Kristlased ja inimmaailm
”Kohelge targasti neid, kes on väljaspool.” (KOLOSLASTELE 4:5)
1. Mida ütles Jeesus enda järelkäijate ja maailma kohta?
PALVETADES oma taevase Isa poole, ütles Jeesus enda järelkäijate kohta: ”Maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast.” Ta lisas: ”Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest” (Johannese 17:14, 15). Kristlased ei pidanud maailmast füüsiliselt eralduma, näiteks sulguma kloostriseinte vahele. Kristus hoopis ’läkitas nad maailma’, et nad oleksid tema tunnistajad ”maailma otsani” (Johannese 17:18; Apostlite teod 1:8). Seejuures aga palus ta Jumalal neid hoida, sest ta teadis, et ”selle maailma vürst” Saatan hakkab Kristuse nime pärast nende vastu viha õhutama (Johannese 12:31; Matteuse 24:9).
2. a) Kuidas kasutatakse Piiblis sõna ”maailm”? b) Millisel tasakaalukal viisil Jehoova suhtub maailma?
2 Sõnaga ”maailm” (kreeka keeles koʹsmos) mõeldakse Piiblis sageli ebaõiglast inimühiskonda, mis ”on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Kuna kristlased elavad Jehoova mõõdupuude järgi ning täidavad käsku kuulutada maailmale head sõnumit Jumala Kuningriigist, pole nende suhted maailmaga alati just kõige paremad olnud (2. Timoteosele 3:12; 1. Johannese 3:1, 13). Ent sõna koʹsmos kasutatakse Pühakirjas ka üldiselt inimsoo kohta. Just seda ”maailma” pidas Jeesus silmas, kui ta lausus: ”Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks!” (Johannese 3:16, 17; 2. Korintlastele 5:19; 1. Johannese 4:14). Niisiis, kuigi Jehoova vihkab Saatana kurjale maailmakorraldusele iseloomulikke omadusi, armastab ta inimkonda, sest saatis ta ju oma Poja maa peale, et päästa kõik, kes ’tulevad meeleparandusele’ (2. Peetruse 3:9; Õpetussõnad 6:16—19). Jehoova tasakaalukas suhtumine maailma peaks olema eeskujuks tema kummardajatele.
Jeesuse eeskuju
3., 4. a) Kuidas reageeris Jeesus siis, kui tal oli võimalus valitsejaks saada? b) Kuidas Jeesus suhtus inimmaailma?
3 Jeesus ütles Pontius Pilatusele veidi aega enne oma surma: ”Minu riik ei ole sellest maailmast” (Johannese 18:36). Kooskõlas nende sõnadega oli Jeesus varem keeldunud võtmast Saatana käest vastu võimu kõigi maailma kuningriikide üle ega olnud lasknud ta ka juutidel ennast kuningaks tõsta (Luuka 4:5—8; Johannese 6:14, 15). Siiski ilmutas Jeesus inimmaailma vastu suurt armastust. Üks näide sellest ilmneb apostel Matteuse sõnades: ”Kui ta rahvahulki nägi, oli tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.” Armastus inimeste vastu ajendas teda kuulutama neile linnades ja külades. Ta õpetas neid ja ravis nende tõbesid (Matteuse 9:36). Ka hoolis ta väga teda kuulama tulnute füüsilistest vajadustest. Piibel ütleb: ”Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles: ”Mul on meel hale rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures ja neil ei ole midagi süüa; ma ei taha lasta neid ära minna ilma söömata, et nad teel ei nõrkeks.”” (Matteuse 15:32). Milline armastav hool!
4 Kui üldiselt olid juutidel samaarlaste suhtes tugevad eelarvamused, siis Jeesus kõneles pikalt Samaaria naisega ning andis ühes Samaaria linnas kahe päeva jooksul põhjalikku tunnistust (Johannese 4:5—42). Ehkki Jumal oli saatnud Jeesuse ”Iisraeli soo kadunud lammaste” juurde, tuli Jeesus aeg-ajalt vastu ka mittejuutidele, kes temasse uskudes temalt midagi palusid (Matteuse 8:5—13; 15:21—28). Jeesus näitas, et on täiesti võimalik ’mitte olla maailmast’, kuid ilmutada samal ajal siiski armastust inimmaailma vastu. Kas ka meie osutame lahket tähelepanu inimestele oma kodukohas, töökohas ja sisseoste tehes? Kas me pöörame tähelepanu inimeste heaolule — mitte ainult vaimsetele, vaid ka teistele vajadustele —, kui meie võimuses on neid mõistlikkuse piirides aidata? Jeesus toimis nõnda ning sellega lõi ta soodsa võimaluse rääkida inimestele Kuningriigist. Tõsi, me ei suuda teha sõnasõnalisi imetegusid nagu Jeesus. Kuid sageli purustab üksainus heategu eelarvamuse otsekui ime väel.
Kuidas Paulus suhtus ”väljaspool” olijaisse
5., 6. Kuidas apostel Paulus käitus ”väljaspool” olevate juutidega?
5 Mitmes oma kirjas mainib apostel Paulus ”väljas” või ”väljaspool” olevaid inimesi, mõeldes sellega nii juudi kui muust rahvusest mittekristlasi (1. Korintlastele 5:12; 1. Tessalooniklastele 4:12; 1. Timoteosele 3:7). Kuidas ta nendega käitus? Ta ’sai kõikidele kõigeks, et ta igapidi mõned päästaks’ (1. Korintlastele 9:20—22). Kui ta jõudis mõnda linna, läks ta tavapäraselt esmajoones sealsete juutide juurde. Kuidas ta nendega kõneles? Ta esitas taktitundeliselt ja lugupidavalt veenvaid piiblilisi tõendeid selle kohta, et Messias on tulnud, surnud ohvrisurma ja üles äratatud (Apostlite teod 13:5, 14—16, 43; 17:1—3, 10).
6 Nii kasutas Paulus ära juutide teadmisi Seadusest ja prohvetikirjutistest, et anda neile õpetust Messia ja Jumala Kuningriigi kohta. Tulemuseks oli see, et mõned said usklikuks (Apostlite teod 14:1; 17:4). Kuigi juutide juhid Paulusele vastu seisid, armastas ta siiski kaasjuute, nagu võib näha tema sõnadest: ”Vennad, minu südame hea meel ja palve Jumala poole nende [juutide] eest on, et nad õndsaks saaksid! Sest ma annan neile tunnistuse, et nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda” (Roomlastele 10:1, 2).
Mittejuutidest usklike abistamine
7. Kuidas reageerisid paljud proselüüdid heale sõnumile, mida Paulus kuulutas?
7 Proselüüdid olid mittejuudid, kes hakkasid pooldama judaismi ja lasid end ümber lõigata. Ilmselt oli selliseid proselüütidest ”juute” Roomas, Süüria Antiookias, Etioopias, Pisiidia Antiookias — õigupoolest kogu juutide diasporaas (Apostlite teod 2:8—10; 6:5; 8:27; 13:14, 43; võrdle Matteuse 23:15). Võib arvata, et proselüüdid ei olnud ülbed nagu paljud juudi ülemad; ka ei saanud nad uhkustada sellega, et põlvnevad Aabrahamist (Matteuse 3:9; Johannese 8:33). Ei, vaid nad olid hüljanud paganlikud jumalad, pöördunud alandlikult Jehoova poole ning omandanud tema ja ta seaduste kohta kuigipalju teadmisi. Nagu juudid, ootasid ka nemad tulevast Messiat. Tõeotsinguil olid nad juba ilmutanud valmidust oma elus muudatusi teha ning paljud neist olid valmis veelgi ennast muutma ja avaldasid apostel Pauluse kuulutusele soodsat vastukaja (Apostlite teod 13:42, 43). Kui kristlaseks sai proselüüt, kes oli kord kummardanud paganlikke jumalaid, oli ta ainulaadselt soodsas olukorras, et anda tunnistust ka teistele mittejuutidele, kes ikka veel kummardasid neid jumalaid.
8., 9. a) Millist teist gruppi mittejuute peale proselüütide köitis juudi religioon? b) Kuidas reageerisid paljud ümberlõikamata jumalakartjad heale sõnumile?
8 Peale ümberlõigatud proselüütide paelus juudi religioon ka teisi mittejuute. Niisuguste hulgast sai esimesena kristlaseks Korneelius, kes oli ”vaga ja jumalakartlik” mees, kuigi mitte proselüüt (Apostlite teod 10:2). Apostlite tegude raamatu kommentaaris kirjutab professor F. F. Bruce: ”Selliseid mittejuute nimetatakse tavaliselt ”jumalakartjateks”; kuigi tegu pole mingi ametliku terminiga, on see siiski väga sobiv sõna. Paljusid toonaseid mittejuute, kes polnud valmis pöörduma judaismi täiel määral (ümberlõikamise nõue oli meestele eriti suureks takistuseks), köitis juudi sünagoogides läbiviidav lihtne ainujumala kummardamine ning ka juudi eetika. Mõned neist käisid harjumuspäraselt sünagoogis ning said üsnagi tuttavaks palvete ja pühakirja katkenditega, mida seal kreeka keeles ette loeti.”
9 Apostel Paulus kohtas Väike-Aasia ja Kreeka sünagoogides jutlustades palju jumalakartjaid. Pisiidia Antiookias pöördus ta sünagoogi kogunenud rahva poole sõnadega: ”Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat” (Apostlite teod 13:16, 26). Luukas kirjutab, et Paulus kuulutas kolmel hingamispäeval Tessaloonika sünagoogis, misjärel ”mõned neist [juutidest] said usklikuks [kristlasteks] ja liitusid Pauluse ja Siilasega, nõndasamuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja mitte pisut suursuguseid naisi” (Apostlite teod 17:4). Tõenäoliselt olid mõned neist kreeklastest ümberlõikamata jumalakartjad. On ilmne, et paljud sellised mittejuudid käisid läbi juudi kogukondadega.
Kuulutustöö ”uskmatute” seas
10. Kuidas Paulus kuulutas mittejuutidele, kes ei teadnud Pühakirjast midagi, ning milliste tulemustega?
10 Kristlikes Kreeka Kirjades võib sõna ”uskmatud” käia kõigi väljaspool kristlikku kogudust olevate inimeste kohta. Sageli kasutatakse seda ka paganate kohta (Roomlastele 15:31; 1. Korintlastele 14:22, 23; 2. Korintlastele 4:4; 6:14). Ateenas oli palju selliseid uskmatuid, kes olid koolitatud kreeka filosoofias ega teadnud Pühakirjast mitte midagi. Kas Paulus kartis neile kuulutada? Ei sugugi. Siiski ta mõtles läbi, kuidas nendele läheneda. Ta esitas piiblilisi mõtteid oskuslikult, ilma et ta oleks otseselt tsiteerinud Heebrea Kirju, mis olid ateenlastele tundmatud. Ta tõi osavalt välja sarnasuse Piibli tõe ja mõningate mõtete vahel, mida olid lausunud muistsed stoitsistlikud luuletajad. Ta rääkis ka seda, et kogu inimkonnal on üksainus tõeline Jumal, kes mõistab õiglast kohut mehe läbi, kes on surnud ja üles äratatud. Nõnda jutlustas Paulus ateenlastele Kristusest taktitundeliselt. Millised olid tulemused? Suurem jagu inimesi kas naeris talle näkku või suhtus temasse skeptiliselt, kuid ”mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli ka Areopaagi liige Dionüüsios ja üks naine, nimega Daamaris, ja muid ühes nendega” (Apostlite teod 17:18, 21—34).
11. Milline linn oli Korintos ning milliseid tulemusi andis seal Pauluse kuulutustöö?
11 Korintoses oli rohkearvuline juudi kogukond ja sestap alustas Paulus oma sealset teenistust, jutlustades sünagoogis. Kui ta aga nägi, et juudid on tema vastu, suundus ta mittejuutidest elanikkonna juurde (Apostlite teod 18:1—6). Ja milline elanikkond see vast oli! Korintos oli elav, kosmopoliitiline ja kaubanduslik linn ning kreeka-rooma maailmas kurikuulus oma elanike lodeva käitumise poolest. Ebamoraalse käitumise kohta kasutati suisa ütlemist ”korintoslikult elama”. Kuid pärast seda, kui juudid olid Pauluse kuulutuse tagasi lükanud, ilmus talle Kristus ja ütles: ”Ära karda, vaid kõnele .., sest mul on palju rahvast selles linnas!” (Apostlite teod 18:9, 10). Nii see tõesti oli, sest Paulus rajas Korintoses isegi koguduse, kuhu kuulus ka mõningaid, kes kunagi olid elanud ”korintoslikult” (1. Korintlastele 6:9—11).
Kuidas tänapäeval püütakse päästa ”igasuguseid inimesi”
12., 13. a) Mille poolest sarnanevad meieaegne ja Pauluse-aegne kuulutustöö territoorium? b) Kuidas me suhtume inimestesse territooriumidel, kus on juba pikka aega eksisteerinud ristiusu religioonid või kus paljud on organiseeritud religioonis pettunud?
12 ”Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile [”igasugustele”, UM] inimestele” ja seda nii esimesel sajandil kui ka tänapäeval (Tiitusele 2:11). Nüüdseks kuulutatakse head sõnumit kõikidel mandritel ning enamikul meresaartel. Ja nagu Pauluse päevil, nii kohatakse praegugi ”igasuguseid inimesi”. Näiteks, osa Jehoova tunnistajaid kuulutab maades, kus juba sajandeid on eksisteerinud ristiusu kirikud. Sarnaselt esimese sajandi juutidega võivad nende kirikute liikmed olla tugevas usutraditsioonide kütkes. Sellest hoolimata me otsime rõõmuga neid, kellel on hea südameseisund, ning kuulutame neile, lähtudes nende piiblilistest teadmistest, olgu need millised tahes. Me ei halvusta neid ega põlasta neid, ehkki nende usujuhid meile mõnikord vastu seisavad ja meid taga kiusavad. Pigem me tunnustame, et isegi ilma täpsete teadmisteta on mõned neist ”agarad Jumala suhtes”. Nagu Jeesus ja Paulus, osutame neile teesklematult armastust ning soovime siiralt, et nad pääste saaksid (Roomlastele 10:2).
13 Kuulutustööl kohtavad paljud meist inimesi, kes on organiseeritud religioonis pettunud. Sellegipoolest võivad nad olla jumalakartjad, kes kuigipalju usuvad Jumalasse ning püüavad elada õiglaselt. Kas ei peaks me rõõmust lausa rõkatama, kui kohtame praeguse pöörase ja järjest jumalakartmatumaks muutuva sugupõlve hulgas inimesi, kes Jumalasse veidikegi usuvad? Kas ei taha me kogu südamest juhatada neid religiooni juurde, kus pole silmakirjalikkust ega valet? (Filiplastele 2:15.)
14., 15. Kuidas on hea sõnumi kuulutamiseks avanenud suur põld?
14 Jeesus ennustas tähendamissõnas noodast, et kuulutustöö territoorium saab olema suur (Matteuse 13:47—49). Selle tähendamissõna selgituseks öeldi 1992. aasta 15. juuni ”Vahitornis” leheküljel 20: ”Ristiusumaailma liikmed [etendasid] sajandite jooksul võtmerolli Jumala Sõna tõlkimisel, paljundamisel ja levitamisel. Kirikud moodustasid või toetasid hiljem piibliühinguid, kes tõlkisid Piibli kaugete maade kohalikesse keeltesse. Kirikud läkitasid välja ka arstimisoskusega misjonäre ja õpetajaid, kes tegid inimesi riisikristlasteks. Selle tõttu koguti suur hulk kõlbmatuid kalu, kellel ei olnud Jumala heakskiitu. Kuid see jättis miljonitele mittekristlastele vähemalt Piibli ja mingisugusegi kristluse vormi, kuigi see oli laostunud.”
15 Ristiusustamine on olnud eriti edukas Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja mõningatel meresaartel. Nüüdisajal on nendes paikades leitud suurel hulgal alandlikke inimesi ning me võime veel rohkesti head korda saata, kui suhtume taolistesse inimestesse positiivselt ja armastavalt, nii nagu Paulus suhtus juudi proselüütidesse. Meie abi vajavad ka need miljonid inimesed, keda võiks nimetada Jehoova tunnistajate poolehoidjateks. Neil on alati hea meel, kui me neid külastame. Mõned on uurinud meiega Piiblit ja käinud koosolekutel, iseäranis iga-aastasel Kristuse surma mälestusõhtul. Kas ei moodusta sellised inimesed suurt põldu, kus Kuningriigi head sõnumit kuulutada?
16., 17. a) Milliste inimeste poole me hea sõnumiga pöördume? b) Kuidas me jäljendame Paulust, kui kuulutame erisugustele inimestele?
16 Kuidas me suhtume inimestesse, kelle kultuuriline taust ei ole seotud ristiusuga, ükskõik kas kohtame neid siis nende kodumaal või hoopis Läänes kui immigrante? Ja mida me arvame miljonitest nendest, kes on religioonile täielikult selja keeranud ning muutunud ateistiks või agnostikuks? Lisaks neile on inimesi, kes otsekui religioosse andumusega järgivad igasugu nüüdisfilosoofiaid, mida sisaldavad nõuanderaamatud, millest raamatupoed kubisevad. Kas mõnda sellist inimest võiks vältida ja pidada lootusetult kadunuks? Kui tahame jäljendada apostel Paulust, siis kindlasti mitte.
17 Ateenas kuulutades ei langenud Paulus sellesse lõksu, et oleks hakanud oma kuulajatega filosoofiliste mõtete üle vaidlema. Kuid siiski kohandas ta oma arutluskäigu vastavalt kuulajaskonnale ning esitas Piibli tõdesid selgelt ja loogiliselt. Nõndasamuti ei pea ka meie olema eksperdid religioonide või filosoofiate alal, millega tegelevad inimesed, kellele me kuulutame. Ent kuulutamaks edukalt, me siiski kohandame oma jutu vastavalt kuulajatele, saades niimoodi ’kõikidele kõigeks’ (1. Korintlastele 9:22). Kirjas Kolossa kristlastele ütleb Paulus: ”Kohelge targasti neid, kes on väljaspool, ja pidage aega kalliks! Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta” (Koloslastele 4:5, 6, meie kursiiv).
18. Milline vastutus meil lasub ning mida me kunagi ei tohiks unustada?
18 Jeesuse ja apostel Pauluse sarnaselt osutagem armastust igasugustele inimestele. Eriti aga pingutagem selle nimel, et rääkida neile head sõnumit Kuningriigist. Seejuures ärgem kunagi unustagem, et Jeesus ütles oma jüngrite kohta: ”Nad ei ole maailmast” (Johannese 17:16). Mida see meile tähendab, seda arutatakse põhjalikumalt järgmises artiklis.
Kordamiseks
◻ Kirjelda Jeesuse tasakaalukat suhtumist maailma.
◻ Kuidas kuulutas apostel Paulus juutidele ja proselüütidele?
◻ Kuidas pöördus Paulus jumalakartjate ja uskmatute poole?
◻ Kuidas me võime kuulutustööl olla ’kõikidele kõigeks’?
[Pildid lk 10]
Tehes heategusid ligimestele, purustavad kristlased sageli eelarvamusi