3. Kuidas aitas Paulust usk ülesäratamisse? (Vt 1. Kor. 15:30–32.)

³ Pauluse usk ülesäratamisse aitas tal vastu pidada mitmesugustes katsumustes. (Loe 1. Korintlastele 15:30–32.) Paulus kirjutas korintlastele: „Iga päev seisan ma surmaga silmitsi.” Samuti ütles ta: „Ma olen nagu teisedki võidelnud Efesoses metsloomadega.” Võib-olla vihjas ta sellele, et tal tuli võidelda päris metsloomadega Efesose areenil. (2. Kor. 1:8; 4:10; 11:23.) Või siis pidas ta silmas vaenulikke juute ja teisi inimesi, kes olid otsekui metsloomad. (Ap. t. 19:26–34; 1. Kor. 16:9.) Igal juhul seisis Paulus silmitsi tõsiste ohtudega. Kuid ta vaatas tulevikku lootusrikkalt. (2. Kor. 4:16–18.)

 5. Milline mõtteviis võib nõrgestada meie usku ülesäratamisse?

⁵ Paulus hoiatas vendi, et neil ei tekiks säärane hoiak nagu sellistel, kes ütlesid: „Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme me sureme”.” Selline mõtteviis oli tegelikult olemas juba ammu enne esimest sajandit. Paulus võis tsiteerida teksti Jesaja 22:13, mis räägib tolleaja iisraellaste hoiakust. Selle asemel et saada lähedasemaks Jumalaga, keskendusid nad elumõnudele. Nende iisraellaste suhtumine oli „võta elult, mis võtta annab”. Selline hoiak on levinud ka tänapäeval. Piiblis on aga kirjas ka see, millised tagajärjed olid iisraellaste suhtumisel. (2. Ajar. 36:15–20.)

 6. Kuidas peaks ülesäratamislootus mõjutama meie seltskonnavalikut?

⁶ Tõsiasi, et Jehoova äratab surnud üles, peaks mõjutama ka meie seltskonnavalikut. Korintose kristlased pidid hoidma eemale neist, kes eitasid ülesäratamist. Sedasama tasub teha ka meil. Ei tule midagi head sellest, kui valida oma kaaslasteks need, kes ei hooli üldse tulevikust ja elavad vaid naudingute nimel. Selliste inimestega seltsimine võib rikkuda meie mõtteviisi ja kasulikud harjumused. See omakorda võib viia patuse eluviisini, mida Jumal vihkab. Seepärast pani Paulus kirja üsna otsese manitsuse: „Tulge mõistusele ja tehke seda, mis on õige, ning loobuge patusest elust.” (1. Kor. 15:33, 34.)