Kas maksud tuleks ära maksta?
„Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!” (Roomlastele 13:7)
MAKSUDE suurenedes võib olla ülaltoodud nõuandega raske leppida. Kuid need on apostel Pauluse sõnad, mis on pandud kirja Piiblisse. Kahtlemata pead sa Piiblist lugu. Ent sul võib tekkida küsimus: „Kas kristlased peavad tõesti maksma kõiki makse – kaasa arvatud neid, mis tunduvad olevat põhjendamatud või ebaõiglased?”
Vaadelgem üht Jeesuse manitsust oma jüngritele. Ta teadis, et tema juutidest kaasmaalased seisavad Rooma kehtestatud maksudele ägedalt vastu. Sellest hoolimata kutsus Jeesus neid üles: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:17). Huvitaval kombel toetas Jeesus maksumaksmist sellelesamale režiimile, kes ta peagi hukkas.
Mõnda aega hiljem andis Paulus algul tsiteeritud nõuande. Ta innustas makse maksma, vaatamata faktile, et hiigelhulgal maksuraha kasutati Rooma sõjamasina rahastamiseks ning keisrite ebamoraalse ja pillava elustiili toetamiseks. Miks oli Paulus nii ebapopulaarsel seisukohal?
Valitsemas olevad ülemused
Mõelgem Pauluse sõnade kaastekstile. Ta ütleb kirjakohas Roomlastele 13:1: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud.” Kui Iisraeli rahval olid jumalakartlikud valitsejad, oli kerge näha riigi rahalises toetamises oma kodaniku- ja usukohustust. Ent kas kristlastel lasus samasugune kohustus ka siis, kui valitsejaiks olid uskmatud ebajumalakummardajad? Jah, lasus küll! Pauluse sõnad osutasid sellele, et Jumal on andnud valitsejatele valitsemisõiguse.
Valitsused teevad korra tagamiseks palju ära. Tänu sellele saavad kristlased arendada mitmekülgset usulist tegevust (Matteuse 24:14; Heebrealastele 10:24, 25). Seepärast ütles Paulus valitsusvõimu kohta: „Tema on Jumala teener sinu heaks” (Roomlastele 13:4). Ka Paulus ise toetus Rooma valitsuse pakutavale kaitsele. Näiteks, kui teda ründas märatsev rahvajõuk, astusid Rooma sõdurid ta kaitseks välja. Hiljem taotles ta kaitset Rooma kohtusüsteemilt, mis võimaldas tal misjoniteenistust jätkata (Apostlite teod 22:22–29; 25:11, 12).
Niisiis tõi Paulus välja kolm põhjust, miks maksta makse. Esiteks kõneles ta, et valitsejad on „nuhtluseks” seaduserikkujatele, kes saavad neilt kätte oma karistuse. Teiseks selgitas ta, et kui jumalakartlik inimene maksude maksmisel seadusest kõrvale hiilib, mõjub see kahjulikult tema südametunnistusele. Lõpuks osutas ta sellele, et maksud on lihtsalt kompensatsioon teenuste eest, mida osutavad valitsuste „sulased” („ametnikud”, EP 97). (Roomlastele 13:1–6.)
Kas Pauluse kristlastest kaaslased järgisid tema sõnu? Ilmselt küll, sest nõndanimetatud kristlik kirjamees Justinus Märter (elas umbes aastatel 110–165) ütles, et kristlased olid „kõigist inimestest kõige varmamad makse maksma”. Ka tänapäeval on kristlased valmis seadusele kuuletuma, kui valitsus nõuab neilt kas oma aja või raha loovutamist (Matteuse 5:41).a
Loomulikult on kristlastel voli kasutada ära milliseid tahes seadusega ettenähtud mahaarvutisi. Mõnel juhul võivad nad saada maksusoodustusi, mis on tagatud neile, kes teevad annetusi usuorganisatsioonidele. Ent Jumala Sõnale kuulekad tõsikristlased ei hoidu maksumaksmisest kõrvale. Nad maksavad oma maksud ning lasevad valitsusvõimudel kanda täielikult vastutust selle eest, kuidas nad seda raha kasutavad.
Ülemäära suured maksud on järjekordne näide ’inimese valitsemise kohta inimese üle, et temale kurja teha’ (Koguja 8:9). Jehoova tunnistajad leiavad lohutust Piibli tõotusest, et varsti võivad nautida õiglust kõik, kes elavad Jumala valitsuse all – valitsuse all, mis iialgi ei koorma inimesi ebaõiglaste maksudega (Laul 72:12, 13; Jesaja 9:6).
[Allmärkus]
a Jeesuse manitsus ’anda keisrile, mis kuulub keisrile’ ei pidanud tingimata piirduma vaid maksude maksmisega (Matteuse 22:21). Heinrich Meyeri käsiraamatus „Critical and Exegetical Hand-Book to the Gospel of Matthew” selgitatakse: „Mõiste [„see, mis kuulub keisrile”] alla ... ei pidanud kuuluma mitte ainult tsiviilmaksud, vaid kõik see, mida keisril oli õigus oma seaduslikule valitsemisele tuginedes nõuda.”
[Väljavõte lk 11]
Algkristlased olid „kõigist inimestest kõige varmamad makse maksma” (JUSTINUS MÄRTER)
[Pilt lk 10]
Tõsikristlased on maksuseadustele kuulekad
[Pilt lk 11]
Jeesus ütles: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile”
[Pildi allikaviide lk 10]
© European Monetary Institute