Piibli seisukoht

Kas kristliku ühtsuse kõrval on kohta mitmekesisusele?

KRISTLIKUS koguduses on ühtsus väga tähtsal kohal. Lahkarvamused õpetuslikes tõekspidamistes võiksid tekitada ägedaid vaidlusi, tülisid ja isegi vihavaenu (Apostlite teod 23:6—10). Piibel ütleb, et ”Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal” (1. Korintlastele 14:33). Seepärast manitsetakse kristlasi rääkima ühtviisi ning olema kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes (1. Korintlastele 1:10).

Kas nii nende sõnade kui ka teiste samalaadsete piiblikohtadega on mõeldud seda, et kristlaste seas peaks igas suhtes valitsema range ühetaolisus? (Johannese 17:20—23; Galaatlastele 3:28.) Kas tõeline kristlus, nagu seda Piiblis on kirjeldatud, taunib mitmekesisust, kui juttu on isikupärastest erinevustest? Kas oodatakse kõigilt kristlastelt, et nad oleksid otsekui ühe vitsaga löödud?

Jumal läheneb meile individuaalselt

Osa inimesi usub kindlalt, et Piibel on lihtsalt üks neist vahendeist, mille abil saab meelevaldselt masse kontrolli all hoida. On tõsi, et nii mõnedki sektid on tihti seda raamatut sel viisil kuritarvitanud. Jeesus aga lõi Pühakirjast ja selle Jumalikust Autorist hoopis teistsuguse ettekujutuse. Tema kirjelduse järgi on Jumal sügavalt huvitatud igast oma loodud olendist.

Kirjakohas Johannese 6:44 selgitas Jeesus: ”Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes mind on läkitanud.” Siin kasutatud tegusõna ei anna edasi mõtet, nagu veaks Jumal inimesi enda juurde vastu nende tahtmist. Ei, Jumal hoopis tõmbab õrnalt inimesi enda ligi ja püüab puudutada nende südant. Ühe piibliõpetlase sõnutsi on tegu ’Jumala poolt tuleva mõjuga, mis kallutab meelt uskuma’. Looja silmis pole inimpere lihtsalt üks hall mass. Ta väärtustab üksikisikuid ja tõmbab neid, kelle süda on õigesti meelestatud, õrnalt enda poole (Laul 11:5; Õpetussõnad 21:2; Apostlite teod 13:48, UM).

Pane tähele, kui paindlik oli apostel Paulus. Ta pani tähele üksikisikute erivajadusi ja tunnustas seda, et teatud rahvusest või teatud taustaga inimestele on omased mingid kindlad vaatepunktid. Vastavalt sellele kohandas ta siis oma lähenemisviisi. Ta kirjutas: ”Juutidele [olen ma] olnud otsekui juut, et ma võidaksin juudid. [—] Nõtradele ma olen saanud nõdraks, et võita nõdrad. Ma olen kõikidele saanud kõigeks, et ma igapidi mõned päästaksin” (1. Korintlastele 9:20—22).

On selge, et Paulus ei lahterdanud inimesi ega kohelnud kõiki ka ühtviisi. Ta andis julgustava manitsuse: ”Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta” (Koloslastele 4:6). Jah, nii Paulusel kui teistelgi kristlastel tuli inimeste aitamiseks nende kordumatut isikupära tunnustada ja sellesse lugupidavalt suhtuda.

Jumala algne eesmärk

Kui mõni inimene kristliku koguduse liikmeks saab, jääb lugupidamine tema kui üksikisiku vastu alles. Jumala rahva liikmed ei muutu pelgalt suure masinavärgi kruvikesteks, keda iseloomustaks täielik ühetaolisus ja absoluutne vastamine nende eelistustele, kel on koguduses autoriteeti. Vastupidi, nende seas on väga erisuguseid isiksusi ning neil on erisugused võimed, harjumused ja arvamused. Inimese isikupärasse ei suhtuta nii, nagu oleks see tülinaks või nuhtluseks. See kuulub Jumala algse eesmärgi juurde.

Järelikult on lõputul mitmekesisusel koht ka uues maailmas, mida Piibel õiglastele tõotab ja kus inimesed saavutavad täiuslikkuse (2. Peetruse 3:13). Piiblientsüklopeedia ”Insight on the Scriptures”a esitab märksõna ”täiuslikkus” all sobivalt järgmise kommentaari: ”Täiuslikkus ei tähenda sugugi mitmekesisuse lõppu, ehkki inimesed seda sageli eeldavad. Loomariik, mis on Jehoova ’täiusliku töö’ tulemus (1. Mo[osese] 1:20—24; 5. Mo[osese] 32:4), on tohutult mitmekesine.”

”Insight” lisab: ”Samamoodi, olgugi et planeet Maa on täiuslik, võime näha mitmekesisust, vaheldusrikkust ja kontraste; oma koht on lihtsal ja keerulisel, tahumatul ja filigraansel, kibedal ja magusal, karedal ja siledal, aasadel ja metsadel, mägedel ja orgudel. Selle juurde kuulub varakevade ergutav värskus, suvi oma soojuse ja lasuursinise taevaga, sügisvärvide kaunidus ja värskelt maha sadanud lume rikkumatu ilu (1. Mo[osese] 8:22). Seega pole ka täiuslikud inimesed täpselt ühesugused ei isiksuse, annete ega võimete poolest.”

Teistega arvestamine

Siiski ei kiida tõeline kristlus heaks enesekeskset hoolimatust kaasinimeste suhtes. Apostel Paulus pidas hoolsalt silmas kõiki oma elu ja käitumise aspekte, et mitte teisi komistama panna. Oma kirjas Korintose kogudusele ütles ta: ”Me ei anna üheski asjas mingit põhjust pahanduseks, et meie ametit ei laidetaks” (2. Korintlastele 6:3). Mõnikord peame oma isiklikke soove talitsema ja pidama teiste vajadusi omaenda eelistustest tähtsamaks. Näiteks kirjutas Paulus Roomas asuvatele kristlastele: ”Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks” (Roomlastele 14:21).

Samuti võivad tänapäevalgi mõned inimesed pidada paremaks alkohoolsete jookide tarbimisest hoiduda, kui seltskonnas on keegi, kel on alkoholiga probleeme (1. Korintlastele 10:23, 24). Niisugune enda kohandamine pole aga sunniviisiline, pigem on see õilis lahkuse ja armastuse tegu. ”Kristuski ei elanud enese meele heaks.” Jeesus oli küll omaette isiksus, kuid ta ei püüdnud oma tahtmist teiste tunnete arvel läbi suruda (Roomlastele 15:3).

Niisugune lugupidamine Piibli juhtnööridega kooskõlaliste isikuvabaduste ja isiklike eelistuste vastu on seniajani tõelise kristluse üks kosutavaim tahk. Piibli järgi lõi Jumal meid teistest erinevateks ja ainulaadseteks. Tekstist 1. Korintlastele 2:11 võime lugeda: ”Kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on?” Me küll püüame mõista teisi nii palju kui võimalik. Kuid see salm vihjab sellele, et meie kordumatut isikupära ei mõista tegelikult mitte keegi peale meie enda ja meie Looja. Meis on ”varjul olev südame inimene”, keda me näitame teistele nii, nagu heaks arvame (1. Peetruse 3:4).

Tasakaal ühtsuse ja mitmekesisuse vahel

Apostel Paulus jättis kristliku tasakaalu osas hea eeskuju. Ehkki tal oli Kristuse apostlina autoriteeti, hoidus ta hoolikalt oma arvamust teistele peale surumast.

Näiteks oli Paulus väga kindel oma arvamises selle kohta, et selles ebatäiuslikus maailmas on parem vallaliseks jääda. Ta oli ka ise sel ajal vallaline, kui ta kirjutas: ”Sellised [kes abielluvad] saavad kannatada ihulikku viletsust” ning: ”[Lesk] on õndsam, kui ta jääb, nagu ta on. See on minu arvamine.” Tõsiasi, et tema sõnad said inspireeritud Jumala Sõna osaks, viitab sellele, et ta arvamus polnud sugugi vale. Ometi selgitas ta veel: ”Kui sa ka abiellud, siis sa ei tee pattu” (1. Korintlastele 7:28, 40).

Ilmselt oli enamik apostleid abielus, nagu seda kinnitavad Pauluse sõnad: ”Kas meil ei ole õigust naiseks kaasa võtta usuõde, nagu muil apostlitel ning Issanda vendadel ja Keefasel?” (1. Korintlastele 9:5). Kristlased teadsid, et kuigi nende otsus selles küsimuses võib Pauluse omast lahku minna, peab ta neist sellegipoolest lugu.

Jumala kummardajad on alati võinud oma usku väljendada just selliste kordumatute isiksustena, nagu nad on. Õigupoolest lubas Jumal isegi igal Piibli kirjutajal oma stiili kasutada. Näiteks pani Nehemja kogu oma alandlikkuse juures enda aruande kirja minavormis (Nehemja 5:6, 19). Teisest küljest ei kasutanud apostel Johannes oma evangeeliumis tagasihoidlikkusest enda nime mitte üht korda ning viitas endale harva. Jumal kiitis mõlema stiili heaks ja lasi need talletada Piiblisse.

Samalaadseid näiteid tasakaalu ja mõistlikkuse kohta võib leida kogu Pühakirjast. On selge, et kristliku ühtsuse kõrval on kohta mitmekesisusele. Loomulikult võib erisuguse tausta ja arvamustega inimeste vahel ette tulla lahkhelisid, kui neil vaimseid omadusi napib (Roomlastele 16:17, 18). Ent kui me ’riietume armastusega, mis on täiuslik ühtsuse side’, õpime teisi kui ainulaadseid isiksusi aktsepteerima ja nende üle rõõmu tundma (Koloslastele 3:14, UM).

”Sellepärast võtke vastu üksteist, nõnda nagu ka Kristus teid on vastu võtnud Jumala austuseks,” ütleb Piibel (Roomlastele 15:7). Jumala vaimu abiga võivad kristlased tasakaalukalt säilitada samal ajal nii koguduse ühtsuse kui ka tunda rõõmu kordumatute isiksuste mitmekesisusest.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 14]

Looja silmis pole inimpere lihtsalt üks hall mass

[Väljavõte lk 15]

Meie kordumatut isikupära ei mõista tegelikult mitte keegi peale meie enda ja meie Looja