Tertius — Pauluse ustav kirjutaja
TERTIUSE ees seisis raske ülesanne. Apostel Paulus soovis teda endale kirjutajaks, et üles tähendada oma pikka läkitust Rooma kaaskristlastele. See oli suur töö.
Miks oli esimesel sajandil kirjutajaamet nii raske? Kuidas seda tööd tehti? Missuguseid kirjutusmaterjale tollal kasutati?
Antiikaja kirjutajad
Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonnas oli mitmesuguseid kirjutajaid. Mõned mehed olid valitsuse teenistuses — need olid kantseleides töötavad riigiametnikud. Ametis olid ka rahvakirjutajad, kes pakkusid elanikkonnale oma teenuseid turuplatsil. Jõukam kiht pidas endal isiklikke kirjutajaid (tihtipeale orjad). Lisaks olid ka abivalmid sõbrad, kes heal meelel teiste eest kirju kirjutasid. Õpetlase E. Randolph Richardsi sõnul võis selliste erakirjutajate tase „ulatuda minimaalsest keeleoskusest ja/või kirjutamisoskusest kuni kõrgeima vilumuseni kirjutada kiirelt korrektne, sobilik ja meeldiv kiri”.
Kes kasutasid kirjutajate teeneid? Eelkõige need, kes ei osanud ise lugeda ega kirjutada. Paljudele muistsetele lepingutele ja ärikirjadele lisati märge, milles kirjutaja tõendas, et tema oli selle dokumendi teinud, kuna talle oli selle töö usaldanud isik, kes ise kirjutada ei osanud. Teist kirjutajate kasutamise põhjust selgitab üks iidne kiri Egiptusest Teebast. Kirja oli saatnud keegi Asklepiades ning selle lõpetuseks öeldi: „Selle kirja kirjutas tema eest Eumelos, Herma poeg .., sest ta ise kirjutab mõnevõrra aeglaselt.”
Siiski näib, et lugemis- ja kirjutamisoskus ei olnud kirjutajate teenete kasutamisel määrav. Piiblitõlgendaja John L. McKenzie sõnul ei mõjutanud inimesi kirjutajate teenuseid kasutama „ilmselt mitte niivõrd mure [dokumendi] loetavuse pärast, kuivõrd hool selle ilu või vähemalt puhtuse pärast”. Isegi haritud inimestele oli kirjutamine väsitav, iseäranis siis, kui tegemist oli pika või keerulise tekstiga. Õpetlane J. A. Eschlimann ütleb, et igaüks, kel oli see võimalik, „parema meelega vältis seda tüütut tööd, usaldades selle orjadele, õppinud kirjutajatele”. Kui vaatleme, milliseid materjale kasutati kirjutamiseks ja missuguseid töötingimusi see nõudis, siis on lihtne mõista, miks inimestele ei meeldinud ise kirju kirjutada.
Esimese sajandi üldkasutatav kirjutusmaterjal oli papüürus. Lõigates selle taime varre säsi pikuti viiludeks, saadi õhukesed ribad. Nendest ribadest laoti üks kiht, millele asetati ristamisi teine kiht. Need pressiti kokku ja nii saadigi „paberi” leht.
Sellisele pinnale polnud just kerge kirjutada. See oli kare ja kiudjas. Teadlase Angelo Penna sõnul „soodustasid papüüruse urbsed kiud tindi laialivalgumist, iseäranis piki õhukeste ribade vahele jäävaid väikseid kanaleid”. Kirjutaja töötas ilmselt ristijalu maas istudes ja ühe käega paberit tahvlil hoides. Kui ta oli veel kogenematu või polnud kirjutusmaterjal kõige kvaliteetsem, siis võis kirjutussulg ehk pilliroopulk papüürust rebestada, leht võis murduda või oli käekiri loetamatu.
Tint valmistati tahma ja vaigu segust. Seda müüdi kangikujuliste tükkidena ning enne kui sellega kirjutada sai, tuli seda tindipotis veega lahustada. Tertius ja teised kirjutajad kasutasid ilmselt muude vahendite kõrval ka nuga pilliroopulga teritamiseks ning niisket käsna vigade kustutamiseks. Iga üksik täht tuli hoolikalt välja kirjutada. Seetõttu kulges kirjutamine aeglaselt ja veidi raskepäraselt.
’Mina, Tertius, tervitan teid’
Pauluse poolt roomlastele saadetud kirja lõpus olevate tervituste hulgas on ka tervitus Pauluse kirjutajalt Tertiuselt, kes ütleb: „Mina, Tertius, kes ma selle kirja olen kirjutanud, tervitan teid Issandas” (Roomlastele 16:22). See on Pauluse kirjutistes ainus koht, kus on selgelt ühe tema kirjutaja märkus.
Tertiusest on meil vähe teada. Tema tervitusest „Issandas” võime järeldada, et ta oli ustav kristlane. Ta oli ilmselt Korintose koguduse liige ning võis tunda paljusid Rooma kristlasi. Piibliõpetlane Giuseppe Barbaglio oletab, et Tertius oli ori või siis vabakslastu. Miks ta nii arvab? Kõigepealt sellepärast, et „üldiselt kuulusid kirjutajad sellesse klassi; ning ka tema ladina nime järgi .., mis oli orjade ja vabakslastute seas üldlevinud”. Barbaglio jätkab: „Ta polnud mingi „osavõtmatu” elukutseline kirjutaja, vaid ta oli Pauluse kaastööline, kes aitas sel moel Paulust tema pikima ja väljendusrikkaima kirjatöö valmistamisel — see oli väärtuslik teenistus, mis säästis palju Pauluse aega ja energiat.”
Tertiuse töö oli tõesti hinnaline. Sama tööd tegi Jeremija juures Baaruk ning Peetruse juures Silvaanus (Jeremija 36:4; 1. Peetruse 5:12). Missugune eesõigus see küll neile kaastöölistele oli!
Kiri roomlastele
Paulus kirjutas oma läkituse roomlastele ilmselt Korintoses, Gaajuse külalisena. See oli apostli kolmanda misjonireisi ajal, 56. aasta paiku (Roomlastele 16:23). Kuigi me teame kindlalt, et Tertius aitas Paulusel seda kirja kirjutada, ei tea me siiski täpselt, kuidas see toimus. Mil moel seda tööd ka ei tehtud, igal juhul polnud see kergete killast. Kindel on aga see, et nagu teisedki Piibli osad, on Pauluse kiri roomlastele „Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2. Timoteosele 3:16, 17).
Selleks ajaks, kui see kiri valmis sai, olid Tertius ja Paulus kirjutanud tuhandeid sõnu ning kasutanud hulganisti papüüruslehti. Pärast seda, kui lehed ääri pidi kokku liimiti, keerati need umbes 3—4 meetri pikkuseks kirjarulliks. Kiri rulliti hoolikalt kokku ja pitseeriti. Seejärel usaldas Paulus selle tõenäoliselt Kenkrea koguduse õele Foibele, kes oli just teel Rooma (Roomlastele 16:1, 2).
Kirjutusmaterjali valmistamise meetodid on esimesest sajandist saadik tohutult muutunud. Läbi sajandite on aga Jumal säilitanud kirja Rooma kristlastele. Kui tänulikud võime küll olla selle osa eest Jehoova Sõnas, mille Paulus kirjutas ustava ja tööka kirjutaja Tertiuse abil!