Onesiforos — julge lohutaja

”PIDAGE meeles vange, otsekui oleksite kaasvangid, ja vaevatuid” (Heebrealastele 13:3). Kui apostel Paulus 61. aasta paiku need sõnad kirjutas, oli ta ise juba rohkem kui korra vangis olnud ning enne oma märtrisurma vangistati ta uuesti (Apostlite teod 16:23, 24; 22:24; 23:35; 24:27; 2. Korintlastele 6:5; 2. Timoteosele 2:9; Fileemonile 1). Nõnda oli tollal, samuti nagu praegusel ajal, tungiv vajadus selle järele, et kogudused hoolitseksid oma kaasusklike eest, kelle usk oli pandud proovile.

Üks esimese sajandi jüngreid, kes sellele vajadusele eriliselt tähelepanu pööras, oli Onesiforos. Ta käis Paulust vaatamas, kui too teist korda Roomas vanglas oli. Apostel kirjutas tema kohta: ”Issand osutagu halastust Onesiforose perele, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole mitte häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta saabus Rooma, otsis ta mind suure hoolega ning leidis mind” (2. Timoteosele 1:16, 17). Kas sa oled kunagi võtnud aega, et nende väheste sõnade tegeliku tähenduse üle mõtiskleda? Kui sa seda teed, hakkad tõenäoliselt Onesiforost rohkem hindama. Sa näed, et ta oli julge lohutaja.

Paulus teist korda vangis

Pärast seda, kui Paulus esimest korda vangistusest vabastati, sattus ta jällegi Rooma vanglasse, ent seekord olid tingimused teistsugused. Eelmisel korral pääsesid sõbrad tema juurde tema enda üüritud majja ning ta paistis olevat kindel oma peatses vabanemises. Nüüd aga, enamiku poolt hüljatuna, kangastus talle märtrisurm (Apostlite teod 28:30; 2. Timoteosele 4:6—8, 16; Fileemonile 22).

Seekord vangistati Paulus 65. aasta paiku. Ligikaudu aasta eest — 64. aasta juulis — oli Roomast üle käinud suur kahjutuli, tekitades tohutuid kahjustusi 10 linnaosas 14-st. Rooma ajaloolase Tacituse sõnul ei saanud keiser Nero ”peletada ilmast häbi, et Rooma süütamiseks usuti olevat käsk antud. Nõnda siis veeretas Nero niisugustele juttudele lõpu tegemiseks süü teiste peale ja karistas neid hoolikalt valitud piinadega. Need olid need inimesed, keda rahvas nende häbitegude pärast vihkas ja iseloomustas nimega ”kristlased”. [——] Hukkamõistetute kulul tehti veel nalja, mõned neist lasti loomanahkadesse pandult koertel lõhki kiskuda, mõned löödi risti, mõned määriti põleva ainega ja süüdati öö saabudes tõrvikutena põlema”.

Säärases õhkkonnas ning samasuguse tulevikuväljavaatega oli Paulus nüüd taas vanglas. Kahtlemata oli ta oma sõbra Onesiforose külaskäikude üle väga tänulik! Kuid vaadelgem seda olukorda Onesiforose seisukohast.

Paulust vanglas külastamas

Onesiforos elas oma perega ilmselt Efesoses (2. Timoteosele 1:18; 4:19). Kas tuli Onesiforos keisririigi pealinna oma asju ajama või just nimelt Paulust külastama, seda pole mainitud. Igal juhul apostel märkis: ’Kui Onesiforos saabus Rooma, käis ta mind sagedasti kosutamas’ (2. Timoteosele 1:16, 17). Mismoodi ta kosutas? Kuigi Onesiforos võis väga hästi Paulusele ka materiaalset abi viia, andis arvatavasti viimasele jõudu ainuüksi tema tugevdav ja julgustav kohalolek. Tegelikult võibki mõnedest tõlgetest lugeda: ”Ta on sageli virgutanud mu vaimu” või ”Ta on mind sageli lohutanud”.

Külastada kristlasest vangi Roomas oli tollal tõeline väljakutse. Erinevalt Pauluse esimesest vangisolekust olid Rooma kristlased kaotanud temaga ilmselt igasuguse kontakti. Sellises suures linnas nagu Rooma oli üsnagi raske otsida üht tundmatut vangi paljude samasuguste hulgast, kes mitmesuguste süütegude tõttu kinni istusid. See nõudis tõega hoolast otsimist. Õpetlane Giovanni Rostagno kirjeldab seda järgnevalt: ”Raskusi võis olla väga mitmesuguseid. Eelkõige nõudsid otsingud tavatut ettevaatlikkust. Kohatuid kahtlusi võis tekitada eri paigus informatsiooni kogumine ning silmnähtavalt suur soov leida vangikong, kus hoiti kinni fanaatilist vana vangi, keda kahtlustati mitmes kuriteos.”

Kirjanik P. N. Harrisson kirjeldab seda olukorda elavalt: ”Me võime vaimusilmas näha möödatriivivas rahvamassis aeg-ajalt vilksatamas üht sihikindlat nägu ning järgneda sellele Egeuse mere kaugetelt kallastelt pärit võõrale üha kasvava huviga; me võime näha teda ekslemas talle võõraste tänavate rägastikus, koputamas paljudele ustele, haaramas kinni igast võimalikust niidiotsast; teadlik kõikidest riskidest, kuid laskmata oma otsinguid takistada; kuni lõpuks ühes pimedavõitu vangikojas tervitab teda tuttav hääl ning ta leiab Rooma sõduri külge aheldatud Pauluse.” Kui see paik sarnanes teiste Rooma vanglatega, oli see ilmselt külm, pime ja räpane urgas, täis ahelaid ja kõikmõeldavaid kannatusi.

Kui oleks teada saadud, et keegi on Pauluse-taolise vangi sõber, olnuks see talle üsna ohtlik. Veelgi ohtlikum oli aga vangi pidev külastamine. Kui külastaja oleks end avalikult paljastanud kui kristlane, tähendanuks see riski saada arreteeritud ja piinamise läbi surmatud. Sellest hoolimata ei jäänud Onesiforos rahule vaid paari külaskäiguga. Ta ei häbenenud ega kartnud teha seda ”sagedasti”. Onesiforos elas tõesti vastavalt oma nimele, mis tähendab ”Kasutooja”, aidates julgelt ja armastavalt, vaatamata sellega kaasnevale ohule.

Miks Onesiforos seda kõike tegi? Brian Rapske märkis: ”Vangla polnud mitte ainult füüsiliste piinade paik, vaid ka koht, kus vangil tekkis stressi tõttu sügav ängistus. Sellises olukorras võis abistajate juuresolek ja sõnaline julgustus anda vangile tugeva emotsionaalse laengu.” Onesiforos sai sellest ilmselt aru ja toetas julgelt oma sõpra. Kuivõrd Paulus võis sellist abi küll hinnata!

Mis sai Onesiforosest?

Oma teises kirjas Timoteosele saatis Paulus tervitusi Onesiforose perele ning ütles Onesiforose kohta: ”Issand andku temale leida halastust Issanda juures tol päeval!” (2. Timoteosele 1:18; 4:19). Paljude arvates viitavad sõnad ”tol päeval” Jumala kohtupäevale ning sellest järeldatakse, et Onesiforos oli surnud. Kui nii, siis vahest ”oli Onesiforos liigagi sageli riskinud sellesse ohtlikku paika minekuga ning maksnud .. karistuseks oma eluga”, väidab P. N. Harrisson. Muidugi võis Onesiforos ka lihtsalt kodunt ära olla või mõtles Paulus Onesiforose peret tervitades ka temale.

Mõned usuvad, et väljendil ”Issand andku temale leida halastust Issanda juures tol päeval” on eriline tähendus. Nende arvates õigustavad need sõnad eestpalveid, mida tehakse lahkunud hingede heaks, kes elavad ja peavad võib-olla kannatama mingis vaimses valdkonnas. Selline idee on aga vastuolus Pühakirja õpetusega, et surnud on teadvuseta (Koguja 9:5, 10). Kui Onesiforos oligi surnud, väljendas Paulus lihtsalt oma soovi, et Jumal ta sõbrale halastaks. ”Seda võiksime soovida kõigile inimestele,” ütleb R. F. Horton. ”Ent surnute eest palvetamine ja nende heaks missa pidamine ei tulnud [apostlile] mitte pähegi.”

Olgem lojaalsed lohutajad

Kas kaotas Onesiforos tõesti Paulust abistades oma elu või mitte, igal juhul riskis ta sellega apostlit otsides ja teda vanglas külastades. Ning täitsa kindel on see, et Paulus hindas seda väga vajalikku toetust ja julgustust, mida andis talle Onesiforos.

Kui meie kaaskristlastel on katsumusi, kui neid kiusatakse taga või on nad vangis, siis saame meie neid lohutada ja julgustada. Seepärast palvetagem nende eest ja tehkem armastavalt kõik, mida saame nende aitamiseks teha (Johannese 13:35; 1. Tessalooniklastele 5:25). Olgem Onesiforose sarnaselt julged lohutajad.

[Pilt lk 31]

Onesiforos lohutas julgelt vangistatud apostel Paulust