Antiikaja spordivõistlused ja kui tähtis oli võit

„IGA võidujooksja on kasin kõigis asjus.” „Kui keegi võitleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võitle seadusepäraselt!” (1. Korintlastele 9:25; 2. Timoteosele 2:5.)

Paulus viitas võistlusmängudele, mis kuulusid lahutamatult Vana-Kreeka tsivilisatsiooni juurde. Mida jutustab ajalugu neist võistlustest ja seal valitsenud õhkkonnast?

Hiljaaegu toimus Rooma Colosseumis Kreeka mängude teemaline näitus „Nike–Il gioco e la vittoria” („Nike – mäng ja võit”).a Eksponaadid aitasid sellele küsimusele vastust leida ja andsid mõtteainet seoses kristlaste suhtumisega spordivõistlustesse.

Antiikaja tava

Kreeka tsivilisatsioon polnud esimene, kus peeti spordivõistlusi. Ometi kirjeldas kreeka poeet Homeros tõenäoliselt juba 8. sajandil e.m.a kangelasideaalidest ja võistlusvaimust juhitud ühiskonda, kus olid kõrges hinnas sõjaline vaprus ja atleetlikkus. Väljapanek selgitas, et esimesed Kreeka pidustused olid algselt usuüritused jumalate auks mõne kangelase matustel. Homerose „Iliases”, vanimas siiani säilinud kreeka kirjandusteoses, räägitakse, kuidas Achilleuse kaaslased, kõrgest seisusest sõjamehed, panid Patroklose matustel relvad maha ja võistlesid oma vapruse tõestamiseks rusikavõitluses, maadluses, kettaheites, odaviskes ja kaarikute võiduajamises.

Samalaadseid pidustusi hakati korraldama terves Kreekas. Väljapaneku teatmik ütleb: „Pidustused andsid kreeklastele sobiva võimaluse heita austusest jumalate vastu kõrvale oma lõputud ja tihtilugu vägivaldsed tülid ning õilistada oma tavapärast võistlusvaimu rahumeelse, kuid niisama ülla tulemusega – spordisaavutusega.”

Mitmed linnriigid tegid endale tavaks koguneda regulaarselt avalikesse kultuspaikadesse, et oma jumalustele spordivõistluste kaudu austust avaldada. Ajapikku omandasid neli seesugust pidustust – Olümpia ja Nemea mängud, mis olid pühendatud Zeusile; Püütia ja Isthmose mängud, pühendatud vastavalt Apollonile ja Poseidonile – sedavõrd suure tähtsuse, et neist said ülekreekalised pidustused. See tähendas, et neile oli vaba pääs kõigil Kreeka maailma võistlejatel. Pidustuste juurde käisid ohverdamine ja palve, samuti tõid jumalatele au atleetika- ja kunstivõistlused.

Seesugustest pidustustest vanim ja hinnatuim sai alguse aastal 776 e.m.a ja seda peeti igal neljandal aastal Zeusi auks Olümpias. Tähtsuselt teised olid püütiamängud. Neid peeti antiikmaailma kuulsaima oraakli lähedal Delfis ja nende raames peeti ka spordivõistlusi. Luule ja muusika kaitsja Apolloni auks oli aga rõhk laulul ja tantsul.

Võistlusalad

Võrreldes tänapäeva spordivõistlustega, oli alasid üsnagi piiratult ja neis osalesid ainult mehed. Antiikolümpiamängude kava ei ületanud kunagi kümmet ala. Colosseumi välja pandud skulptuurid, reljeefid, mosaiigid ja põletatud savivaaside maalid andsid võistlusaladest mõningase ettekujutuse.

Võidujooks toimus kolmel distantsil – staadionijooks (ligikaudu 200 meetrit), kahekordne staadionijooks (tänapäeval võrreldav 400 meetriga) ja pikamaajooks (umbes 4500 meetrit). Atleedid jooksid ja harjutasid alasti. Viievõistlejad konkureerisid viiel alal: jooksus, kaugushüppes, kettaheites, odaviskes ja maadluses. Teisteks aladeks olid rusikavõitlus ja pankraation, mida kirjeldatakse kui „jõhkrat spordiala, paljakäsi rusikavõitluse ja maadluse segu”. Toimus veel kaarikute võidusõit, mille pikkus oli kaheksa staadioni. Sõideti kergetel, väikeserattalistel, tagant lahtistel vankritel, mida vedasid kaks või neli täkkvarssa või täiskasvanud hobust.

Rusikavõitlus oli äärmiselt vägivaldne ja lõppes mõnikord surmaga. Võistlejate rusikate ümber olid mähitud metallitükkidega üle löödud jäigad nahkrihmad, mis tekitasid suuri vigastusi. Võib arvata, miks keegi võistleja Stratofonte ei tundnud end pärast neljatunnist rusikavõitlust peeglist ära. Vanaaja skulptuurid ja mosaiigid tõendavad, et rusikavõitlejate välimus moondus kohutavalt.

Maadluses lubasid määrused hoida kinni vaid ülakehast, võitjaks loeti see, kes oli oma vastase esimesena kolm korda maha paisanud. Seevastu polnud pankraationis mingeid selliseid piiranguid. Võistlejad tohtisid jalaga lüüa, rusikahoope anda ja liigeseid väänata. Keelatud olid vaid silma välja pistmine, kratsimine ja hammustamine. Eesmärk oli vastane võitlusvõimetuks muuta ja sundida teda alla andma. See oli paljude meelest „kogu Olümpia parim vaatemäng”.

Antiikaja kuulsaim pankraationivõistlus olevat toimunud olümpiamängude finaalis aastal 564 e.m.a. Arrhachion, keda parajasti kägistati, oli siiski veel nii palju mõistuse juures, et oma vastase varvas nihestada. Valust haaratult alistus tema vastane kõigest hetk enne Arrhachioni surma. Kohtunikud kuulutasid Arrhachioni surnukeha võitjaks!

Kaarikute võidusõit oli hinnatuim ja ka populaarseim spordiala aristokraatide hulgas, sest võitja ei olnud mitte juht, vaid kaariku ja hobuste omanik. Ohtlikud momendid võistluses olid võidusõidu alguses stardirajal ja eelkõige siis, kui kaarikujuhtidel tuli sõita ümber raja mõlemas otsas asuva pöördetulba. Vead või määruserikkumised võisid põhjustada õnnetusi, mis muutsid selle populaarse ala veelgi vaatemängulisemaks.

Auhind

„Need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik,” ütles apostel Paulus, „aga võiduanni saab üks” (1. Korintlastele 9:24). Võit oli kõige tähtsam. Ei olnud hõbedat ega pronksi, teist ega kolmandat kohta. „Võit, ’nike’, oli atleedi peamine eesmärk,” selgitas väljapanek. „Ainult sellega võis rahulduda, sest ainult see oli tema füüsiliste ja moraalsete omaduste ehtne peegeldus ja tema kodulinna uhkus.” Seesuguse hoiaku võtab kokku Homerose repliik „Iliasest”: „Olen ikka ma harjund eesrinnas võitlema.”

Ülekreekaliste mängude võitja sai üksnes sümboolse auhinna – lehtedest pärja. Paulus nimetas seda „kaduvaks pärjaks” (1. Korintlastele 9:25). Auhinnal oli aga sügav tähendus. See kujutas loodusjõudu, mis oli andnud võitjale oma väe. Sihiteadlikult ja otsusekindlalt saavutatud võit ei tähendanud midagi muud kui jumaluse soosingut. Eksponaatidelt võis näha, kuidas muistsed skulptorid ja maalijad on kujutanud tiivulist Kreeka võidujumalannat Niket panemas võitjale pärga pähe. Olümpiavõit oli igale atleedile karjääri tippsaavutus.

Olümpiamängude pärjad olid valmistatud metsiku õlipuu lehtedest, Isthmose omad männiokstest, Püütia omad loorberist, Nemea omad sellerist. Teistes kohtades meelitasid mängude korraldajad kõrgetasemelisi võistlejaid ligi rahaliste või muude auhindadega. Mitmed näitusele välja pandud vaasid olid Ateenas jumalanna Athena auks peetud panatenaiade autasud. Algselt sisaldasid need amforad väärtuslikku Atika õli. Ühe sellise vaasi küljele on maalitud jumalanna Athena ja sinna on kirjutatud „Athena võistluste auhind”. Teisel küljel on kujutatud spordiala, tõenäoliselt seda, milles atleet võitjaks tuli.

Kreeka linnad jagasid oma atleetide kuulsust, kellest võit tegi kodukoha kangelased. Võitjate tagasitulekut tähistati võidurongkäiguga. Neile püstitatud ausambad olid tänuavaldused jumalatele – niisugust au tavaliselt surelikele ei osutatud – ning poeedid laulsid nende vahvusest. Võitjatele anti seejärel esimesed kohad avalikel tseremooniatel ja nad said riiklikku pensioni.

Gümnaasiumid ja nende atleedid

Spordivõistlust peeti kodanikest sõdurite arengus oluliseks teguriks. Kõigis Kreeka linnades olid oma gümnaasiumid, kus lisaks kehalisele treeningule anti noortele meestele ka usulisi ja vaimsust arendavaid õppeaineid. Gümnaasiumi ehitised asusid harjutusteks mõeldud avara avatud õue ümber. Õue ümbritsevaid sammaskäike ja teisi varjualuseid ruume kasutati raamatukogude ja klassiruumidena. Neis asutustes käisid eelkõige jõukate perede noorukid, kes said endale lubada töö asemel pühendada aega haridusele. Siin allutasid atleedid end pikale ja intensiivsele mängude ettevalmistusperioodile, abiks treenerid, kes ka määrasid dieedi ja nõudsid seksuaalelust hoidumist.

Colosseumi väljapanekul sai imetleda kauneid vanaaja atleetide kujusid, mis on enamjaolt kreeka skulptuuride roomaaegsed koopiad. Kuna Vana-Kreeka maailmavaate järgi vastas kehaline täiuslikkus moraalsele täiuslikkusele ja see oli omane ainult aristokraatidele, kujutasid need võidukate atleetide täielikult proportsioonis kehad filosoofilist ideaali. Roomlased väärtustasid neid kunstiteostena, millest paljud ehtisid staadione, kümblusruume, villasid ja paleesid.

Roomlaste hulgas olid vägivaldsed vaatemängud alati hinnas, seepärast pälvisid kreeka võistlusaladest rusikavõitlus, maadlus ja pankraation Roomas suure heakskiidu. Roomlased suhtusid sedalaadi spordialadesse lihtsalt kui meelelahutusse, mitte võistlusesse tasavägiste meeste vahel, et selgitada välja kummagi tugevus. Hüljati spordivõistluste algne idee, mille järgi kuulus neist osavõtt sõdalastest atleetide paremiku kasvatuse juurde. Selle asemel muutsid roomlased Kreeka mängud enne kümblemist harrastatavateks tervislikeks harjutusteks või gladiaatorite võitlustega sarnanevaks vaatemänguliseks spordiks alamast klassist elukutseliste sportlaste vahel.

Kristlased ja võistlusmängud

Mängude usuline olemus oli üks põhjus, miks esimese sajandi kristlased neist kõrvale hoidsid, sest „kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega” (2. Korintlastele 6:14, 16). Kuidas on lood tänapäeva spordivõistlustega?

Mõistagi ei austata tänapäeva spordivõistlustega paganlikke jumalaid. Aga kas pole siiski tõsi, et mõningaid spordialasid ümbritseb lausa religioosne andumus, mis on võrreldav antiikrahvaste omaga? Lisaks on viimased aastad näidanud, et võidu nimel on osa sportlasi nõus võtma võimekust tõstvaid erguteid, millega nad seavad ohtu oma tervise ja koguni elu.

Kristlased teavad, et füüsiliste saavutuste väärtus on vähene. „Varjul oleva südame inimese” vaimsed omadused on need, mis teevad meid Jumala silmis kauniks (1. Peetruse 3:3, 4). Mõistagi ei ole kõigil, kes tänapäeval spordivõistlustel osalevad, ägedat võistlusvaimu, aga paljudel on. Kas nendega läbikäimine aitab meil järgida Pühakirja manitsust mitte teha midagi riiu ega tühja au pärast, vaid olla alandlikud? Kas niisuguse seltsimise tagajärjeks võib olla „vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad”? (Filiplastele 2:3; Galaatlastele 5:19–21.)

Paljudel tänapäeva kontaktspordialadel on oht muutuda vägivaldseks. Igaüks, keda seesugused spordialad köidavad, peaks meeles pidama Laulu 11:5 sõnu: „Jehoova katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!”

Kehaline liikumine on kindlasti nauditav tegevus, kui see on oma õigel kohal. Apostel Pauluski ütles, et „ihulikust harjutusest on pisut kasu” (1. Timoteosele 4:7–10). Ent Paulus rääkis Kreeka võistlusmängudest lihtsalt selleks, et nendega sobivalt illustreerida kristlastele väga tähtsaid omadusi: enesekontrolli ja vastupidavust. Eesmärk, mille poole Paulus ennekõike püüdles, oli Jumalalt saadav igavese elu „pärg” (1. Korintlastele 9:24–27; 1. Timoteosele 6:12). Sellega andis ta meile eeskuju.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 31]

Rusikavõitleja puhkamas

See 4. sajandist e.m.a pärit pronkskuju näitab, kui hirmsad tagajärjed olid vanaaja rusikavõitlusel, kus „peeti heaks märgiks, kui rusikavõitleja pidas vastu kurnavates võitlustes, mille käigus „haavale vastati haavaga” ”, nagu annab teada Rooma väljapaneku kataloog. Kirjeldus jätkub: „Eelmistest võitlustest saadud haavadele lisandusid äsjalõppenud matši omad.”

[Pilt lk 29]

Kaarikute võidusõit oli antiikvõistluste hinnatumaid alasid

[Pilt lk 30]

Vanaaja kunstnikud kujutasid tiivulist võidujumalannat Niket võitjat kroonimas