Miks pidada oma sõna?

”HÄÄLETA selle poolt, kes kõige vähem lubab, sest tema puhul on kõige vähem pettumusi,” ütles kunagine Ameerika Ühendriikide presidendi nõunik Bernard Baruch. Tundub, et tänapäeva maailmas antakse lubadusi selleks, et neid murda. Olgu siis tegemist abielutõotuse või ärilepinguga või lubadusega pühendada rohkem aega oma lastele. Väga laialdaselt ignoreeritakse tuntud vanasõnas toodud mõtet ”Meest tunned sõnast”.

Muidugi pole paljud inimesed kunagi kavatsenudki oma sõna pidada. Teised annavad aga kergel käel selliseid lubadusi, mida nad ei suuda täita, või murravad oma sõna lihtsalt siis, kui selgub, et nii on kõige kergem toimida.

Tuleb tunnustada, et kui kerkib esile ettenägematuid asjaolusid, võib lubadusi olla raske pidada. Ent kas sõnamurdmine toob tõesti endaga kaasa palju kahju? Kas peaksime oma lubadustesse tõsiselt suhtuma? Põgus pilguheit Jehoova Jumala eeskujule aitab näha, miks tuleks meil selle üle sügavalt järele mõelda.

Jehoova viib oma tõotused täide

Me teenime Jumalat, kelle nime tähendus on tihedalt seotud tema tõotuste täideviimisega. Piibli aegadel kirjeldas nimi tihtipeale selle kandjat. See kehtib ka nime ’Jehoova’ puhul, mis tähendab ’ta põhjustab saamist [kellekski, millekski]’. Niisiis sisaldab Jumala nimi mõtet, et Jumal täidab oma tõotused ja teostab oma eesmärgid.

Vastavalt oma nimele pidas Jehoova kinni igast tõotusest, mille ta andis muistsele Iisraeli rahvale. Seoses nende tõotustega tunnustas kuningas Saalomon: ”Kiidetud olgu Jehoova, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainustki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta häist sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud!” (1. Kuningate 8:56).

Jehoova on nii usaldusväärne, et apostel Paulus võis põhjendatult öelda: ”Kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda” (Heebrealastele 6:13). Jah, Jehoova enda nimi ja isiksus garanteerivad selle, et ta ei tagane oma lubadustest isegi siis, kui see võib talle väga kalliks maksma minna (Roomlastele 8:32). Teadmine, et Jehoova täidab oma tõotused, annab meile niisuguse lootuse, mis on otsekui meie hinge ehk elu ankruks (Heebrealastele 6:19).

Jehoova tõotused ja meie tulevik

Nii meie lootus, usk kui ka meie elu sõltuvad sellest, kas Jehoova täidab oma tõotused. Millist lootust me kalliks peame? ”Aga meie ootame .. [Jumala] tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” (2. Peetruse 3:13). Peale selle annab Pühakiri meile alust uskuda, et ”tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Võime olla kindlad, et lisaks praegusele elule on olemas veel midagi enamat. Tõepoolest, apostel Johannes rääkis igavese elu tõotusest (1. Johannese 2:25). Kuid Jehoova tõotused, mis on kirjas tema Sõnas, ei käi ainult tuleviku kohta. Need annavad ka meie praegusele argielule mõtte.

Laulukirjutaja laulis: ”Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, .. ja ta kuuleb nende kisendamist” (Laul 145:18, 19). Samuti kinnitab Jumal meile, et ta ”annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu” (Jesaja 40:29). Ja kui lohutav on teada, et ’Jumal ei lase meid rohkem kiusata kui me suudame kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu’! (1. Korintlastele 10:13.) Kui oleme ise kogenud, kuidas mõni neist tõotustest paika peab, siis teame, et Jehoovat võib täielikult usaldada. Kuidas aga peaksime suhtuma sellesse, mida meie Jumalale lubame, kui peame silmas seda kasu, mida saame neist paljudest lubadustest, mida Jumal annab ja täidab?

Pea Jumalale antud lubadusi

Jumalale pühendumine on kahtlemata kõige tähtsam tõotus, mida me eales võime anda. Seda sammu astudes me näitame, et tahame teenida Jehoovat igavesti. Kuigi Jumala käsud ei ole koormavad, ei pruugi alati olla lihtne tema tahet täita, sest me elame selles kurjas maailmas (2. Timoteosele 3:12; 1. Johannese 5:3). Ent kui me juba oleme ’pannud oma käe adra külge’ ja saanud Jehoova pühendunud teenijaks ning tema Poja Jeesuse Kristuse jüngriks, ei peaks me kunagi vaatama igatsusega maailmale, mille juba maha jätsime (Luuka 9:62).

Jehoova poole palvetades võime tunda endas soovi lubada talle, et võitleme mõne nõrkuse vastu, arendame kristlikku isiksust või edeneme mingis teokraatliku tegevuse valdkonnas. Mis aitab meil nendest lubadustest kinni pidada? (Võrdle Koguja 5:1—4.)

Siirad lubadused lähtuvad nii südamest kui ka mõistusest. Seepärast kinnitagem oma lubadusi Jehoovale sellega, et avame palves tema ees oma südame ja väljendame ausalt oma kartusi, soove ja nõrkusi. Oma lubaduse pärast palvetamine tugevdab meie otsustavust sellest kinni pidada. Me võime suhtuda Jumalale antud tõotustesse nagu võlga. Kui võlg on suur, tuleb seda järk-järgult tasuda. Niisamuti võtab aega paljude Jehoovale antud lubaduste täitmine. Aga kui anname talle korrapäraselt seda, mida suudame, siis näitame, et mõtleme tõsiselt seda, mida ütleme, ning siis võime saada temalt sellele vastavalt ka õnnistusi.

Me võime näidata, et võtame oma tõotusi tõsiselt, kui palvetame nende eest tihti, võib-olla isegi iga päev. See näitab meie taevasele Isale, et oleme siirad ja see on ka meile endile pidevaks meeldetuletuseks. Taavet andis meile selles asjas head eeskuju. Oma laulus palus ta härdalt Jehoovat: ”Kuule, Jumal, mu haledat hüüdmist, pane tähele mu palvet! Siis ma mängin alaliselt kiitust su nimele, et päevast päeva tasuda, mis ma olen tõotanud!” (Laul 61:2, 9).

Lubaduste pidamine kasvatab usaldust

Kuna me ei tohi Jumalale antud lubadustesse kergekäeliselt suhtuda, siis peaks sama paika pidama ka selle suhtes, mida me kaaskristlastele lubame. Me ei tohiks käituda Jehoovaga ühtmoodi ja vendadega teistmoodi. (Võrdle 1. Johannese 4:20.) Oma mäejutluses ütles Jeesus: ”Iga teie ”jah” olgu ”jah” ja iga ”ei” olgu ”ei”” (Matteuse 5:37, UT). Üheks viisiks, kuidas ’teha head usukaaslastele’, on tagada see, et meie sõna oleks alati usaldusväärne (Galaatlastele 6:10). Iga lubadus, mida me täidame, kasvatab usaldust.

Sõnamurdmisest tulenev kahju tundub sageli suuremana, kui mängus on raha. Kui tegemist on pangalaenu, teenuse osutamise või ärilepingu täitmisega, peaks kristlane oma sõna pidama. See meeldib Jumalale ja tugevdab vastastikust usaldust, mis on väga oluline selleks, et vennad võiks ’üheskoos [”ühtsuses”, UM] elada’ (Laul 133:1).

Kokkulepete täitmata jätmine võib kahju tuua nii kogudusele kui ka neile üksikisikutele, kes on asjaga otseselt seotud. Üks reisiv ülevaataja märgib: ”Ärivaidlused, mis tekivad lepingute pärast, mille puhul vähemalt üks osapool peab teist lepingu rikkujaks, jõuavad tihtipeale avalikkuse ette. Selle tagajärjel asuvad vennad üht või teist poolt toetama ning õhkkond kuningriigisaalis võib muutuda ärevaks.” Kui tähtis on kõik lepingud, mida tehakse, hoolikalt läbi kaaluda ning kirja panna!a

Ettevaatust tuleks ilmutada ka siis, kui müüme kalleid kaupu või soovitame kellelgi millessegi investeerida, eriti juhul, kui saame selle tehingu pealt isiklikku tulu. Samuti tuleks olla väga hoolas, et me ei liialdaks teatud kaupadest või tervisetoodetest saadava kasuga ega lubaks investeeringult ebarealistlikku kasumit. Armastus peaks sundima kristlasi selgitama kõiki riske, mis on asjaga seotud (Roomlastele 12:10). Kuna enamikul vendadel on vähe ärikogemusi, võivad nad usaldada meie nõuannet lihtsalt sellepärast, et oleme nende usukaaslased. Kui kurb oleks see, kui miski sellist usaldust õõnestaks!

Kristlastena ei või me kasutusele võtta sellist äritaktikat, mis on ebaaus või mis ignoreerib teiste seaduslikke huve (Efeslastele 2:2, 3; Heebrealastele 13:18). Et Jehoova lubaks meil olla ’külalised tema telgis’, peame olema usaldusväärsed. Isegi kui oleme vandunud enesele kahjuks, ei riku me vannet (Laul 15:1, 4).

Iisraeli kohtumõistja Jefta tõotas, et kui Jumal annab talle võidu ammonlaste üle, annab ta Jehoovale põletusohvriks esimese, keda ta lahingust tagasi tulles kohtab. Selleks osutus Jefta ainus laps, kuid Jefta ei taganenud oma sõnast. Ta andis oma tütre, kes ise sellega kogu südamest nõus oli, jäädavalt Jumala pühamusse teenima — see oli ohver, mis oli kahtlemata mitmeski mõttes valus ja hinnaline (Kohtumõistjate 11:30—40).

Iseäranis koguduse ülevaatajatel on vastutus oma kokkulepetest kinni pidada. Sõnade kohaselt, mis on kirjas 1. Timoteosele 3:2, peab ülevaataja olema ”laitmatu”. See on tõlgitud kreekakeelsest sõnast, mille tähenduseks on ”millestki pole võimalik kinni hakata, veatu, midagi pole ette heita”. See sõna ”ei viita ainult sellele, et inimesel on hea maine, vaid ka sellele, et tal on teenitult taoline maine” (”A Linguistic Key to the Greek New Testament”). Kuna ülevaatajal tuleb olla laitmatu, peaks tema lubadusi saama alati usaldada.

Teised valdkonnad, milles sõna pidada

Kuidas me peaksime suhtuma lubadustesse, mida anname neile, kes pole meie kaaskristlased? ”Paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas,” ütles Jeesus (Matteuse 5:16). Kui tõestame, et peame oma sõna, võime seeläbi kristliku sõnumi teistele kütkestavaks teha. Hoolimata sellest, et kogu maailmas aususe mõõdupuud manduvad, peab enamik inimesi aususest ikkagi lugu. Lubaduste pidamine on üks viis, kuidas väljendada armastust Jumala ja kaasinimeste vastu ning äratada poolehoidu õiglust armastavates inimestes (Matteuse 22:36—39; Roomlastele 15:2).

1998. teenistusaastal pühendasid Jehoova tunnistajad Jumala Kuningriigi hea sõnumi avalikule kuulutamisele üle miljardi tunni (Matteuse 24:14). Mõned kõrvad võisid sellele sõnumile kurdiks jääda, kui me ei pidanud oma sõna äriasjades või mõnes teises valdkonnas. Kuna me esindame tõe Jumalat, ootavad inimesed õigusega, et käituksime ausalt. Kui oleme usaldusväärsed ja ausad, siis võime ”kaunistada kõiges Jumala, meie Õnnistegija õpetust” (Tiitusele 2:10).

Teenistuses olles on meil võimalik sõna pidada siis, kui külastame uuesti neid, kes ilmutavad huvi Kuningriigi sõnumi vastu. Kui lubame, et läheme tagasi, siis peaksime nii ka tegema. Niimoodi sõna pidades on meil võimalik hoiduda ’keelamast head neile, kes seda vajavad’ (Õpetussõnad 3:27). Üks õde selgitas: ”Olen mitu korda kohanud huvitatud inimesi, kes ütlevad, et Jehoova tunnistaja on lubanud tagasi tulla, kuid pole tulnud. Muidugi ma tean, et korterivaldajat ei pruukinud kodus olla või mingi olukorra tõttu ei olnud ehk võimalik teda uuesti külastada. Ent ma ei tahaks, et keegi peaks minu kohta niimoodi ütlema, seepärast annan oma parima, et inimest kodunt uuesti kätte saada. Usun, et kui keegi minu pärast pettuks, heidaks see halba varju Jehoovale ning vennaskonnale tervikuna.”

Mõnikord ei taha me tagasi minna, sest arvame, et korterivaldaja ei ole tegelikult huvitatud. Kuid see õde jätkab: ”Ma ei püüa langetada otsust huvi suuruse kohta. Mu enda kogemused on näidanud, et esimene mulje on tihtipeale petlik. Niisiis katsun olla positiivne ja püüan võtta iga inimest kui potentsiaalset õde—venda.”

Nii kristlikus teenistuses kui paljudes teistes valdkondades tuleb meil näidata, et meie sõna peale võib loota. Tõsi on, et mõnda asja on lihtsam öelda kui teha. Üks elukogenud mees märkis: ”Paljud inimesed kuulutavad omaenese headust, aga kes leiaks ühe ustava mehe?” (Õpetussõnad 20:6). Ent kui oleme otsusekindlad, võime jääda enda antud sõnale ustavaks.

Rikkalikud õnnistused Jumalalt

Sihilikult tühje lubadusi jagada on ebaaus ja niisugust tegu võiks võrrelda sellega, kui keegi kirjutab välja tšeki, millel ei ole pangas katet. Ent millist tasu ja õnnistusi toob see, kui peame oma lubadusi! Üheks õnnistuseks usaldusväärsuse eest on hea südametunnistus. (Võrdle Apostlite teod 24:16.) Närivate süümepiinade asemel on meil hea ja rahulik tunne. Enamgi veel, sõna pidades aitame kaasa koguduse ühtsusele, mis põhineb vastastikusel usaldusel. Me näitame oma ”tõe sõna” kaudu, et oleme tõe Jumala abilised (2. Korintlastele 6:3, 4, 7).

Jehoova on oma sõnale ustav ning ta vihkab ”valelikku keelt” (Õpetussõnad 6:16, 17). Kui jäljendame oma taevast Isa, saame temaga lähedasemaks. Meil on kindlasti põhjust pidada oma sõna.

[Allmärkus]

[Pildid lk 10]

Jefta pidas oma sõna, kuigi see oli valus

[Pildid lk 11]

Kui oled lubanud tagasi minna, siis ka valmistu selleks hästi