Kuidas reageerisid juudid misjonäride otsekohestele sõnadele ning mida Paulus ja Barnabas seepeale tegid?

¹⁶ Mittejuutidest kuulajad olid väga rõõmsad ning „kõik, kes olid valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu, said usklikuks”. (Ap. t. 13:48.) Peagi levis Jehoova sõna kogu ümbruskonnas. Kuidas aga reageerisid juudid misjonäride otsekoheste sõnade peale? Piiblis öeldakse: „Juudid ässitasid üles kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna tähtsamaid mehi ning õhutasid Pauluse ja Barnabase tagakiusamist ning ajasid nad oma piirkonnast välja.” Mida Paulus ja Barnabas seepeale tegid? „Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt neile hoiatuseks ja läksid Ikoonioni.” Kas see tähendas kristliku tegevuse lõppu Pisiidia Antiookias? Kaugeltki mitte. Linna jäänud jüngrid olid „edaspidigi väga rõõmsad ja täis püha vaimu”. (Ap. t. 13:50–52.)

17.–19. Kuidas me saame järgida Pauluse ja Barnabase eeskuju ja mis aitab meil jääda rõõmsaks?

¹⁷ Isegi kui tähtsad ja mõjuvõimsad inimesed üritavad hea sõnumi kuulutamist takistada, kuulutame meie ikka edasi. Ja mida tegid Paulus ja Barnabas siis, kui inimesed neid ei kuulanud? Nad „raputasid tolmu oma jalgadelt”. Selline žest tähendas, et nad ei vastuta karistuse eest, mille Jumal võib nende kuulajate peale tuua. Paulus ja Barnabas mõistsid, et see, kuidas inimesed heale sõnumile reageerivad, ei sõltu neist. Nende ülesanne oli vaid kuulutada ja seda nad tegid. Nad läksid edasi Ikoonioni.

¹⁸ Kuidas oli aga lugu jüngritega, kes jäid Antiookiasse, kus oli vaenulik õhkkond? Nad said aru, et nende rõõm ei olene inimeste vastukajast heale sõnumile. Jeesus oli öelnud: „Õnnelikud on . . . need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.” (Luuka 11:28.) Just seda Antiookia kristlased tegidki.

¹⁹ Hoidkem siis meeles, et see, kas inimesed head sõnumit kuulda võtavad või mitte, ei ole meie teha. Meie ülesanne on rääkida seda sõnumit võimalikult paljudele. Ja kui inimesed on ükskõiksed, võtkem eeskuju 1. sajandi vendadest-õdedest. Kui peame tõde kalliks ja laseme pühal vaimul end juhtida, ei suuda miski meie rõõmu röövida. (Gal. 5:18, 22.)