Elagem „iga päev” oma pühendumistõotuse kohaselt
„Kui keegi tahab minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist [„piinapost”, NW] iga päev enese peale ja järgigu mind.” — LUUKA 9:23.
1. Milline on üks võimalus, kuidas me saame hinnata, kui edukad me oleme kristlastena?
„KAS me olime ikka tõeliselt pühendunud mehed?” Ühendriikide 35. presidendi John F. Kennedy ütluse kohaselt võib riigiametnike edukust hinnata vastuse järgi, mille nad sellele küsimusele annavad. Seda küsimust võiks sügavamas tähenduses kasutada ka selleks, et kontrollida, kui edukad me kristlike teenijatena oleme.
2. Kuidas defineerib üks sõnaraamat sõna „pühendumine”?
2 Aga mida pühendumine siis ikkagi tähendab? Sõnaraamat Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary defineerib seda kui „jumalikule olendile pühendumise või pühaks kasutamiseks pühendamise toimingut või kombetalitust”, „teatud eesmärgile andumist või selle tarbeks eraldumist”, „ennastohverdavat andumust”. Kui John F. Kennedy seda sõna kasutas, pidas ta ilmselt silmas „ennastohverdavat andumust”. Kuid kristlase jaoks tähendab pühendumine midagi palju enamat.
3. Mis on kristlik pühendumine?
3 Jeesus Kristus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist [„piinapost”, NW] enese peale ja järgigu mind.” (Matteuse 16:24) Et olla eraldatud jumalikuks kasutamiseks, ei piisa lihtsalt sellest, kui Jumalat kummardatakse kord nädalas pühapäeviti või siis, kui juhtutakse mõnda pühakoda külastama. Sellega on seotud kogu inimese eluviis. Olla kristlane tähendab ennast salata või loobuda oma eelistustest, teenides samal ajal Jumal Jehoovat, keda teenis ka Jeesus Kristus. Lisaks sellele võtab kristlane enese peale oma „piinaposti”, kui ta jääb püsima mis tahes kannatustes, mis talle Kristuse järelkäijana osaks võivad saada.
Täiuslik eeskuju
4. Mida sümboliseeris Jeesuse ristimine?
4 Maa peal olles näitas Jeesus, mida tähendab enda pühendamine Jehoovale. Ta väljendas ennast sõnadega: „Ohvrit ega andi sa ei tahtnud, aga sa valmistasid mulle ihu.” Seejärel ta lisas: „Vaata, ma tulen — rullraamatus on minust kirjutatud — tegema su tahtmist, oh Jumal!” (Heebrealastele 10:5—7) Pühendunud rahva liikmena oli ta juba sünnist saati Jehoovale pühendatud. Kuid oma maise teenistuse alguses lasi ta ennast ristida, sümboliseerimaks seda, et ta esitab ennast täitma Jehoova tahet, mis tema puhul tähendas ka oma elu andmist lunastusohvriks. Sellega andis ta kristlastele eeskuju täita kõiges Jehoova tahet.
5. Kuidas ilmutas Jeesus eeskujulikku suhtumist materiaalsetesse asjadesse?
5 Pärast ristimist elas Jeesus ennastsalgavat elu, mis lõppes ohvrisurmaga. Teda ei huvitanud ei rahategemine ega mugav elu. Tema elus oli kesksel kohal hoopis teenistus. Ta manitses oma jüngreid, et nad ’otsiksid esiti Jumala riiki ja tema õigust’, ja ta elas ka ise nende sõnade kohaselt. (Matteuse 6:33) Ühel korral ütles ta koguni: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna!” (Matteuse 8:20) Ta oleks võinud oma õpetusi väänata selleks, et oma järelkäijatelt raha välja pigistada. Kuna ta oli puusepp, oleks ta võinud oma teenistuse arvelt aega võtta ja teha ühe kena mööblieseme, mille müümine talle nii mõnegi hõbetüki juurde oleks toonud. Kuid ta ei kasutanud oma oskusi selleks, et materiaalselt jõukaks saada. Kas meie kui Jumala sulased jäljendame Jeesust, suhtudes materiaalsetesse asjadesse õigesti? — Matteuse 6:24—34.
6. Kuidas me võime jäljendada Jeesust, et olla ennastohverdavad ja pühendunud jumalasulased?
6 Jeesus seadis Jumala teenimise esikohale ega püüdnud teha seda, mida ta ise oleks eelistanud. Kolme ja poole aasta kestel, mil ta avalikus teenistuses osales, oli tema eluviis ennastohverdav. Kord pärast tegevusrohket päeva, kui Jeesusel ei olnud mahti süüagi, oli ta meeleldi valmis õpetama inimesi, kes olid „piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast”. (Matteuse 9:36; Markuse 6:31—34) Olgugi et ta oli „väsinud teekäimisest”, alustas ta ise juttu Samaaria naisega, kes tuli Jaakobi allikale Sühharis. (Johannese 4:6, 7, 13—15) Ta pidas alati teiste inimeste heaolu tähtsamaks kui enda oma. (Johannese 11:5—15) Me võime Jeesust jäljendada, ohverdades suuremeelselt oma isiklikud huvid, et teenida Jumalat ja kaasinimesi. (Johannese 6:38) Alles siis kui mõtleme sellele, kuidas Jumalale tõeliselt heameelt valmistada, ega rahuldu vaid nõutavate miinimumkohustuste täitmisega, elame oma pühendumistõotuse kohaselt.
7. Kuidas me võime jäljendada Jeesust, kes andis alati au Jehoovale?
7 Inimesi aidates ei üritanud Jeesus mitte mingil kombel tähelepanu endale tõmmata. Ta oli pühendunud Jumalale, et täita tema tahet. Seega hoolitses ta alati, et kõigi saavutuste eest antaks kogu au tema Isale Jehoovale. Kui üks ülem nimetas teda „Heaks Õpetajaks” (UT), kasutades sõna „hea” tiitlina, parandas Jeesus teda, öeldes: „Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal.” (Luuka 18:18, 19; Johannese 5:19, 30) Kas me oleme Jeesuse sarnased ja suuname austuse endalt kiiresti Jehoovale?
8. a) Kuidas Jeesus ennast pühendunud mehena maailmast eraldas? b) Kuidas me peaksime teda jäljendama?
8 Kogu oma pühendunud maise elu kestel näitas Jeesus, et ta on ennast eraldanud Jumala teenimiseks. Ta hoidis ennast puhtana, et ta võiks end „veatu ja laitmatu tallena” lunastusohvriks anda. (1. Peetruse 1:19; Heebrealastele 7:26) Ta pidas kinni kõigist Moosese seaduse nõuetest, täites seega Seaduse. (Matteuse 5:17, UT; 2. Korintlastele 1:20) Ta elas ka ise oma moraaliõpetuse kohaselt. (Matteuse 5:27, 28) Mitte kellelgi ei olnud alust süüdistada teda halbades ajendites. Tõesti, ta ’vihkas seadusetust’. (Heebrealastele 1:9, NW) Jäljendagem Jumala orjadena Jeesust, hoides nii oma elu kui ka ajendeid Jehoova silmis puhtaina.
Hoiatavad näited
9. Millisele hoiatavale näitele viitas Paulus, ja miks meil tuleks selle üle mõelda?
9 Täiesti vastupidiselt Jeesusele käitusid iisraellased, kes on meile hoiatavaks näiteks. Isegi pärast seda, kui nad olid kuulutanud, et teevad kõik, mida Jehoova käsib, ei hakanud nad täitma tema tahet. (Taaniel 9:11) Apostel Paulus julgustas kristlasi, et need võtaksid õppust iisraellaste kurbadest kogemustest. Uurigem mõningaid juhtumeid, millele Paulus viitas oma esimeses kirjas korintlastele, ja vaadelgem, millistest püünistest tuleb Jumala pühendunud sulastel meie ajal hoiduda. — 1. Korintlastele 10:1—6, 11.
10. a) Kuidas iisraellased ’himustasid kurje asju’? b) Miks lasus iisraellastel suurem vastutus oma tegude eest siis, kui nad toidu pärast teist korda nurisesid, ja mida me võime nende hoiatavast näitest õppida?
10 Kõigepealt hoiatas Paulus, et me ei „himustaks kurje asju”. (1. Korintlastele 10:6, UT) See tuletab sulle ehk meelde selle vahejuhtumi, mil iisraellased hädaldasid, et neil pole süüa muud kui ainult mannat. Jehoova saatis neile vutte. Midagi taolist oli juhtunud ka umbes aasta varem Siini kõrbes, natuke enne seda, kui iisraellased kuulutasid, et nad pühendavad end Jehoovale. (2. Moosese 16:1—3, 12, 13) Kuid nüüd ei olnud olukord enam täpselt selline nagu tol korral. Kui Jehoova iisraellastele esimest korda vutte saatis, ei pidanud ta neid nurisemise eest vastutavaks. Kuid seekord oli olukord muutunud. „Liha oli neil alles hammaste vahel, see ei olnud veel ära söödud, kui Jehoova viha süttis põlema rahva vastu ja Jehoova lõi rahvast väga suure nuhtlusega.” (4. Moosese 11:4—6, 31—34) Mis oli muutunud? Kuna nad olid pühendunud rahvas, peeti neid nüüd oma tegude eest vastutavaks. Hindamata seda, mida Jehoova neile andis, hakkasid nad Jehoova vastu nurisema, kuigi nad olid tõotanud teha kõik, mis Jehoova neile oli öelnud! Sama lugu on ka siis, kui Jehoova laua üle tänapäeval nurisetakse. Mõned ei hinda vaimseid korraldusi, mida Jehoova teeb „ustava ja mõistliku orja” kaudu. (Matteuse 24:45—47, NW) Kuid pea meeles, et meie pühendumine nõuab, et me peaksime tänulikult meeles, mida Jehoova on meie heaks teinud, ja võtaksime vastu vaimse toidu, mida Jehoova meile annab.
11. a) Kuidas rüvetasid iisraellased Jehoova kummardamise ebajumalakummardamisega? b) Kuidas meie võime mingil viisil ebajumalakummardamisse segatud saada?
11 Seejärel hoiatas Paulus: „Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said.” (1. Korintlastele 10:7) Siin viitas apostel ilmselt vasikakummardamisele, millega iisraellased hakkasid tegelema kohe pärast seda, kui nad olid Siinai mäel Jehoovaga lepingu sõlminud. Sa ehk ütled: „Mina olen Jehoova pühendunud kummardaja ega sega end mitte kunagi ebajumalakummardamisse.” Kuid pane tähele, et ega iisraellasedki enda arvates Jehoova kummardamist ära ei lõpetanud; siiski hakkasid nad tegelema vasikakummardamisega — Jumala silmis millegi vastikuga. Mida see kummardamisvorm endast kujutas? Rahvas tõi vasika ees ohvreid ja seejärel „istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima”. (2. Moosese 32:4—6) Tänapäeval võivad mõned väita, et nad kummardavad Jehoovat. Kuid nende elus on ehk Jehoova kummardamise asemel kesksel kohal hoopis selle maailma asjade nautimine, ja nad püüavad Jehoova teenimist nende asjade ümber sobitada. Tõsi küll, see pole nii äärmuslik olukord nagu kuldvasika ette kummardamine, kuid põhimõtteliselt need kaks teineteisest väga palju ei erinegi. Omaenda ihadest jumala tegemine on kaugel Jehoovale antud pühendumistõotuse kohaselt elamisest. — Filiplastele 3:19.
12. Mida me õpime enesesalgamise kohta iisraellaste kogemusest Baal-Peoriga?
12 Järgmine Pauluse toodud hoiatav näide oli jällegi seotud teatud meelelahutusega. „Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat.” (1. Korintlastele 10:8) Kui Moabi tütred ahvatlesid iisraellasi ebamoraalsete naudingutega, hakkasid need Sittimis Baal-Peori kummardama. (4. Moosese 25:1—3, 9) Enda salgamine Jehoova tahte täitmiseks tähendab võtta omaks tema normid selle kohta, mis on moraalselt puhas. (Matteuse 5:27—30) Sel manduvate väärtushinnangute ajajärgul tuletatakse meile meelde, et me peame hoidma end puhtana igasugusest ebamoraalsusest ning alistuma Jehoova autoriteedile otsustada, mis on hea ja mis on halb. — 1. Korintlastele 6:9—11.
13. Kuidas aitab Piinehasi eeskuju meil mõista, mida tähendab Jehoovale pühendumine?
13 Vaatamata sellele et paljud iisraellased langesid Sittimis hooruse püünisesse, elasid mõned neist pühendumistõotuse kohaselt, mille nad terve rahvana Jehoovale olid andnud. Üks neist, Piinehas, oli erakordselt innukas. Kui Piinehas märkas, et üks Iisraeli vanem viis oma telki ühe midjanlanna, võttis ta sedamaid oma piigi ja torkas nad mõlemad läbi. Jehoova ütles Moosesele: „Piinehas . . . on pööranud ära mu vihaleegi Iisraeli laste pealt, olles nende keskel vihastunud minu asemel [„kuna ta ei salli mingit minuga võistlemist”, NW], nõnda et minul ei olnud vaja oma vihas teha lõppu Iisraeli lastele.” (4. Moosese 25:11) Mitte sallida Jehoovaga võistlemist — just seda pühendumine tähendabki. Me ei tohi lasta mitte millelgi asuda oma südames sellele kohale, kus peaks olema meie pühendumine Jehoovale. Meie innukus Jehoova suhtes ajendab meid ka kogudust puhtana hoidma, nii et me ei salli jämedat ebamoraalsust, vaid teatame sellest kogudusevanematele.
14. a) Kuidas panid iisraellased Jehoova proovile? b) Kuidas aitab täielik Jehoovale pühendumine meil mitte ’väsida’?
14 Paulus viitas veel ühele hoiatavale näitele: „Ärgem ka pangem Jehoovat proovile, nõnda nagu mõned neist panid ta proovile ja said surma madude läbi.” (1. Korintlastele 10:9, NW) Paulus rääkis siin sellest korrast, mil iisraellased hakkasid ’teekonnal tüdinema’ ning väljendasid seepärast Moosesele oma rahulolematust Jumala vastu. (4. Moosese 21:4) Kas sina oled seda viga kunagi teinud? Kui sa end Jehoovale pühendasid, kas mõtlesid siis, et Harmagedoon on juba käega katsuda? Kas Jehoova on olnud kannatlikum, kui sa arvasid? Pea meeles, et me ei pühendanud end Jehoovale vaid teatud ajaperioodiks või senikauaks, kui saabub Harmagedoon. Meie pühendumine kestab igavesti. Niisiis, ’ärgem head tehes tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi’. — Galaatlastele 6:9.
15. a) Kelle vastu iisraellased nurisesid? b) Kuidas ajendab meie pühendumine Jehoovale meid teokraatlikust autoriteedist lugu pidama?
15 Lõpuks hoiatas Paulus, et keegi ei hakkaks ’nurisema’ Jehoova poolt määratud sulaste vastu. (1. Korintlastele 10:10) Iisraellased nurisesid ägedalt Moosese ja Aaroni vastu, kui 12-st Kaananimaale saadetud maakuulajast 10 tõi halbu uudiseid. Nad rääkisid koguni sellest, et nende pealik Mooses tuleks asendada kellegi teisega ja et nad peaksid Egiptusesse tagasi minema. (4. Moosese 14:1—4) Kas meie võtame tänapäeval vastu juhtimise, mida meile antakse Jehoova püha vaimu tegevuse kaudu? Nähes seda rikkalikult kaetud vaimset toidulauda, mille eest hoolitseb ustav ja mõistlik orjaklass, on selge, keda Jeesus kasutab selleks, et jagada „rooga õigel ajal”. (Matteuse 24:45) Kogu südamest lähtuv pühendumine Jehoovale nõuab meilt, et me peaksime tema poolt määratud sulastest lugu. Ärgem saagem mitte kunagi mõningate nüüdisaegsete nurisejate sarnaseks, kes on otsinud endale mõne nii-öelda uue pealiku, kelle juhtimisel maailma tagasi minna.
Kas see on kõik, mis ma suudan?
16. Milliseid küsimusi soovivad Jumala pühendunud sulased ehk endalt küsida?
16 Iisraellased ei oleks teinud taolisi ränki vigu, kui nad oleksid pidanud meeles, et nad pühendusid Jehoovale tingimusteta. Vastandina ustavusetutele iisraellastele elas Jeesus Kristus lõpuni oma pühendumise kohaselt. Kristuse järelkäijatena me järgime tema antud südamesttuleva andumuse eeskuju, kui me „enam ei ela inimeste himude järgi, vaid Jumala tahtmise järgi”. (1. Peetruse 4:2; võrdle 2. Korintlastele 5:15.) Tänapäeval on Jehoova tahe, et „igasugused inimesed saaksid päästetud ja tuleksid tõe täpsele tundmisele”. (1. Timoteosele 2:4, NW) Sel eesmärgil tuleb meil kuulutada „seda kuningriigi evangeeliumi” enne, kui saabub lõpp. (Matteuse 24:14) Kui suuri pingutusi me teeme, et osaleda selles teenistuses? Me tahame ehk küsida endalt: „Kas see on kõik, mis ma suudan?” (2. Timoteosele 2:15, NW) Olukordi on mitmesuguseid. Jehooval on hea meel, kui teda teenitakse „selle kohaselt, mis kellelgi on, ei mitte selle kohaselt, mida tal pole”. (2. Korintlastele 8:12, UT; Luuka 21:1—4) Mitte keegi ei peaks mõistma kohut teise inimese pühendumise sügavuse ega siiruse üle. Igaüks peaks andma ise endale hinnangu selle kohta, mil määral ta on Jehoovale andunud. (Galaatlastele 6:4) Meie armastus Jehoova vastu peaks ajendama meid endalt küsima: „Kuidas mina saan Jehoovat õnnelikuks teha?”
17. Kuidas on andumus ja hindamine omavahel seotud? Selgita näitlikult.
17 Mida rohkem me õpime Jehoovat hindama, seda rohkem me temale andume. Üks 14-aastane poiss Jaapanis pühendas end Jehoovale ja sümboliseeris oma pühendumist veeristimisega. Hiljem tekkis tal soov omandada kõrgharidus ja saada teadlaseks. Mitte kunagi ei mõelnud ta täisaegsele teenistusele, kuid olles pühendunud sulane, ei tahtnud ta Jehoovat ega tema nähtavat organisatsiooni hüljata. Et jõuda karjääriredelil oma eesmärgini, astus ta ülikooli. Seal nägi ta, kuidas ülikooli lõpetajad peavad pühendama kogu oma elu kas oma kompaniile või uurimistööle. Ta küsis endalt: „Mida ma siin küll teen? Kas ma tõesti suudan elada sel viisil nagu nemad ja pühendada end ilmalikule tööle? Kas ma pole end juba mitte Jehoovale pühendanud?” Saanud olukorrast parema ülevaate, alustas ta üldpioneerteenistust. Ta hakkas sügavamalt mõistma, mida pühendumine tähendab, ja see ajendas teda oma südames kindlalt otsustama, et ta läheb ükskõik kuhu vaja. Ta käis Teenistusväljaõppe Koolis ja ta saadeti misjonärina välismaale teenima.
18. a) Mis on seotud meie pühendumisega Jehoovale? b) Millise tasu me võime saada, kui oleme Jehoovale pühendunud?
18 Pühendumisega on seotud kogu meie elu. Meil tuleb ennast salata ja „iga päev” Jeesuse head eeskuju järgida. (Luuka 9:23) Olles ennast salanud, ei ütle me Jehoovale, et tahame mõneks ajaks puhkusele minna. Meie elu on kooskõlas põhimõtetega, mis Jehoova oma sulastele kindlaks määrab. Isegi valdkondades, kus me võime ise otsuseid langetada, on meil hea tähele panna, kas me püüame anda oma parima, et elada Jehoovale pühendunult. Kui me teenime Jehoovat iga päev, tehes kõik, mis suudame, et talle heameelt valmistada, siis oleme edukad kristlased ning Jehoova — ainus, kes väärib meie südamesttulevat andumust — õnnistab meid oma heakskiitva naeratusega.
Kas sa oskad selgitada?
◻ Mida pühendumine Jeesusele Kristusele tähendas?
◻ Miks me peaksime hoiduma Jehoova vastu nurisemast?
◻ Kuidas me saame hoiduda sellest, et laseme ebajumalakummardamisel märkamatult oma ellu tungida?
◻ Millise tõsiasja meelespidamine aitab meil Jumala tahet täites mitte ’väsida’?
[Pilt lk 17]
Pühendunud kristlased ’ei tüdi hea tegemisest’