Sederist päästeni
„Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Jehoova nime!” — LAUL 116:13.
1. Milline kõigi aegade lemmiklaul võib mõjutada sinu tulevikku?
KUIDAS sa rõõmustaks laulust, mis räägib sinu pikast, õnnelikust tulevikust? Tegelikult on selline laul lemmiklauluks kõigil aegadel. Kuid sina oled selle sisuka laulu mõistmiseks ja nautimiseks paremas olukorras kui seda on enamus. Juudid nimetasid seda Hallel (Ülistus). See koosneb Lauludest 113—118 ja see kutsub meid üles laulma „halleluuja” või „kiitke Jahi”.
2. Mis puhkudel seda laulu lauldi ja kuidas on see seoses sederiga?
2 Juudid laulavad Halleli oma paasapüha pühitsemisel ja selle laulmine on ilmselt pärit ajast, mil Jumalal oli tempel, kus ohverdati loomi. Tänapäeval lauldakse seda juutide kodudes paasapüha pühitsemise söömaajal ja seda nimetatakse sederiks. Kuid vähesed, kes seda oma sederi ajal laulavad, mõistavad Laul 116:13 tõelist tähendust: „Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Jehoova nime!” Aga mispärast on pääste ühenduses paasapühaga ja kas sellega võib kaasneda ka sinu pääste?
Paasapüha on päästepüha
3. Mis on sederi aluseks?
3 Tuleta meelde, et iisraellased olid Egiptuses orjad, kes allusid rõhuvale vaaraole. Lõpuks Jehoova äratas Moosese viima Tema rahvast vabadusse. Pärast seda, kui Jumal oli toonud Egiptuse peale üheksa nuhtlust, tegi Mooses teatavaks kümnenda nuhtluse, et Jehoova surmab igas Egiptuse peres esmasündinu. (2. Moosese 11:1—10) Iisraellased võisid pääseda. Aga kuidas? Nad pidid tapma ühe lamba, panema selle verd uksepiitadele ja pealispuule ning viibima seespool, süües seda talle hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega. Selle sederi ajal Jumal „läheb mööda” nende esmasündinuid surmamata. — 2. Moosese 12:1—13.
4, 5. Kuidas paasapüha paljusid päästele viis? (Laul 106:7—10)
4 Reageerides kümnendale nuhtlusele, käskis vaarao Moosest: „Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Jehoovat.” (2. Moosese 12:29—32) Kui heebrealased ja „hulk segarahvast”, kes nende poole hoidsid, olid lahkunud, siis muutis vaarao oma meelt ja hakkas neid taga ajama. Siis Jumal aitas oma rahval imepäraselt pääseda läbi Punase mere, kus vaarao ja tema taga ajama tulnud sõjavägi surma said. — 2. Moosese 12:38; 14:5—28; Laul 78:51—53; 136:13—15.
5 Punase mere ääres Mooses ütles Iisraelile: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille ta täna teile valmistab!” Hiljem nad laulsid: „Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova, tema oli mulle päästeks! Tema on minu Jumal, ja ma ülistan teda.” (2. Moosese 14:13; 15:2) Jah, Iisraeli vabastamine, niihästi kümnest nuhtlusest kui ka Punasest merest läbitulemisel, oli pääste. Laulik võis põhjendatult kirjeldada Jehoovat nagu Jumalat, „kes maailmas teostab päästmise”. — Laul 68:7, 21; 74:12—14; 78:12, 13, 22.
6, 7. Miks paasapüha sisse seati, kuid mispärast peetakse seda nüüd esimesest paasapühast erinevalt?
6 Heebrealased pidid pidama paasapüha pääste mälestuseks. Jumal ütles: „See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Jehoova pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda.” (2. Moosese 12:14) Igal paasasöömaajal või sederil pidi isa seda päästet oma perekonnale meelde tuletama. Jehoova andis juhise: „Kui teie lapsed teilt küsivad: mis teenistus see teil on? siis vastake: see on paasaohver Jehoova auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad!” — 2. Moosese 12:25—27.
7 See, et juudid paasapüha sederit tänaseni peavad, on kinnituseks, et see kirjeldus on ajalooliselt õige. Mõned nende kombed on siiski erinevad sellest, mida käskis Jumal. Raamatus The Origins of the Seder (Sederi algupära) on öeldud: „Piiblis on paasapüha ja hapnemata leibade püha ulatuslikult käsitletud; kuid need kirjeldused ei vasta selle püha hilisemale pidamisele. Piiblilise rituaali keskpunktis on eriti paasapüha ohver, mis pärast piiblilist aega ilmunud kirjanduses ei ole enam kesksel kohal.” Peamine põhjus on see, et juutidel puudub tempel loomade ohverdamiseks.
8. Milline eriline põhjus on meil paasapühaga arvestamiseks?
8 Kristlastel on kasulik uurida kõiki pühi, mis Jumal vanaaja Iisraeli rahvale andis,a aga nüüd väärivad meie erilist tähelepanu paasapüha teatud küljed. Jeesus, kes oli juut, pidas paasapüha. Seda viimast korda pidades ta näitas kristlastele kätte ainsa püha, mida nad peavad pühitsema — Issanda õhtusöömaaja, Jeesuse surma mälestamise. Niiviisi see kristlik püha ühtub paasapühaga.
Enam kui paasatall
9, 10. Kuidas oli paasatall eriline või ainulaadne ohver?
9 Heebrealastele 10:1 ütleb meile, et ’käsk on ainult tulevaste hüvede vari’. Cyclopœdia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature, autorid M’Clintock ja Strong, ütleb: „Ühtki teist seaduses sisalduvat tulevaste heade asjade varju ei saa võrrelda paasapühaga.” Eriti oli paasatall tähendus, mis ulatus palju kaugemale tseremooniast, millega mälestati seda, kuidas Jumal päästis heebrealaste esmasündinud ja siis neid kõik Egiptusest välja viis.
10 See tall oli mitmes suhtes ainulaadne. Näiteks paljud Moosese seaduses nõutavad loomohvrid toodi üksikisikute poolt seoses isikliku süü või pattudega ja loomade kehaosad põletati altaril. (3. Moosese 4:22—35) Osa üldiste ohvriandide liha anti teenistuskohuseid täitvatele või teistele preestritele. (3. Moosese 7:11—38) Kuid paasatalle ei toodud altarile, vaid selle ohverdas grupp inimesi, tavaliselt üks perekond, kes olid ka ainsad, kes seda sõid. — 2. Moosese 12:4, 8—11.
11. Kuidas suhtus Jehoova paastallesse ja millele see viitas? (4. Moosese 9:13)
11 Jehoova hindas paasatalle nii kõrgelt, et ta nimetas seda „mu tapaohver”. (2. Moosese 23:18; 34:25) Õpetlased on ütelnud, et „paasaohver oli eriomaselt Jehoova ohver”. See tall kujutas vastuvaidlematult Jeesuse ohvrit või viitas sellele. Me teame seda sellepärast, et apostel Paulus nimetas Jeesust „meie paasatall Kristus [kes] on tapetud”. (1. Korintlastele 5:7) Jeesus tunti ära kui „Jumala Tall” ja kui „Tall, kes on tapetud”. — Johannese 1:29; Ilmutuse 5:12; Apostlite teod 8:32.
Elupäästev veri
12. Mis osa etendas talle veri esimesel paasapühal?
12 Egiptuses oli talle verel määrav tähtsus päästeks. Kui Jehoova surmas esmasündinuid, siis Ta läks mööda neist majadest, kus oli veri uksepiitadel. Pealegi olid heebrealased võimelised marssima läbi Punase mere vabadusse seetõttu, et neil ei olnud tarvis leinata oma esmasündinute surma.
13, 14. Kuidas on Jeesuse veri elupäästev ja päästeks hädavajalik? (Efeslastele 1:13)
13 Ka tänapäeval on veri — Jeesuse äravalatud veri — ühenduses päästega. Kui aastal 32 m.a.j. „paasa, juutide püha, oli ligi”, rääkis Jeesus suurele kuulajaskonnale: „Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook.” (Johannese 6:4, 54, 55) Kõigil tema juutidest kuulajatel võis meeles olla lähenev paasapüha ja et Egiptuses kasutati talle verd.
14 Jeesus ei rääkinud siis embleemidest, mida tarvitatakse Issanda õhtusöömaajal. See kristlaste uus püha sai sisse seatud alles aasta hiljem, nii et isegi apostlid, kes aastal 32 m.a.j. Jeesust kuulasid, ei teadnud sellest midagi. Jeesus siiski näitas, et tema veri oli igavese pääste jaoks oluline. Paulus selgitas: „Meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.” (Efeslastele 1:7) Me võime elada igavesti ainult andekssaamisega Jeesuse vere alusel.
Milline pääste ja kus?
15. Milline pääste ja eesõigused said Egiptuses heebrealastele võimalikuks ja millised mitte? (1. Korintlastele 10:1—5)
15 Vanaaja Egiptuses oli tegemist üsna piiratud päästega. Ükski neist, kes lahkusid Egiptusest, ei lootnud pärast väljarändamist saada lõputut elu. On tõsi, et Jumal määras leviidid rahvale preestriteks ja Juuda suguharust said mõned ajutisteks kuningateks, aga nad kõik surid. (Apostlite teod 2:29; Heebrealastele 7:11, 23, 27) Kuna „hulgal segarahval”, kes samuti lahkus Egiptusest, ei olnud neid eesõigusi, võisid nad siiski koos heebrealastega loota jõuda Tõotatud maale ja kummardades Jumalat, nautida normaalset elu. Neil Jehoova teenijail, kes elasid enne Kristust, oli siiski alus loota, et tulevikus võivad nad nautida lõputut elu maa peal, kus Jumala eesmärgile vastavalt inimkond pidi elama. See oleks kooskõlas Jeesuse tõotusega Johannese 6:54.
16. Missugusele päästele võisid Jumala teenijad vanal ajal loota?
16 Jumal kasutas mõningaid oma vanaaja teenijaid, et kirja panna inspireeritud sõnad maa kohta, mis oli loodud selleks, et seal peal elataks ja et õiglased võiksid seal elada igavesti. (Laul 37:9—11; Õpetussõnad 2:21, 22; Jesaja 45:18) Aga kuidas võivad tõelised kummardajad sellise pääste saada, kui nad on surnud? Sellega, et Jumal toob nad elavatena maa peale tagasi. Näiteks Hiiob väljendas lootust, et teda mäletatakse ja kutsutakse ellu tagasi. (Iiob 14:13—15; Taaniel 12:13) On selge, et üheks päästevormiks on igavene elu maa peal. — Matteuse 11:11.
17. Millise erineva pääste võivad saada teised, nagu seda näitab Piibel?
17 Piibel räägib ka päästest elule taevas, kuhu Jeesus Kristus läks pärast surnuist ülestõusmist. „Kes on läinud taevasse ja on Jumala paremal käel ja kellele on alistatud inglid ja võimud ja väed.” (1. Peetruse 3:18, 22; Efeslastele 1:20—22; Heebrealastele 9:24) Aga Jeesus ei ole ainus inimene, kes võetakse taevasse. Jumal on määranud, et ta võtab sinna maa pealt suhteliselt väikese arvu ka teisi. Jeesus ütles apostlitele: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. . . . Ma lähen teile aset valmistama . . . Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.” — Johannese 14:2, 3.
18. Mis põhjus on meil nüüd pöörata tähelepanu päästele eluks taevas?
18 Pääste taevasele elule ühenduses Jeesusega on kindlasti palju suurem, kui piiratud pääste, mis oli seoses esimese paasapühaga. (2. Timoteosele 2:10) See oli viimase seaduslikult kehtiva sederi või paasasöömaaja õhtul, kui Jeesus oma järelkäijatele uue püha sisse seadis, mille keskpunktis oli pääste taevasele elule. Ta ütles apostlitele: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19) Enne kui me vaatleme, kuidas kristlased peaks seda pühitsema, arutagem küsimust, millal me peaks seda pühitsema.
„Määratud aeg”
19. Miks on loogiline leida ühist paasapüha ja Issanda õhtusöömaaja vahel?
19 Jeesus oli öelnud: „Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan.” (Luuka 22:15) Seejärel ta seadis sisse Õhtusöömaaja, mida tema järelkäijad pidid pidama tema surma mälestuseks. (Luuka 22:19, 20) Paasapüha peeti üks kord aastas. Järelikult on mõistlik, et ka Issanda õhtusöömaaega peetaks kord aastas. Millal? Loogiliselt kevadel, paasapüha ajal. See tähendab pigem (juudi kalendri järgi) 14. niisanil, kui et alati kinni pidada reedest seetõttu, et Jeesus suri sel nädalapäeval.
20. Miks Jehoova tunnistajad 14. niisani vastu huvi tunnevad?
20 Nõnda oleks 14. niisan see kuupäev, mida mõtles Paulus, kui ta kirjutas: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Korintlastele 11:26) Järgmisel kahel sajandil olid paljud kristlased, kes 14. niisanist kinni pidasid, tuntud quartodecimanidena, mis ladina keeles tähendab „neljateistkümnes”. M’Clintock ja Strong teatavad: „Väike-Aasia kirikud pühitsesid Issanda surma päeval, mis vastab niisanikuu 14. päevale ja millisel päeval, vastavalt kogu vanaaja kiriku arvamusele, toimus ristilöömine.” Tänapäeval peavad Jehoova tunnistajad Issanda õhtusöömaaega igal aastal sel kuupäeval, mis vastab 14. niisanile. Mõned on siiski märganud, et see võib erineda sellest kuupäevast, mil juudid peavad oma paasapüha. Miks?
21. Millal pidi paasatall ohverdatama, aga mida teevad juudid tänapäeval?
21 Heebrealaste päev kestis päikeseloojangust (umbes kella kuuest) järgmise päikeseloojanguni. Jumal käskis, et paasatall pidi tapetama 14. niisanil „kahe õhtu vahel”. (2. Moosese 12:6, NW) Millal see võis olla? Tänapäeva juudid hoiavad kinni rabide vaatest, et tall pidi tapetama 14. niisani lõpupoole, see on ajavahemikus, mil päike oli hakanud laskuma (umbes kell kolm) kuni tegeliku päikeseloojanguni. Tulemuseks oli, et nad pidasid oma sederit pärast päikeseloojangut, kui 15. niisan oli alanud. — Markuse 1:32.
22. Mis põhjusel võib Mälestusõhtu kuupäev erineda sellest kuupäevast, mil juudid peavad oma paasapüha? (Markuse 14:17; Johannese 13:30)
22 Meil on siiski hea põhjus mõista seda väljendust erinevalt. Viiendas Moosese raamatus 16:6 oli iisraellastel selgesti kästud „tappa paasaohver õhtul päikeseloojakul”. (Juudi Tanakh tõlge) See näitab, et „kahe õhtu vahel” viitas videvikuperioodile alates päikeseloojangust (millega algab 14. niisan) kuni tegeliku pimeduseni. Vanaaja Karaiteb juudid mõistsid seda niiviisi, samuti teevad ka samaarlasedc tänapäevani. Meie mööndus, et paasatall oli ohverdatud ja söödud „seatud ajal”, 14. niisanil, aga mitte 15. niisanil, on üheks põhjuseks, miks meie Mälestusõhtu kuupäev mõnikord juutide kuupäevast erineb. — 4. Moosese 9:2—5.
23. Miks heebrea kalendrile lisakuud juurde pannakse ja kuidas tänapäeva juudid seda käsitlevad?
23 Teiseks põhjuseks, miks meie kuupäev võib juutide omast erineda, on see, et nad tarvitavad ettemääratud kalendrit, milline süsteem ei olnud meie ajaarvamise neljanda sajandini veel kinnistunud. Seda kasutades nad võivad 1. niisani või pühade kuupäevad kümneid või sadu aastaid enne kindlaks määrata. Pealegi vajas vanaaja kuukalender mõnikord 13. lisakuud, nii et seda kalendrit saaks aastaaegadega ühtlustada. Käibelolev juudi kalender lisab selle kuu kindlaksmääratud punktides; 19 aasta pikkuses tsüklis on see lisatud aastatele 3, 6, 8, 11, 14, 17 ja 19.
24, 25. a) Kuidas Jeesuse ajal kuude algust ja lisakuude vajadust kindlaks määrati? b) Kuidas Jehoova tunnistajad Issanda õhtusöömaaja kuupäeva kindlaks määravad?
24 Aga Emil Schürer ütleb, et „Jeesuse ajal ei olnud [juutidel] veel kindlakskujunenud kalendrit, vaid iga uus kuu algas üksnes kogemustele toetuva vaatluse alusel noorkuu ilmumisega ja samuti vaatluse alusel” lisati vajaduse korral üks kuu. „Kui . . . aasta lõpupoole märgati, et paasapüha langeb ajale enne kevadist pööripäeva [21. märtsi paiku], siis otsustati enne niisanit üks kuu juurde lisada.” (The History of Jewish People in the Age of Jesus Christ [Juudi rahva ajalugu Jeesus Kristuse ajal], 1. köide) See lisakuu tuli niisiis loomulikult, seda ei lisatud meelevaldselt.
25 Jehoova tunnistajate Juhtiv Kogu teeb Issanda õhtusöömaaja kuupäeva kindlaks kooskõlas vanaaja meetodiga. Niisanikuu esimene päev on kindlaks määratud sellega, kui kevadisele pööripäevale kõige lähem noorkuu võib Jeruusalemmas päikeseloojangul tõenäoliselt nähtav olla. Sellest ajast alates 14 päeva edasi lugedes saame 14. niisani, mis tavaliselt vastab täiskuu päevale. (Vaata Vahitorn, 15. juunil 1977, lehekülg 383—384, inglise keeles.) Selle piiblilise meetodi alusel on Jehoova tunnistajatele üle kogu maailma teatavaks tehtud, et sel aastal on Mälestusõhtu pühitsemine 10. aprillil pärast päikeseloojangut.
26. Millised teised Issanda õhtusöömaaja küljed väärivad meie tähelepanu?
26 See kuupäev vastab 14. niisanile, kui Jeesus pidas viimase kehtiva paasapüha. Aga Mälestusõhtu pühitsemine heidab valgust sellele päästele, mida juutide sederiga ei mälestata. Meil kõigil on tarvis mõista, mis toimub Issanda õhtusöömaajal, mida see tähendab ja kuidas see on seoses meie päästega.
[Allmärkused]
a Vaata Vahitorn, 15. veebruar 1980, lehekülg 8—24, inglise keeles.
b M’Clintock ja Strong kirjeldavad neid nagu „üht vanimat ja kõige tähelepanuväärsemat juutide sünagoogi sekti, kelle vahettegevad tõekspidamised kirjapandud seadusetähtedest täpselt kinni hoiavad”.
c „Nad tapavad looma õhtul . . . Kesköö ajal iga peregrupp sööb liha . . . ja põletab siis ülejäänud liha ja kondid enne hommikut . . . Mõned õpetlased on oletanud, et samaarlaste religioon võis olla Piibli religiooniga lähedalt sarnane, enne kui rabilik judaism selle ümber kujundas.” — The Origins of the Seder.
Kuidas sa vastaks?
◻ Miks on paasapüha päästega sobivalt ühenduses?
◻ Kuidas võib Jeesuse ohver rohkem korda saata kui paasatall?
◻ Milline pääste saab Jeesuse kaudu kättesaadavaks?
◻ Kuidas Jehoova tunnistajad Issanda õhtusöömaaja õige aja kindlaks määravad?