On olemas keegi, kes meist tõeliselt hoolib
TUHANDED inimesed näitavad, et nad hoolivad teistest tõeliselt. Nad ei võta omaks tundetut, isekat seisukohta, et teiste probleemid ei puutu neisse. Selle asemel teevad nad kõik mis nende võimuses — pannes mõnikord isegi oma elu kaalule —, et leevendada kannatusi. See on hiigelsuur töö, mille teevad raskemaks võimsad jõud, mis ei sõltu nende tahtest.
Taolised tegurid nagu ahnus, poliitilised intriigid, sõjad ja loodusõnnetused võivad nurja ajada ka ”kõige läbimõeldumad ja otsusekindlamad pingutused nälja kõrvaldamiseks”, sõnab üks abitöötaja. Nälja kõrvaldamine on vaid üks neist paljudest probleemidest, mis hoolivate inimeste ees seisavad. Peale selle tuleb neil pidada võitlust ka haiguste, vaesuse, ülekohtu ja sõja põhjustatud kohutavate kannatustega. Ent kas nad on võidukad?
Ühe abiagentuuri peadirektor ütles, et need, kes teevad neid ”läbimõeldud ja otsusekindlaid pingutusi” nälja ja valu leevendamiseks, on nagu halastaja samaarlane Jeesuse Kristuse tähendamissõnas (Luuka 10:29—37). Kuid ta lisas, et mida nad ka ei teeks, ohvrite arv aina suureneb. Sestap esitas ta küsimuse: ”Mida peaks hea samaarlane tegema, kui ta läheb mööda sama teed iga päev mitu aastat järjest ja leiab iga nädal tee äärest uue röövlite ohvriks langenu?”
Kergesti võib juhtuda, et abiandjat tabab niinimetatud ”hooldamisväsimuse surmav haigus” ning ta lööb lihtsalt masendunult käega. Tõeliselt hoolivate inimeste auks tuleb siiski tunnistada, et nad ei anna alla (Galaatlastele 6:9, 10). Näiteks üks mees, kes kirjutas Suurbritannia ajalehele ”Jewish Telegraph”, kiitis Jehoova tunnistajaid, kes natslikul Saksamaal ”aitasid tuhandetel juutidel elada üle Auschwitzi õudused”. ”Kui toitu oli napilt,” kirjutas mees, ”jagasid nad oma leiba meie [juudi] vendade ja õdedega!” Jehoova tunnistajad tegid kõik, mis nad suutsid, nende vahenditega, mis neil olemas olid.
Reaalsus on aga selline, et ükskõik kui palju leiba ka ei jagataks, ei too see täielikku lõppu inimeste kannatustele. See ei tähenda mingis mõttes selle alahindamist, mida kaastundlikud inimesed on teinud. Mistahes kohane tegu, mis kannatusi vähendab, on seda väärt. Need Jehoova tunnistajad leevendasid mingil määral kaasvangide piina, ning natsismile tehti viimaks lõpp. Ent maailmakorraldus, mis taolist rõhumist põhjustab, kestab edasi, ning hoolimatuid inimesi on siiani küllaga. Tõepoolest, ”on neid, kelle hambad on mõõgad ja lõualuud noad, et süüa viletsaid maalt ja vaeseid inimeste hulgast” (Õpetussõnad 30:14). Arvatavasti mõtled sa, miks see küll on nii.
Miks on vaesust ja rõhumist?
Jeesus Kristus sõnas kord: ”Vaeseid on ikka teie juures ja, kui te tahate, võite neile head teha” (Markuse 14:7). Kas Jeesus mõtles, et vaesusele ja rõhumisele ei tule kunagi lõppu? Kas ta uskus nagu mõned inimesed, et kannatused on osa Jumala plaanist anda kaastundlikele inimestele võimalus ilmutada oma hoolivust? Ei! Jeesus ei uskunud seda. Ta lihtsalt ütles, et vaesus on elu osa niikaua, kuni praegune maailm püsib. Ent Jeesus teadis ka seda, et tema taevase Isa algse eesmärgi kohaselt ei pidanud maa peal taolisi olukordi üldse olema.
Jehoova Jumal lõi maa paradiisiks, mitte paigaks, kus on vaesust, ülekohut ja rõhumist. Ta näitas, kui palju ta inimperest hoolib, andes võrratuid ande, mis võimaldasid inimestel elust rõõmu tunda. Mõtle kas või selle aia nimele, kust meie esivanemad Aadam ja Eeva end leidsid! Seda nimetati Eedeniks, mis tähendab ”naudingut” (1. Moosese 2:8, 9). Jehoova ei andnud inimestele ainult eluks hädavajalikke asju mingis üksluises, masendavas ümbruskonnas. Oma loomistöö lõpul vaatas Jehoova, mida ta oli teinud, ning kuulutas, et see on ”väga hea” (1. Moosese 1:31).
Jah, aga miks siis on kogu maailmas tänapäeval nii palju vaesust, rõhumist ja muid kannatuste põhjusi? Praegune kuri maailm eksisteerib sellepärast, et meie esivanemad otsustasid Jumala vastu mässata (1. Moosese 3:1—5). See tõstatas küsimuse, kas Jumalal on õigus nõuda oma loodutelt kuuletumist. Seepärast on Jehoova andnud Aadama järeltulijatele piiratud ajaks sõltumatuse. Siiski ei olnud Jumalal ükskõik, mis inimperega juhtus. Ta tegi korralduse, misläbi on võimalik teha heaks kogu kahju, mida tema vastu mässamine põhjustab. Ning väga varsti teeb Jehoova lõpu vaesusele ja rõhumisele — kõigile kannatustele (Efeslastele 1:8—10).
Inimestele ületamatu probleem
Inimese loomisest möödunud sajandite jooksul on inimsugu Jehoova mõõdupuudest aina kaugemale läinud (5. Moosese 32:4, 5). Jätkuvalt Jumala seadusi ja põhimõtteid eirates võitlevad inimesed üksteisega ning ”inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Kõik pingutused luua tõeliselt õiglane ühiskond, kus poleks midagi, mis vaevaks kannatavaid rahvamasse, on nurjunud nende isekuse tõttu, kes tahavad teha asju isemoodi, selle asemel et alluda Jumala suveräänsusele.
On veel üks probleem — probleem, mida paljud võivad pidada lihtsalt ebausklikuks jaburduseks. Tema, kes ässitas mässule Jumala vastu, õhutab siiani inimestes kurjust ja isekust. See on Kurat-Saatan, keda Jeesus Kristus nimetas ”selle maailma vürstiks” (Johannese 12:31; 14:30; 2. Korintlastele 4:4; 1. Johannese 5:19). Apostel Johannesele antud nägemuses viidatakse Saatanale kui peamisele häda põhjustajale, kes eelkõige on süüdi ’kogu maailma eksitamises’ (Ilmutuse 12:9—12).
Ükskõik kui palju inimesed oma ligimestest ka ei hooliks, ei suuda nad kunagi kõrvaldada Kurat-Saatanat ega muuta praegust maailmakorraldust, mis toob kaasa üha rohkem ohvreid. Mida siis oleks inimkonna probleemide lahendamiseks vaja? Lahendust ei too lihtsalt keegi, kes meist hoolib. Vaja on kedagi, kellel on soov ja vägi kõrvaldada Saatan ja kogu see ebaõiglane maailm.
”Sinu tahtmine sündigu .. maa peal”
Jumal tõotab hävitada praeguse kurja maailma. Tal on nii soov kui vägi selle tegemiseks (Laul 147:5, 6; Jesaja 40:25—31). Piiblis Taanieli prohvetiraamatus on ennustatud: ”Taeva Jumal [püstitab] kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (Taanieli 2:44). Jeesus Kristus pidas just seda püsivat ja heasoovlikku taevast valitsust silmas, kui ta õpetas oma jüngreid Jumalalt palves anuma: ”Sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10).
Jehoova vastab taolistele palvetele, sest ta hoolib inimperest tõeliselt. Vastavalt Laulu 72 prohvetlikele sõnadele annab Jumal oma Pojale Jeesusele Kristusele õiguse tuua püsiv kergendus vaestele, viletsatele ja rõhututele, kes toetavad Jeesuse valitsust. Niisiis laulis psalmist inspiratsiooni saanult: ”Ta [Jumala Messias-Kuningas] mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad! Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis!” (Laul 72:4, 12—14).
Meie päevi puudutavas ilmutuses nägi Johannes ”uusi taevaid ja uut maad”, täiesti uut Jumala rajatud maailma. Milline õnnistus see kannatavale inimsoole küll on! Ennustades, mida Jehoova teeb, kirjutas Johannes: ”Ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: ”Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” Ja kes aujärjel istus, ütles: ”Vaata, ma teen kõik uueks!” Ja ta ütles: ”Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!”” (Ilmutuse 21:1—5).
Me võime neid sõnu tõesti uskuda, sest need on ustavad ja tõelised. Jehoova hakkab peagi tegutsema, et puhastada maa vaesusest, näljast, rõhumisest, haigustest ja kõigest ülekohtust. Nagu see ajakiri on Pühakirja põhjal sageli osutanud, näitab hulgaliselt tõendeid, et me elame ajal, mil need tõotused täide viiakse. Jumala tõotatud uus maailm on lähedal! (2. Peetruse 3:13.) Peagi Jehoova ”neelab surma ära igaveseks ajaks” ning ”pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8).
Kuni selle ajani võime olla rõõmsad, et juba praegu on olemas inimesi, kes teistest tõesti hoolivad. Veelgi rohkem teeb rõõmu see, et Jehoova Jumal hoolib meist tõeliselt. Peagi teeb ta lõpu kogu rõhumisele ja kannatustele.
Jehoova tõotusi võib täielikult usaldada. Just seda tegi tema teenija Joosua. Täie veendumusega lausus ta Jumala muistsele rahvale: ”Teie mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud, ei ole neist ainustki langenud tühja!” (Joosua 23:14). Seega, kuni praegune maailm veel püsib, ära heida meelt katsumuste tõttu, mis sul ette võivad tulla. Heida kogu oma mure Jehoova peale, sest ta hoolib meist tõeliselt (1. Peetruse 5:7).
[Pildid lk 7]
Jumala tõotatud uues maailmas pole maakeral enam vaesust, rõhumist, haigusi ja ülekohut