Piibli seisukoht

Sõpradevaheline laenamine

”ÕEL VÕTAB LAENUKS EGA TASU; AGA ÕIGE ON ARMULINE JA ANNAB!” (LAUL 37:21)

”JA ÄRA laenu võta ega anna: laen tihti ise kaob ja sõbra kaotab.” Nii kirjutas inglise näitekirjanik William Shakespeare, korrates juba igivana tarkust. Inimsuhetes on kindlasti vaid vähesed valdkonnad nii plahvatusohtlikud kui raha laenamine. Isegi parimate plaanide ja siiraimate kavatsuste korral ei pruugi asjad kujuneda nii nagu loodetud (Koguja 9:11, 12).

Laenusaajal võib tekkida olukord, mis teeb tal tagasimaksmise raskeks või lausa võimatuks. Või on laenuandjal endal ootamatult vaja seda raha, mille ta välja laenas. Säärased olukorrad võivad saada sõprusele ja inimestevahelistele suhetele saatuslikuks, nagu ütles ka Shakespeare.

Muidugi võib inimesel olla mõjuv põhjus raha laenata. Raske õnnetuse või töökaotusest tingitud majandusliku tagasilöögi tagajärjel võib paista see ainsa väljapääsuna. Piibel õhutab neid, kelle võimuses see on, abivajajaid aitama (Õpetussõnad 3:27). See võib hõlmata ka raha laenuks andmist. Kuidas aga peaksid raha laenamisega seotud isikud suhtuma sellega kaasnevatesse kohustustesse?

Põhimõtted, mida silmas pidada

Piibel pole mingi rahandusalane käsiraamat. See ei aruta kõiki laenamisega kaasneda võivaid üksikasju. Sellised küsimused, kas nõuda intressi või mitte ning kui palju nõuda, tuleb otsustada asjaosalistel endil.a Piiblis on aga selle kohta selged ja armastavad põhimõtted, millest iga laenuandja ja -saaja oma suhtumise ning käitumise osas peaks juhinduma.

Vaatleme põhimõtteid, mis käivad laenusaaja kohta. Apostel Paulus rõhutas kristlastele: ”Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate” (Roomlastele 13:8). Kuigi Paulus esitas siin ühe väga laia põhimõtte, peaks tema soovitust võtma kindlasti kui hoiatust vältida võlgu jäämast. Vahel on parem millegi soetamisest loobuda, kui kelleltki raha laenata. Miks? Õpetussõnades 22:7 öeldakse: ”Laenaja on laenuandja ori!” Laenusaajal tuleb arvestada sellega, et niikaua, kui raha pole tagasi makstud, lasub tal kohustus seda teha. Põhimõtteliselt ei kuulu tema sissetulekud siis täielikult temale. Võla tagasi maksmine kokkuleppe kohaselt peab olema talle esmatähtis, muidu võib kerkida lisaraskusi.

Näiteks kui kokkulepitud ajaks võlga tagasi ei maksta, võib laenuandja ärrituda. Kui laenusaaja ostab samal ajal veel riideid, käib restoranis söömas või läheb puhkusele, võib see laenuandjale kahtlasena paista. Ta võib hakata laenusaaja vastu vimma pidama. See võib pingestada ja rikkuda nende ning ka nende perekondade vahelisi suhteid. Säherdused kurvad tagajärjed võivad olla sellel, kui laenuvõtja oma sõna ei pea (Matteuse 5:37).

Mida teha siis, kui laenusaaja satub ootamatult olukorda, kus temast sõltumatud asjaolud ei võimalda tal raha tagasi maksta? Kas see tühistab tema võla? Mitte tingimata. Laulukirjutaja ütleb, et õiglane inimene ”vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet” (Laul 15:4). Sellisel juhul oleks laenusaajast armastav ja tark selgitada olukorda kohe laenuandjale. Nad võivad siis midagi muud kokku leppida. See edendab rahu ning rõõmustab Jehoova Jumalat (Laul 133:1; 2. Korintlastele 13:11).

Tegelikult paljastub inimese olemus paljugi sellest, kuidas ta suhtub oma võlgadesse. Muretu ja pealiskaudne suhtumine raha tagasimaksmisse näitab vähest huvi teiste vastu. Sellise suhtumisega inimene on hoopis isekas, talle on tema vajadused ja soovid esmatähtsad (Filiplastele 2:4). Kristlane, kes sihilikult ja teadlikult keeldub oma võlgu maksmast, ohustab nõnda oma seisundit Jumala ees ning tema käitumine võib osutada ahnele ja kurjale südamele (Laul 37:21).

Laenuandja

Kuigi põhivastutus lasub laenamise korral laenusaajal, tuleb siiski ka laenuandjal järgida mõningaid põhimõtteid. Piibel näitab, et kui suudame abivajajat aidata, tuleks meil seda teha (Jakoobuse 2:14—16). See aga ei pane kellegi peale kohustust raha välja laenata, ka mitte siis, kui laenuküsija on vaimne vend. ”Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” ütleb Piibel (Õpetussõnad 22:3).

Arvestades raha laenamisega kaasnevate täiesti reaalsete püünistega, peaks vahetegemisvõimeline inimene hoolikalt läbi kaaluma iga talle esitatud laenupalve. Kas palve on põhjendatud? Kas paluja on asja hoolikalt läbi mõelnud? Kas võimalik laenusaaja on korralik ja hea mainega? Kas ta on nõus kirjalikule kokkuleppele alla kirjutama? (Võrdle Jeremija 32:8—14.) Kas ta on ikka mõelnud läbi, kuidas ta saab raha tagasi maksta?

See pole soovitus keelduda aitamast sellist abivajajat, kelle puhul on küsitav, kas ta saab raha tagasi maksta. Kristlase kohused teiste ees pole pelgalt ärilised. ”Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?” küsis apostel Johannes. Tõesti, kristlased ei peaks ilmutama armastust mitte ”sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega” (1. Johannese 3:17, 18).

Mõnel juhtumil võib inimene otsustada, et ta ei laena abivajavale vennale raha. Võib-olla ta soovib teha vennale hoopis kingituse või teda muul moel aidata. Samasugust halastavat vaimu võib laenuandja ilmutada ka siis, kui laenu tagasimaksmise ette kerkib takistusi. Võib-olla soovib ta arvesse võtta laenusaaja muutunud olukorda ning pikendada maksmisaega, vähendada võlga või selle lausa tühistada. Need on isiklikud otsused, mis tuleb igaühel ise langetada.

Kristlased peaksid pidama meeles, et Jumal näeb kõike ning et ta nõuab meilt aru selle eest, kuidas me käitume ning oma vara kasutame (Heebrealastele 4:13). Piibli nõuanne ”kõik teie asjad sündigu armastuses” käib kindlasti ka sõpradevahelise laenamise kohta (1. Korintlastele 16:14).

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

”Rahavahetaja ja tema naine” (1514), Quentin Massys

[Allikaviide]

Scala/Art Resource, NY