Akvila ja Priskilla — eeskujulik abielupaar
„TERVITAGE minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskat ja Akvilat, kes minu elu eest on pannud oma kaela tapavalmis, keda ei täna mitte mina üksi, vaid ka kõik paganate kogudused” (Roomlastele 16:3, 4).
Need apostel Pauluse sõnad Roomas asuvale kristlikule kogudusele näitavad, kui suure austusega ja kui südamlikult ta sellesse abielupaari suhtus. Kirjutades nende kogudusele, ei tahtnud ta mingil juhul neid mainimata jätta. Aga kes olid need kaks Pauluse „kaastöölist” ning miks olid nad talle ja ka kogudustele nii kallid? (2. Timoteosele 4:19.)
Akvila oli diasporaa-juut (üks hajutatud juutidest), pärit Pontosest, Väike-Aasia põhjapiirkonnast. Koos oma naise Priskillaga (Priskaga) olid nad asunud elama Rooma. Selles linnas oli olnud küllaltki suur juudi kogukond — vähemalt alates aastast 63 e.m.a., kui Pompeius vallutas Jeruusalemma ja arvukalt vange orjadena Rooma viidi. Tegelikult selgub Rooma raidkirjadest, et selles muistses linnas oli mõniteist sünagoogi. Hulk Rooma juute oli meie ajaarvamise 33. aasta nelipühil läinud Jeruusalemma ning kuulis seal head sõnumit. Võib-olla need juudid viisidki kristliku sõnumi esimest korda Rooma keisririigi pealinna (Apostlite teod 2:10).
Ent meie ajaarvamise 49. aastal või 50. aasta alguses aeti juudid keiser Claudiuse käsul Roomast välja. Seetõttu tutvus apostel Paulus Akvila ja Priskillaga Kreeka linnas Korintoses. Kui Paulus Korintosesse saabus, osutasid Akvila ja Priskilla abivalmilt talle külalislahkust ning pakkusid ka tööd, kuna nad olid Pauluse ametikaaslased, nimelt telgitegijad (Apostlite teod 18:2, 3).
Telgitegijad
See ei olnud kerge töö. Telkide valmistamiseks tuli lõigata jäika, robustset materjali või nahka ning saadud tükid kokku õmmelda. Ajaloolase Fernando Bea sõnul „nõudis [telgitegijate] töö asjatundlikkust ja hoolt”, kuna telkide materjaliks oli „jämedakoeline kõva riie, mida kasutati reisi ajal laagrisse jäämisel, päikese ja vihma eest varju saamiseks või laevade lastiruumis kauba pakkimiseks”.
Sellega seoses kerkib üks küsimus. Kas Paulus mitte ei öelnud, et teda ’kasvatati Gamaalieli jalgade ees’, mis tähendab, et teda valmistati ette prestiižika karjääri tegemiseks tulevastel aastatel? (Apostlite teod 22:3.) See on tõsi, kuid esimese sajandi juudid pidasid auasjaks õpetada noorukile mingi amet isegi juhul, kui ta pidi omandama kõrghariduse. Seepärast on tõenäoline, et nii Akvila kui Paulus omandasid telgivalmistamise oskuse juba noorena. See kogemus tuli neile hilisemal ajal suureks kasuks. Kuid kristlastena ei pidanud nad seda ilmalikku tööd omaette eesmärgiks. Paulus selgitas, et töö, mida ta Korintoses olles koos Akvila ja Priskillaga tegi, oli üksnes abinõu, kuidas toetada oma põhitegevust — hea sõnumi kuulutamist ’kedagi koormamata’ (2. Tessalooniklastele 3:8; 1. Korintlastele 9:18; 2. Korintlastele 11:7).
Paistab, et Akvila ja Priskilla tegid meelsasti kõik, mis nad suutsid, kergendamaks Pauluse misjoniteenistust. Kes teab, kui palju kordi need kolm sõpra katkestasid töö, et klientidele või möödakäijatele eraviisiliselt tunnistust anda! Ja kuigi nende töö, telkide valmistamine, oli tagasihoidlik ja väsitav, olid nad sellega rahul, töötades isegi „ööd ja päevad”, et edendada Jumala huve — just nagu paljud praegusaegsed kristlased elatavad ennast osa- või hooajalise tööga, et enamiku ülejäänud ajast kuulutada inimestele head sõnumit (1. Tessalooniklastele 2:9; Matteuse 24:14; 1. Timoteosele 6:6).
Külalislahkuse eeskujud
Tõenäoliselt oli nende 18 kuu jooksul, mil Paulus Korintoses viibis, Akvila maja tema misjonitegevuse lähtekohaks (Apostlite teod 18:3, 11). Seega võib arvata, et Akvilal ja Priskillal oli meeldiv võimalus võtta enda kodus vastu Makedooniast saabunud külalisi Siilast (Silvaanust) ja Timoteost (Apostlite teod 18:5). Pauluse kaks kirja tessalooniklastele, mis hiljem said Piibli kaanoni osaks, võisid olla kirjutatud ajal, mil apostel elas Akvila ja Priskilla juures.
Võime kujutleda, et sel ajal oli Priskilla ja Akvila kodu tõeline teokraatliku tegevuse keskus. Arvatavasti käisid seal sageli paljud nende armsad sõbrad: Stefanas oma perega — esimesed Ahhaia provintsi kristlased, Pauluse enda ristitud; Titius Justus, kes võimaldas Paulusel oma majas kõnesid pidada; kogudusekoja ülem Krispos, kes koos perega tõe vastu võttis (Apostlite teod 18:7, UT; 18:8; 1. Korintlastele 1:16). Samuti käisid seal arvatavasti Fortunaatus ja Ahhaikos; Gaajus, kelle kodus võib-olla peeti koguduse koosolekuid; linnavalitseja Erastos; Tertius, sekretär, kellele Paulus dikteeris oma kirja roomlastele; lähedalasuva Kenkrea koguduse ustav õde Foibe, kes arvatavasti selle kirja Korintosest Rooma viis (Roomlastele 16:1, 22, 23; 1. Korintlastele 16:17).
Nüüdisaegsed Jehoova sulased, kellel on olnud võimalust osutada mõnele reisivale teenijale külalislahkust, teavad, kui julgustav ja meeldejääv sündmus see võib olla. Ülesehitavad kogemused, mida sellistel puhkudel jutustatakse, võivad olla kõigile tõeliseks vaimse kosutuse allikaks (Roomlastele 1:11, 12). Need, kes sarnaselt Akvila ja Priskillaga võimaldavad pidada oma kodus koosolekuid, näiteks koguduse raamatu-uurimist, kogevad rõõmu ja rahuldust teadmisest, et nad saavad õige kummardamise edendamisele sel viisil kaasa aidata.
Akvila ja Priskilla sõprussuhted Paulusega olid nii lähedased, et kui Paulus meie ajaarvamise 52. aasta kevadel Korintosest lahkus, läksid nad temaga kaasa kuni Efesoseni (Apostlite teod 18:18—21). Nad jäid sellesse linna ja tegid seal eeltööd apostli järgmiseks külastuseks. Just seal võtsid need andekad hea sõnumi õpetajad vahva kõnemehe Apollose „eneste juurde” ja aitasid tal lahkesti ’Jumala teed selgemini’ mõista (Apostlite teod 18:24—26). Kui Paulus meie ajaarvamise 52/53. aasta talvel oma kolmandal misjonireisil olles taas Efesost külastas, oli selle energilise paari poolt üles haritud põld juba lõikuseks küps. Umbes kolm aastat kuulutas ja õpetas Paulus seal „Teed” (UT), Efesose koguduse koosolekud toimusid aga Akvila kodus (Apostlite teod 19:1—20, 26; 20:31; 1. Korintlastele 16:8, 19).
Kui need Pauluse kaks sõpra hiljem Rooma naasid, püüdsid nad jätkuvalt „olla külalislahked”, võimaldades oma kodus kristlikke koosolekuid pidada (Roomlastele 12:13; 16:3—5).
Nad ’panid oma kaela tapavalmis’ Pauluse eest
Võimalik, et ka Efesoses olles elas Paulus Akvila ja Priskilla pool. Kas ta oli nende juures ka hõbeseppade märuli ajal? Apostlite teod 19:23—31 jutustatakse, et kui pühamukujukesi valmistavad käsitöölised mässasid hea sõnumi kuulutamise vastu, pidid vennad takistama Paulust, et see märatseva rahvajõugu ette minekuga ennast ohtu ei seaks. Mõned piiblikommentaatorid oletavad, et just taolises ohtlikus olukorras võiski Paulus tunda, et ta on „kahevahel oma elu pärast”, ning Akvila ja Priskilla võisid sekkuda mingil moel, ’pannes oma kaela tapavalmis’ tema eest (2. Korintlastele 1:8; Roomlastele 16:3, 4).
Kui „kära oli vaigistatud”, toimis Paulus targasti, minnes linnast ära (Apostlite teod 20:1). Pole kahtlustki, et ka Akvila ja Priskilla kohtasid vastupanu ning pilget. Kas see heidutas neid? Vastupidi, Akvila ja Priskilla tegid edaspidigi julgelt oma kristlikku tööd.
Lähedane abielupaar
Pärast Claudiuse valitsuse lõppu pöördusid Akvila ja Priskilla tagasi Rooma (Roomlastele 16:3—15). Ent viimane kord, kui Piibel neid mainib, leiame nad taas Efesosest (2. Timoteosele 4:19). Nagu kõigis teistes kohtades, kus Pühakiri neist räägib, mainitakse ka siin neid abikaasasid koos. Milline lähedane ja ühtne abielupaar! Mõeldes sellest armsast vennast Akvilast, meenus Paulusele alati ka tema abikaasa ustav koostöö. Ja kui heaks eeskujuks on nad küll tänapäeva kristlikele abielupaaridele, kuna pühendunud abikaasa lojaalne toetus aitab inimesel teha „Issanda töös” rohkesti, mõnikord isegi rohkem, kui tal vallalisena oleks võimalik olnud teha (1. Korintlastele 15:58).
Akvila ja Priskilla teenisid mitmes koguduses. Sarnaselt nendega on paljud praegusaja innukad kristlased olnud valmis minema sinna, kus vajadus on suurem. Ka nemad kogevad rõõmu ja rahuldust, mida toob Kuningriigi huvide edenemise nägemine ning soojade ja kallihinnaliste kristlike sõprussuhete arendamine.
Oma suurepärase kristliku armastuse eeskujuga võitsid Akvila ja Priskilla Pauluse ja teiste lugupidamise. Kuid mis veelgi tähtsam, nad saavutasid hea maine Jehoova ees. Pühakiri kinnitab meile: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete” (Heebrealastele 6:10).
Meil ei pruugi olla võimalusi anda endast samadel viisidel, nagu Akvila ja Priskilla seda tegid, kuid me saame siiski järgida nende suurepärast eeskuju. Me leiame sügavat rahuldust, kui pühendame oma jõu ja elu pühale teenistusele ega unusta kunagi „head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi” (Heebrealastele 13:15, 16).