Kuumäed
”ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT
SAJANDEID oli liikvel kuuldus, et kuskil Kesk-Aafrikas on lumised mäed, kus asuvad Niiluse tõelised lätted. Kuid mõte sellest, et ekvaatori lähedal Aafrikas võiks lund olla, tundus uskumatuna. Ometi esitas ka Kreeka geograaf Ptolemaios teise sajandi alguses oma arvamuse nende mägede olemasolu kohta, pannes neile nimeks Lunae Montes ehk Kuumäed.a
Nende mägede leidmine osutus sajandeid tulutuks. Kuid siis ühel päeval, 19. sajandi lõpupoole, sai maadeuurija Henry Stanley (tuntud kui dr. David Livingstone’i leidja) ühe juhusliku sündmuse tunnistajaks. Pilve-eesriie, mis oli varjanud mägesid eelmiste maadeuurijate pilkude eest, hajus viivuks ning Stanley’le avanes rabav vaade lumitunud mäetippudele. Ta oli leidnud Kuumäed. Kuid ta hakkas neid kutsuma nii nagu tolle aja kohalikud inimesed: Ruwenzori, mis tähendab ”Vihmatoojat”.
Tänapäeval ollakse enamasti nõus sellega, et Ruwenzori ei etenda just suurt rolli Niiluse veega varustamises. Sellegipoolest kutsutakse neid mägesid üldiselt Kuumägedeks. Hoolimata sellest et seda aukartustäratavat mäemassiivi on uurinud paljud ekspeditsioonid, ümbritseb teda veelgi saladuseloor. 130 kilomeetri pikkune ja 50 kilomeetri laiune Ruwenzori, mis asub ekvaatorist veidi põhja pool, on looduslikuks piiriks Uganda ning Kongo Demokraatliku Vabariigi vahel.
Erinevalt teistest Ida-Aafrika mägedest, mis on vulkaanilise päritoluga, on Ruwenzori ahelik hiigelsuur maakoore plokk, mis aastatuhandeid tagasi tohutult tugevate geoloogiliste jõudude survel ülespoole kerkis. Kuigi Ruwenzori ulatub 5109 meetri kõrgusele, on ta vaatlejaile vaevu nähtav. Enamasti on see mäeahelik mähkunud udu ja pilvede sisse.
Nagu juba Ruwenzori nimestki nähtub, pole tal puudust vihmast ja lumest; ”kuivaperiood” tähendab seal seda, et on lihtsalt veidike kuivem kui vihmaperioodil. Seetõttu võib kõndimine seal ohtlik olla; mõningates kohtades ulatub muda vöökohani! Ränkade vihmasadude tagajärjel on sinna tekkinud palju ilusaid ning väikeseid järvi, mis toidavad niiskusega mäenõlvu katvat ebatavaliselt tihedat taimestikku. Ruwenzorist võib tegelikult leida palju ebatavalisi taimi, millest mõningad tohutult suureks kasvavad.
Näiteks hiigelsuured lobeeliad, mis suuri karvaseid sõrmi meenutavad, kasvavad mujal tavaliselt vähem kui 30 sentimeetri pikkuseks, kuid Ruwenzoris võivad nad 6 meetri kõrgusele küündida. Ristirohud näevad välja nagu suured kapsapead, mis okslike tüvede otsas lösutavad. Seal kasvab ka 12 meetri kõrguseid sammaldunud puis-erikaid. Maastiku muudavad veelgi kaunimaks kõikvõimalike värvide ning lõhnadega lilled. Seal on ka palju ilusaid linde, kellest mõningaid võib leida vaid Ruwenzorist. Madalamatel nõlvadel elutseb elevante, šimpansse, võsapukke, leoparde ning koolobusi.
Imeline vaade
Kui tõusta mööda mägiteid ülespoole, minna läbi troopilise vihmametsa ja ületada mitmeid kordi Bujuku jõge, avaneb 3000 meetri kõrguselt tagasi vaadates vapustav vaade Ida-Aafrika alangule.
Veel kõrgemal asub Alam-Bigo soo, kus kasvab rohupuhmaid ning erikaid. Siin ulatub muda tihti põlvini. Järsku nõlva mööda üles minnes jõuab aga Ülem-Bigo sohu ja Bujuku järve äärde, mis asub Bujuku orus umbes 4000 meetri kõrgusel, kust avaneb imeline vaade aheliku tuntumaile tippudele: Mount Bakerile, Mount Luigi di Savoiale, Mount Stanley’le ja Mount Speke’ile.
Sealt veelgi kõrgemal on Elena jääliustik. Mööda liustikku üles ronimiseks läheb tarvis jäänaelu, ronimisraudu, nööri ning jääkirvest. Edasi viib tee üle Stanley platoo, mis tõuseb üles Mount Stanley tippu Margheritale, mis on Ruwenzori mäemassiivi kõrgeim tipp. Sealt avaneb tõeliselt aukartustäratav panoraam mäetippudele, orgudele, metsadele, jõgedele ja järvedele.
Muidugi pole seda mäeahelikku veel vallutatud. Ruwenzori saladusekatted on alles hakanud avanema. Nii mõndagi on veel teadmata selle mäeaheliku geoloogiast, loomastikust ning taimestikust. Seega ümbritseb Ruwenzorit ikka veel salapära, mida täielikult mõistab ainult selle tark ning kõikvõimas Looja. Jah, tema on tõesti See, kelle ”päralt on mägede tipud!” (Laul 95:4.)
[Allmärkus]
a Oma raamatus ”Niilus” (”The Nile”) kirjutas Emil Ludwig, et muistsed pärismaalased ei saanud aru, kuidas võib mägedes lund olla. Seepärast arvasid nad, et ”mäed on tõmmanud alla enda peale kuuvalguse”.
[Pildid lk 17]
1. Tavaliselt on Ruwenzori peidus paksude pilvede sees
2. ”Vihmatooja” rängad vihmahood niisutavad tema sammaldunud nõlvasid
3. Raja ääres on palju lilli ning lõhnu