Piibli 55. raamat — 2. kiri Timoteosele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Rooma

Kirjutamine lõpetati: u 65 m.a.j

PAULUS oli taas Roomas vangistuses. Kuid selle vangistuse ajal olid tingimused tunduvalt rängemad kui esimesel korral. Oli ligikaudu aasta 65. Juulis 64 oli Roomas möllanud kahjutuli, mis tegi ulatuslikku hävitustööd 10 linnaosas 14-st. Rooma ajaloolase Tacituse sõnul ei saanud keiser Nero ”peletada ilmast häbi, et Rooma süütamiseks usuti olevat käsk antud. Nõnda siis veeretas Nero niisugustele juttudele lõpu tegemiseks süü teiste peale ja karistas neid hoolikalt valitud piinadega. Need olid need inimesed, keda rahvas nende põlastusväärsete tegude pärast vihkas ja iseloomustas nimega ”kristlased” . . . Süüdimõistetuid oli tohutu hulk, kusjuures rohkem kui linna süütamist peeti nende kuriteoks inimsoo vihkamist. Hukkamine oli mõnitav — nad riietati loomanahkadesse ja lasti metsikutel koertel tükkideks rebida. Teised löödi risti või süüdati tulesurma määratutena pimeduse saabudes öötõrvikutena põlema. Taolise vaatemängu korraldamiseks andis Nero loa kasutada omaenda parki . . . Enne seda avaldati nendele inimestele ometi . . . elavat kaastunnet, sest neid ei ohverdatud mitte üleüldiseks hüvanguks, nagu mulje jäi, vaid üheainsa julmaks rõõmuks.”a

² Selle ägeda tagakiusamislaine paiku ilmselt viibiski Paulus taas Roomas vangistuses. Sel korral oli ta ahelais. Ta ei lootnud vabaks saada, vaid ootas ainult lõplikku kohtumõistmist ja hukkamist. Külastajaid käis vähe. Ennast avalikult kristlasena esitleda tähendas riski sattuda vanglasse ja surra piinarikast surma. Sellepärast kirjutaski Paulus nii hindavalt Efesosest tulnud külastaja kohta: ”Issand osutagu halastust Onesiforose perele, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole mitte häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta saabus Rooma, otsis ta mind suure hoolega ning leidis mind” (2. Tim. 1:16, 17). Teadlik oma peatsest surmast, ütleb Paulus end olevat ”Jumala tahtel Kristuse Jeesuse apostel tõotuse järgi elust, mis on Kristuses Jeesuses” (1:1). Paulus teadis, et teda ootab ees elu koos Kristusega. Ta oli kuulutanud paljudes tollal tuntud maailma tähtsaimates linnades, Jeruusalemmast Roomani, võib-olla isegi Hispaaniani välja (Rooml. 15:24, 28). Ta oli jooksu ustavalt lõpetanud (2. Tim. 4:6—8).

³ Paulus kirjutas selle kirja arvatavasti 65. aasta paiku, vahetult enne oma märtrisurma. Timoteos oli arvatavasti ikka veel Efesoses, kuhu Paulus oli õhutanud teda jääma (1. Tim. 1:3). Nüüd palub Paulus Timoteost tungivalt kaks korda, et see tuleks ruttu tema juurde ja võtaks kaasa ka Markuse. Ühtlasi palub ta Timoteosel ära tuua kuub ja raamatud, mis ta oli Troasesse jätnud (2. Tim. 4:9, 11, 13, 21). Sedavõrd otsustaval ajal kirjutatud kiri võis Timoteost tohutult julgustada, nagu see on andnud vajaminevat innustust kõigile tõsikristlastele läbi aegade.

⁴ Teist kirja Timoteosele saab pidada autentseks ja kanooniliseks põhjustel, mida eelmises osas juba käsitlesime. Seda kirja pidasid autoriteetseks ja kasutasid varakristlikud kirjamehed ja kommentaatorid, nende hulgas teisel sajandil elanud Polykarpos.

MILLE POOLEST KASULIK

¹⁰ ”Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik.” Kasulik mille jaoks? Paulus jätkab: ”Õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Tim. 3:16, 17). Niisiis on selles kirjas eriti rõhutatud ”õpetuse” kasulikkust. Kindlasti soovivad kõik õigusearmastajad järgida selles kirjas antud tarka nõu, nimelt: püüda saada Jumala Sõna õpetajateks ja teha oma parim, et osutuda Jumala poolt heakskiidetud töötegijaks, ’kes tõesõna jagab õieti’. Nagu Timoteose ajal Efesoses, on praegugi neid, kes esitavad ”rumalaid ja lapsikuid küsimusi”, kes ”alati on õppijad, kuid kunagi ei pääse tõe tunnetusele”, ning kes ”terve õpetuse” kõrvale lükkavad, et otsida enestele õpetajaid oma himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad (2:15, 23; 3:7; 4:3, 4). Et mitte lasta end rüvetada maailma mõjust, on hädavajalik järgida alati ”tervete sõnade eeskuju” usus ja armastuses. Lisaks on vaja järjest rohkem selliseid inimesi, ”kes on osavad õpetama” nii koguduseliikmeid kui ka teisi, nagu seda tegi ”Jumala inimene” Timoteos. Õnnelikud on kõik need, kes võtavad enda peale vastutuse ja saavad ’osavaks õpetama tasase meelega’ ning kes kuulutavad sõna ”pika meelega ja õpetamisega” (1:13; 2:2, 24, 25; 4:2).

¹¹ Nagu Paulus mainis, tundis Timoteos pühi kirju ”lapsest saadik”, sest Loise ja Euniike olid teda armastavalt õpetanud. Ka tänapäeval tuleks piiblilist õpetust anda ”lapsest saadik”. Aga mis siis, kui esialgse innukuse tuli hakkab hilisematel aastatel kustuma? Paulus andis nõu õhutada seda tuld taas lõkkele ”väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimus” ning olla usus silmakirjatsematu. Ta ütles, et ”viimseil päevil tuleb raskeid aegu”, mil esineb mässulist käitumist ja valeõpetusi. Seepärast ongi eeskätt noortel, aga kõigil teistel samuti tarvis ’olla igapidi kained, kannatada kurja, teha evangeeliumikuulutaja tööd, täita oma ametit õieti’ (3:15; 1:5—7; 3:1—5; 4:5).

¹² Auhind on väärt selle nimel võitlemist (2:3—7). Seoses sellega juhib Paulus tähelepanu Kuningriigi Seemnele, öeldes: ”Pea meeles Jeesust Kristust, kes on surnuist üles äratatud, kes on Taaveti soost minu evangeeliumi järgi.” Pauluse lootus oli selle Seemnega alatiseks ühte jääda. Kirja lõpupoole kirjutab ta oma lähenevast hukkamisest sõnadega, mis väljendavad rõõmu saavutatud võidu üle: ”Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist” (2:8; 4:8). Kui õnnelikud on kõik, kes võivad ustavalt teenistuses oldud aastaid meenutades öelda sedasama! See aga eeldab, et me praegu teeniksime laitmatuina, armastaksime Jeesus Kristuse ilmumist ja elaksime samasuguse veendumusega nagu Paulus, kes kirjutas: ”Küll Issand mind ka välja tõmbab kõigist kurjadest tegudest ja aitab oma taevasesse riiki. Temale olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen” (4:18).

[Allmärkus]