Andkem keisrile, mis kuulub keisrile

„Tasuge kõigile, mis teie kohus on” (ROOMLASTELE 13:7)

1., 2. a) Kuidas peaksid kristlased Jeesuse sõnul hoidma oma kohustusi Jumala ja keisri vastu tasakaalus? b) Mis on Jehoova tunnistajate esmane mure?

JEESUSE sõnul on meil midagi, mis tuleb anda Jumalale, ja midagi, mis tuleb anda keisrile ehk riigile. Jeesus ütles: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” Nende väheste sõnadega viis ta kimbatusse oma vaenlased ja võttis tabavalt kokku, milline peab olema meie tasakaalukas suhtumine suhetesse Jumala ning riigiga. Selles pole midagi hämmastavat, et tema kuulajad „panid teda imeks” (Markuse 12:17).

² Muidugi mõista on Jehoova sulaste esmane mure anda Jumalale, mis kuulub Jumalale (Laul 116:12—14). Kuid seda tehes nad ei unusta Jeesuse ütlust, et on midagi, mis tuleb anda keisrile. Piibli poolt õpetatud südametunnistus nõuab neilt, et nad kaaluksid palvemeeles, mil määral nad saavad anda keisrile seda, mida ta nõuab (Roomlastele 13:7). Nüüdisajal on paljud juristid tõdenud, et valitsusvõimul on omad piirid ning et kõikjal peavad inimesed ja valitsused end allutama loomuõigusele.

3., 4. Milliseid huvitavaid kommentaare on tehtud loomuõiguse, Jumala ilmutatud õiguse ja inimese seaduse kohta?

³ Apostel Paulus viitas sellele loomuõigusele, kirjutades selle maailma inimeste kohta: „See, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda.” Kui uskmatud sellele vastukaja osutavad, puudutab loomuõigus ka nende südametunnistust. Niisiis ütles Paulus edasi: „Kui paganad, kellel ei ole käsku, loomu poolest täidavad käsu nõudeid, on nad, ehk küll neil ei ole käsku, iseenestele käsuks ja näitavad, et käsutegu on kirjutatud nende südametesse, kuna nende südametunnistus ühtlasi tunnistab seda” (Roomlastele 1:19, 20; 2:14, 15).

⁴ Tuntud inglise jurist William Blackstone kirjutas 18. sajandil: „Muidugi mõista on see loomulik õigus [loomuõigus], mis on sama vana kui inimkond ja kirjutatud ette Jumala enda poolt, ülemaks kohuseks kui miski muu. See kehtib kõikjal maakeral, kõigis maades ja kõigil aegadel: mitte mingid inimese seadused ei ole sellega vastuollu minnes enam maksvad.” Edasi rääkis Blackstone „Jumala ilmutatud õigusest”, nii nagu see on kirjas Piiblis, ning märkis: „Neist kahest põhialusest, loomuõigusest ja Jumala ilmutatud õigusest, olenevad kõik inimese seadused; see tähendab, mitte mingitel inimese seadustel ei tohiks lubada nendega vastuollu minna.” See on kooskõlas Jeesuse ütlusega Jumala ja keisri kohta, nagu see on kirjas tekstis Markuse 12:17. On selge, et on valdkondi, kus sellele, mida keiser võib kristlaselt nõuda, seab Jumal piirid. Just sellisesse valdkonda hälbis süneedrium, kui ta käskis apostlitel lõpetada kuulutamine Jeesusest. Seetõttu vastasid apostlid õigesti: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:28, 29).

„Mis kuulub Jumalale”

5., 6. a) Mida peaksid kristlased seoses Kuningriigi sünniga aastal 1914 hoolega meeles pidama? b) Kuidas annab kristlane tunnistust, et ta on jumalasulane?

⁵ Eriti aastast 1914, mil Jehoova Jumal, Kõigeväeline, hakkas kui kuningas Kristuse Messia-Kuningriigi kaudu valitsema, on kristlastel olnud tarvis kindlalt veenduda, et nad ei anna keisrile seda, mis kuulub Jumalale (Ilmutuse 11:15, 17). Nagu ei eales varem, kutsub Jumala seadus nüüd kristlasi üles mitte olema „maailmast” (Johannese 17:16). Olles pühendunud Jumalale, oma Eluandjale, peavad nad selgelt näitama, et nad ei kuulu enam iseendile (Laul 100:2, 3). Paulus kirjutas: „[Me] oleme Issanda [„Jehoova”, NW] omad!” (Roomlastele 14:8). Lisaks on kristlane ristimise kaudu pühitsetud jumalasulase ametisse, nõnda et ta võib Pauluse kombel öelda: ’Jumal on meid teinud võimeliseks olema sulased’ (2. Korintlastele 3:5, 6).

⁶ Veel kirjutas apostel Paulus: ’Ma austan oma ametit’ (Roomlastele 11:13). Ka meie peaksime seda kindlasti tegema. Ükskõik kas me osaleme teenistuses täis- või osaaegselt, on meil meeles, et Jehoova ise on meid teenistusse määranud (2. Korintlastele 2:17). Kuna meie ametit võidakse küsitavaks pidada, peab iga pühendunud, ristitud kristlane olema valmis tooma esile selgeid ja kindlaid tõendeid, et ta on tõepoolest hea sõnumi sulane (1. Peetruse 3:15). Ka tema käitumine peab tema teenistusele tunnistuseks olema. Kristlane kui jumalasulane peaks seisma hea puhaste moraalinormide eest ja neid ellu rakendama, seisma perekonnaühtsuse eest, olema aus ning pidama lugu avalikust korrast (Roomlastele 12:17, 18; 1. Tessalooniklastele 5:15). Kristlasele on tähtsaimad asjad elus suhted Jumalaga ja talle Jumala poolt määratud teenistus. Ta ei saa neist asjust keisri käsul loobuda. On selge, et neid tuleb lugeda selleks, mis „kuulub Jumalale”.

„Mis kuulub keisrile”

 7. Milline on Jehoova tunnistajate maine seoses maksude maksmisega?

⁷ Jehoova tunnistajad teavad, et neil tuleb olla „allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele”, valitsusjuhtidele (Roomlastele 13:1). Niisiis, kui keiser, riik, kehtestab seadusnõudeid, lubab Piibli poolt õpetatud südametunnistus neil neid nõudeid täita. Näiteks kuuluvad tõelised kristlased maailma kõige eeskujulikumate maksumaksjate hulka. Saksamaa ajaleht Münchner Merkur ütles Jehoova tunnistajate kohta: „Nemad on Liitvabariigi ausaimad ja täpseimad maksumaksjad.” Itaalia ajaleht La Stampa täheldas: „Nad [Jehoova tunnistajad] on kõige lojaalsemad kodanikud, keda üldse võiks soovida: nad ei hoidu omakasu nimel kõrvale maksude maksmisest ega hiili mööda ebamugavatest seadustest.” Jehoova sulased teevad seda „südametunnistuse pärast” (Roomlastele 13:5, 6).

 8. Kas see, mis meil tuleb anda keisrile, piirdub vaid rahaliste maksudega?

⁸ Kas see, mis „kuulub keisrile”, piirdub vaid maksude maksmisega? Ei piirdu. Paulus loetles muudki, näiteks kartust ja austust. Saksa õpetlane Heinrich Meyer kirjutas Matteuse evangeeliumi käsiraamatus (Critical and Exegetical Hand-Book to the Gospel of Matthew): „Selle all [, mis kuulub keisrile,] .. ei saa me mõista pelgalt riigimaksu, vaid kõike, millele keiser oma seadusliku valitsuse alusel omab õigust.” Ajaloolane Ernest W. Barnes täheldas oma teoses „Kristluse tõus”, et kristlane maksis temale kohustuslikke makse „ning täitis samuti kõiki teisi riigi poolt pealepandud kohustusi, juhul kui temalt ei nõutud, et ta annaks keisrile seda, mis kuulub Jumalale”.

9., 10. Milliseid kõhklusi võib kristlasel olla seoses selle andmisega keisrile, mis kuulub keisrile, kuid milliseid tõsiasju tuleks meeles pidada?

⁹ Mida võiks siis riik nõuda, ilma et see õigusvastaselt hõlmaks seda, mis õiguspäraselt kuulub Jumalale? Mõned on arvanud, et nad võivad küll seaduspäraselt anda keisrile maksude näol raha, kuid see on ka kõik. Kindlasti ei annaks nad keisrile kerge südamega midagi, mis võiks võtta ära aja, mida saaks kasutada teokraatlikuks tegevuseks. Ent kuigi on tõsi, et me peaksime ’armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, hingest, meelest ja väest’, ootab Jehoova, et me kulutaksime oma aega ka muule kui pühale teenistusele (Markuse 12:30; Filiplastele 3:3). Näiteks antakse abielus kristlasele nõu pühendada aega selleks, et olla oma abikaasale meele järgi. Taoline tegevus ei ole vale, kuid apostel Paulus teatab, et ’see kuulub maailmale’, aga mitte „Issandale” (1. Korintlastele 7:32—34; võrdle 1. Timoteosele 5:8).

¹⁰ Lisaks volitas Kristus oma järelkäijaid ’andma’ makse, ning kindlasti hõlmab see ka Jehoovale pühendatud aja kasutamist — on ju kogu meie elu talle pühendatud. Kui mingil maal on maksukoormus keskeltläbi 33 protsenti sissetulekust (mõnel maal on see suurem), tähendab see seda, et keskmiselt maksab tööline igal aastal riigikassasse nelja kuu töötasu. Teiste sõnadega, lõpuks on tööline kõigist oma tööaastaist keskmiselt umbes 15 aastat kulutanud „keisri” poolt nõutavate maksude jaoks raha teenimiseks. Mõelgem ka kooliharidusele. Enamikus maades on seadusega kehtestatud miinimumaastad, mil vanemad peavad laskma oma lastel koolis käia. Koolitusaastate arv on eri maades erisugune. Enamikus paigus hõlmab see kindla pikkusega ajaperioodi. On tõsi, et selline kooliharidus on tavaliselt kasulik, kuid seda, kui pikk aeg lapse elust peab selleks kuluma, otsustab keiser, ja kristlikud vanemad talitavad keisri otsuse järgi.

Kohustuslik sõjaväeteenistus

11., 12. a) Millise nõude esitab keiser paljudes maades? b) Kuidas suhtusid algkristlased sõjaväeteenistusse?

¹¹ Mõnel maal on veel üheks keisri poolt esitatavaks nõudeks kohustuslik sõjaväeteenistus. Sel 20. sajandil on enamik riike teinud selle korralduse sõjaajaks, aga mõned ka rahuajaks. Palju aastaid kutsuti Prantsusmaal seda kohustust veremaksuks, mis tähendas, et igal noorel mehel tuli olla valmis ohverdama oma elu riigi eest. Kas see on kohustus, mida Jehoovale pühendunud inimesed võivad kohusetundlikult täita? Kuidas suhtusid sellesse küsimusse esimesel sajandil elanud kristlased?

¹² Kuigi algkristlased püüdsid olla head kodanikud, takistas nende usk neid teise inimese elu võtmast või enda elu riigi eest ohverdamast. Teatmeteos The Encyclopedia of Religion ütleb: „Algkiriku-isad, kaasa arvatud Tertullianus ja Origenes, kinnitasid, et kristlastel pole lubatud võtta inimese elu, ning see põhimõte takistas neid teenimast Rooma armees.” Professor Cecil J. Cadoux kirjutab oma raamatus „Algkirik ja maailm” (The Early Church and the World): „Vähemalt kuni Marcus Aureliuse valitsusajani [161—180 m.a.j.] ei läinud ükski kristlane pärast ristimist sõduriks.”

13. Miks ei suhtu ristiusukirikusse kuulujate enamus sõjaväeteenistusse nii, nagu seda tegid algkristlased?

¹³ Miks ei suhtu tänapäeva ristiusu kirikute liikmed asjasse samamoodi? Sellepärast, et neljandal sajandil leidis aset põhjalik muudatus. Katoliku väljaanne „Kristlike kirikukogude ajalugu” (A History of the Christian Councils) selgitab: „Paljudel paganlike keisrite ajal elanud kristlastel .. olid seoses sõjaväeteenistusega religioossed sisetundepiinad ning nad keeldusid kindlalt võtmast kätte relva või siis deserteerusid. [Aastal 314 kokku tulnud Arles’i] kirikukogu, kes vaatas läbi Constantinuse poolt sissetoodud muudatused, tegi kristlastele kohustuseks sõja ajal teenistuses olla, .. sest kirik on kristlastesõbraliku vürsti all [riigiga] rahujalal (in pace).” Selle tagajärjel, et Jeesuse õpetused niiviisi hüljati, on ristiusukiriku vaimulikkond tollest ajast kuni praeguseni ergutanud oma karjasid riigi armees teenima, kuigi mõned üksikisikud on võtnud südametunnistuse alusel keelduja seisukoha.

14., 15. a) Millistel alustel taotlevad kristlased mõningais paigus vabastust sõjaväeteenistusest? b) Millised Pühakirja põhimõtted aitavad kristlasel langetada sõjaväeteenistuse küsimuses õiget otsust, kui vabastust pole võimalik saada?

¹⁴ Kas tänapäeva kristlased on kohustatud selles küsimuses järgima enamust? Ei. Kui pühendunud, ristitud kristlane elab maal, kus erandina vabastatakse sõjaväeteenistusest vaimulikud, võiks ta seda korraldust kasutada, sest tegelikult ta ju on vaimulik ehk jumalasulane (2. Timoteosele 4:5). Terve rida maid, kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid ja Austraalia, on teinud sellise erandi ka sõjaajal. Ja rahuajal on paljudes maades, kus on kehtestatud kohustuslik sõjaväeteenistus, Jehoova tunnistajad kui vaimulikud sellest erandina vabastatud. Nõndaviisi saavad nad oma avaliku teenistuse kaudu jätkata inimeste abistamist.

¹⁵ Aga mis siis, kui kristlane elab maal, kus vaimulikele vabastust ei anta? Siis tuleb tal Piibli poolt õpetatud südametunnistust järgides teha isiklik otsus (Galaatlastele 6:5). Arvestades keisri mõjuvõimuga, kaalub ta hoolikalt, mis tal tuleb anda Jehoovale (Laul 36:10; 116:12—14; Apostlite teod 17:28). Kristlane peab meeles, et tõelise kristlase tunnusmärk on armastus kõigi kaasusklike vastu, ka nende vastu, kes elavad teistes maades või kuuluvad teistesse hõimudesse (Johannese 13:34, 35; 1. Peetruse 2:17). Lisaks ei unusta ta Pühakirja põhimõtteid, mis on kirjas näiteks tekstides Jesaja 2:2—4; Matteuse 26:52; Roomlastele 12:18; 14:19; 2. Korintlastele 10:4 ja Heebrealastele 12:14.

Tsiviilteenistus

16. Millist mittesõjaväelist teenistust nõuab keiser mõningais maades neilt, kes ei nõustu astuma sõjaväeteenistusse?

¹⁶ Kuid on maid, kus riik küll ei anna vaimulikele vabastust, kuid siiski tunnustab, et on üksikisikuid, kes ehk sõjaväeteenistusest keelduvad. Paljudes sellistes maades on korraldatud nõnda, et selliseid südametunnistuse ajel tegutsevaid inimesi ei sunnita sõjaväeteenistusse astuma. Mõningais paigus peetakse nõutavat tsiviilteenistust, näiteks ühiskonnale kasulikku tööd, mittesõjaväeliseks riiklikuks teenistuseks. Kas pühendunud kristlane võiks sellisesse teenistusse astuda? Ka siin tuleb pühendunud, ristitud kristlasel langetada Piibli poolt õpetatud südametunnistuse põhjal isiklik otsus.

17. Kas Piiblis leidub pretsedenti mittesõjaväelise tsiviilteenistuse kohta?

¹⁷ Paistab, et kohustuslikku teenistust rakendati ka Piibli aegadel. Ühes ajalooraamatus teatatakse: „Lisaks Judea elanikelt nõutavatele maksudele oli veel teokohustus [tasuta töö, mida nõudsid täitevvõimud]. See oli Lähis-Idas iidne korraldus, mida hellenistlikud ja Rooma võimud kehtivana hoidsid. [——] Ka Uues Testamendis tuuakse näiteid teokohustuse kohta Judeas, mis näitab, kui laialt see oli levinud. Vastavalt sellele tavale sundisid sõdurid Siimonat Küreenest kandma Jeesuse risti [piinaposti] (Matteuse 5:41; 27:32; Markuse 15:21; Luuka 23:26).”

18. Millises mittesõjaväelist, mittereligioosset laadi ühiskonnale kasulikus teenistuses Jehoova tunnistajad sageli osalevad?

¹⁸ Samuti tänapäeval nõuab mõnel maal riik või nõuavad kohalikud võimud kodanikelt osavõttu ühiskonnale kasuliku teenistuse mitmesugustest vormidest. Mõnikord on ülesanne konkreetne, näiteks kaevude kaevamine või teede ehitamine; mõnikord on see regulaarne, näiteks iganädalane osavõtt korrastustöödest teedel, koolides või haiglates. Seal, kus selline tsiviilteenistus toob kasu ühiskonnale ega ole seotud valereligiooniga ega ole mingil muul moel Jehoova tunnistajate südametunnistusega vastuolus, on nad tihtilugu neid ülesandeid täitnud (1. Peetruse 2:13—15). Tavaliselt on see andnud suurepärast tunnistust ning mõnikord pannud vaikima need, kes esitavad tunnistajatele valesüüdistusi valitsusvastasuses. (Võrdle Matteuse 10:18.)

19. Kuidas peaks kristlane suhtuma sellesse, kui keiser kutsub teda mõneks ajaks sooritama mittesõjaväelist riiklikku teenistust?

¹⁹ Kuidas on lugu siis, kui riik nõuab kristlaselt, et see oleks mõni aeg tsiviilteenistuses, mis on osa riiklikust teenistusest tsiviiljuhtimise all? Ka siin peavad kristlased õpetatud südametunnistuse alusel langetama isikliku otsuse. „Meid kõiki .. seatakse Jumala kohtujärje ette” (Roomlastele 14:10). Kristlased, kellele keiser esitab mingi nõude, peaksid asja palvemeeles uurima ja selle üle mõtisklema.a Samuti oleks ehk tark koguduse küpsete kristlastega asi läbi arutada. Pärast seda tuleb langetada isiklik otsus (Õpetussõnad 2:1—5; Filiplastele 4:5, NW).

20. Millised küsimused ja Pühakirja põhimõtted aitavad kristlasel lahata mittesõjaväelise riikliku tsiviilteenistuse küsimust?

²⁰ Selle uurimistegevuse käigus peaksid kristlased silmas pidama tervet rida Piibli põhimõtteid. Paulus ütles, et me peame ’alistuma valitsejaile ja ülemaile, .. olema valmis igaks heaks teoks, .. olema leebed [„mõistlikud”, NW], osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu’ (Tiitusele 3:1, 2). Samal ajal teevad kristlased targasti, kui uurivad järele, milline see eesootav tsiviiltöö on. Kas nad saavad säilitada kristliku erapooletuse, kui nad selle töö vastu võtavad? (Miika 4:3, 5; Johannese 17:16.) Kas see seob neid kuidagi valereligiooniga? (Ilmutuse 18:4, 20, 21.) Kas selle sooritamine seab neile ülemääraseid takistusi, nii et nad ei saa täita oma kristlikke kohustusi? (Matteuse 24:14; Heebrealastele 10:24, 25.) Teisest küljest, kas neil on võimalik nõutavat teenistust sooritades vaimselt edasi kasvada, ehk osaleda isegi täisaegses teenistuses? (Heebrealastele 6:11, 12.)

21. Kuidas peaks kogudus suhtuma vennasse, kes langetab otsuse mittesõjaväelise riikliku tsiviilteenistuse küsimuses, olgu tema otsus siis milline tahes?

²¹ Mis teha siis, kui kristlase ausad vastused neile küsimustele viivad ta järelduseni, et riiklik tsiviilteenistus on „hea töö”, mida ta kuulekusest võimudele võib sooritada? See on tema otsus Jehoova ees. Ametisse määratud kogudusevanemad ja teised peaksid selle venna südametunnistusest täiel määral lugu pidama ning suhtuma ka edaspidi temasse kui heas seisundis kristlasesse. Kui aga kristlane arvab, et ta ei saa seda tsiviilteenistust sooritada, tuleb tema seisukohast samuti lugu pidada. Ka tema seisund on jäänud heaks ning ta peaks saama armastavat tuge (1. Korintlastele 10:29; 2. Korintlastele 1:24; 1. Peetruse 3:16).

22. Mille tegemist me vaatamata oma olukorrale jätkame?

²² Meie kui kristlased anname edaspidigi „au, kellele au tuleb anda” (Roomlastele 13:7). Me peame lugu heast korrast ning püüame olla rahuarmastavad, seaduskuulekad kodanikud (Laul 34:15). Me võiksime isegi palvetada „kuningate ja kõigi ülemate eest”, kui need mehed on seatud langetama otsuseid, mis puudutavad meie kristlikku elu ja tööd. Me loodame, et kui me anname keisrile, mis kuulub keisrile, siis ’võime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes’ (1. Timoteosele 2:1, 2). Kuid esmajoones me jätkame hea sõnumi kuulutamist Kuningriigist kui inimkonna ainsast lootusest, andes kohusetundlikult Jumalale, mis kuulub Jumalale.

[Allmärkus]

Kas sa oskad selgitada?

◻ Mis on kristlase esmane mure, kui ta tahab oma suhteid keisri ja Jehoovaga tasakaalus hoida?

◻ Mida sellist meil tuleb anda Jehoovale, mida me kunagi ei saa anda keisrile?

◻ Mis on see, mida me korralikult anname keisrile?

◻ Millised kirjakohad aitavad meil langetada kohustusliku sõjaväeteenistuse küsimuses õiget otsust?

◻ Mida meil tuleks meeles pidada, kui meid kutsutakse mittesõjaväelisse riiklikku tsiviilteenistusse?

◻ Mida me seoses Jehoova ja keisriga ikka edasi teeme?

[Pilt lk 16, 17]

Apostlid ütlesid süneedriumile: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”