Jumal ei viivita tõotust täitmast

”KUI kaua, Jehoova, ma pean appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid?” Need sõnad lausus heebrea prohvet Habakuk, kes elas seitsmendal sajandil e.m.a. Eks kõla see tuttavalt? Inimloomusele on omane, et ta peab saama oma südamesoovid täita kohe või siis võimalikult ruttu. See käib iseäranis meie aja kohta, mil kõik soovivad kohest rahuldust (Habakuk 1:2).

Esimesel sajandil oli neid, kes ilmselt tundsid, et Jumal peaks oma tõotused kiiremini täitma. Nad muutusid kannatamatuks, leides suisa, et Jumal viivitab või jääb hiljaks. Seetõttu pidi apostel Peetrus neile meelde tuletama, et Jumal vaatleb aega sootuks teisiti kui inimesed. Peetrus kirjutas: ”See üks asi ärgu olgu teile, armsad, teadmata, et üks päev on Issanda juures nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev!” (2. Peetruse 3:8).

Kui aega nõnda arvestada, siis on üks 80-aastane inimene elanud vaid kaks tundi ning kogu inimkonna ajalugu on väldanud vaid umbes kuus päeva. Sellises perspektiivis asju vaadeldes on meil lihtsam mõista, kuidas Jumal meiega tegeleb.

Jumal pole aja vastu sugugi ükskõikne. Vastupidi, ta on ajast vägagi teadlik (Apostlite teod 1:7). Seepärast Peetrus jätkas: ”Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” (2. Peetruse 3:9). Erinevalt inimestest pole Jumalal sundi tegutseda, otsekui aeg kaoks tema käest. ”Ajastute Kuningana” on tal kõigest väga hea ülevaade ning ta saab otsustada, millal ajavoolus on tal kõiki asjaosalisi silmas pidades kõige õigem sekkuda (1. Timoteosele 1:17).

Selgitanud, miks Jumal näib viivitavat, hoiatab Peetrus: ”Issanda [Jehoova, UM] päev tuleb otsekui varas öösel.” See tähendab, et arveteõiendamise päev tuleb inimestele ootamatult. Seejärel osutab Peetrus järgmistes salmides imelisele väljavaatele, mis ootab neid, kes taotlevad ”püha eluviisi ja jumalakartust” (EP 97), nimelt võivad nad näha seda aega, mil täitub Jumala tõotus ”uute taevaste ja uue maa” kohta (2. Peetruse 3:10—13).

See peaks ajendama meid veelgi enam hindama seda, et Jumal pole veel kohut mõistnud. Tänu tema kannatlikkusele oleme saanud õppida tundma tema eesmärki ning viia oma elu sellega kooskõlla, et saada kätte tõotatud õnnistused. Kas ei peaks me pidama ”meie Issanda pikka meelt .. päästeks”, nagu väidab Peetrus? (2. Peetruse 3:15, EP 97.) Jumalal on kannatlikkuseks siiski ka teine põhjus.

Süü mõõt peab saama täis

Uurides seda, kuidas Jumal inimestega minevikus tegeles, paneme tähele, et sageli hoidus ta kohut mõistmast, kuni polnud mingit lootust paranemisele. Näiteks mõistes hukka kaananlased, juhtis Jumal Aabrahami tähelepanu nende pattudele pikka aega ette. Kuid tollal polnud veel käes aeg nende üle kohut mõista. Miks mitte? Piibel ütleb: ”Sest emorlaste [kaananlaste] süü ei ole tänini veel küllaldane!”, või nagu Knox’i tõlge seda ütleb: ”Emorlaste kurjus [polnud] jõudnud viimse piirini” (1. Moosese 15:16).a

Umbes 400 aastat hiljem mõistis Jumal siiski nende üle kohut ning Aabrahami järeltulijad iisraellased said nende maa endale. Tänu oma hoiakule ja tegudele pääsesid vaid vähesed kaananlased, nagu Raahab ja gibeonlased, enamik aga oli jõudnud äärmise rüveduseni, nagu paljastavad nüüdisaja arheoloogilised väljakaevamised. Nad kummardasid fallost, tegelesid templiprostitutsiooniga ning ohverdasid lapsi. ”Halley’s Bible Handbook” teatab: ”Arheoloogid, kes Kaanani linnades väljakaevamisi teostavad, imestavad, et Jumal neid veelgi varem ei hävitanud.” Lõpuks sai kaananlaste patu mõõt täis, nad jõudsid oma kurjuses viimse piirini. Mitte keegi ei saanud õigustatult süüdistada Jumalat ebaõigluses selle pärast, et ta lasi selle maa puhastada ja samas säästis neid, kes ilmutasid õiget hoiakut.

Samasugune oli olukord Noa päevil. Hoolimata sellest, et inimesed, kes elasid enne veeuputust, olid kurjad, otsustas Jumal halastavalt anda neile veel 120 aastat. Osa sellest ajast teenis Noa ”õigusekuulutajana” (2. Peetruse 2:5). Aja möödudes õelate kurjus ilmselt kasvas veelgi. ”Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud!” (1. Moosese 6:3, 12). Nende patu mõõt sai täis; aja möödudes jõudsid nad oma väärades kalduvustes viimse piirini. Jumala teguviis nende suhtes oli täiesti õigustatud. Ainult kaheksa inimest osutusid Jumala silmis õigeks ning ta päästis nad.

Samamoodi kohtles Jumal ka Iisraeli. Kuigi nad käitusid ustavusetult ning kõlbeliselt vääralt, oli Jumal nendega sadu aastaid kannatlik. Ülestähendus ütleb: ”Jehoova .. läkitas neile korduvalt sõna oma käskjalgade läbi, sest ta tahtis säästa oma rahvast .. Aga nad .. põlgasid tema sõnu ja tegid nalja tema prohvetitega, kuni Jehoova viha tõusis oma rahva vastu, nõnda et enam ei olnud abi!” (2. Ajaraamat 36:15, 16). Inimesed olid jõudnud piirini, kust paranemine polnud enam võimalik. Päästeti vaid Jeremija ning veel mõned üksikud. Jumalat ei saa süüdistada ebaõigluses selle pärast, et ta lõpuks teiste üle kohut mõistis.

Jumala aeg tegutseda on kätte jõudnud

Nendest näidetest näeme, et Jumal hoidub praeguse maailma üle kohut mõistmast üksnes niikaua, kuni aeg on küps. Seda väljendas käsk, mis anti Jumala kohtuotsuse sümboolsele täideviijale: ””Pista sisse oma terav sirp ja lõika maha maa viinapuu tarjad, sest selle kobarad on küpsed!” Ja ingel laskis käia oma sirbi üle maa ja lõikas maa viinamäe paljaks ja viskas marjad Jumala kange viha suurde surutõrde.” Pane tähele, et inimeste kurjus oli ”küpseks” saanud, see oli jõudnud piirini, kust paranemine on võimatu. Siis, kui Jumal hakkab kohut mõistma, pole mingit kahtlust, et tema sekkumine on õigustatud. (Ilmutuse 14:18, 19.)

Eeltoodut arvestades on selge, et aeg, mil Jumal mõistab selle maailma üle kohut, peab olema lähedal, kuna seda maailma iseloomustavad just sellised omadused, mis õigustasid Jumala kohtumõistmist minevikus. Kuhu me ka ei vaataks, kõikjal on maa täis vägivalda, just nagu enne Noa päevade veeuputust. Inimeste hoiakud muutuvad üha sarnasemaks sellega, mis on kirjas 1. Moosese 6:5: ”Kõik ta südame mõtlemised [on] iga päev üksnes kurjad.” Tänapäeval on tavalised isegi sellised rängad patud, mis põhjustasid Jumala kohtumõistmise kaananlaste üle.

Iseäranis pärast I maailmasõda on inimkond kogenud kohutavaid muudatusi. Maal on voolanud miljonite veri. Sõjad, genotsiid, terrorism, kuritegevus ja seadusetus on plahvatuslikult levinud üle ilmamaa. Nälg, haigused ning ebamoraalsus on haaranud kogu maakera. Kõik need tõendid osutavad sellele, et me elame nüüd selle kurja sugupõlve keskel, kellest Jeesus ütles: ”Selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!” (Matteuse 24:34). Maailma ”patu mõõt” on nüüd täis saamas. ”Maa viinapuu tarjad” on küpsed ning valmis lõikuseks.

Aeg tegutseda

Apostel Johannesele öeldi, et kohtumõistmisaja lähenedes toimub kahte laadi küpsemist. Ühtede kohta öeldi, et ”kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, ja kes on rüve, see rüvetugu veel enam”, kuid teiste kohta, ”kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam” (Ilmutuse 22:10, 11). Viimati mainitu on seotud ülemaailmse piiblilise haridustööga, mida viivad läbi Jehoova tunnistajad. Selle töö eesmärk on õpetada inimestele seda, mida Jumal neilt nõuab, nii et nad loetaks väärt saama igavese elu. Seda tööd tehakse nüüd juba 233 maal umbes 87000 koguduses.

Jumal ei viivita. Ta on kannatlikult andnud üksikisikutele aega ”riietuda uue inimesega”, et nad võiksid tema tõotustest osa saada (Efeslastele 4:24). Jumal ootab veel praegugi, hoolimata maailma üha halvenevatest olukordadest. Jehoova tunnistajad üle kogu maailma teevad mõistlikkuse piires kõik, et jagada ligimestele teadmisi, mis viivad igavesse ellu (Johannese 17:3, 17). On tore, et iga aasta avaldab üle 300000 inimese sellele soodsat vastukaja ning laseb end ristida.

Igavest elu silmas pidades pole nüüd enam aega oodata, vaid nüüd on aeg tegutseda. Varsti näeme, kuidas täitub Jeesuse tõotus: ”Igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti” (Johannese 11:26).

[Allmärkus]

[Pilt lk 6]

Jumala kohtuotsuste täideviijal kästi käia sirbiga üle maa, kui viinapuu kobarad on küpsed

[Pilt lk 7]

Jehoova tunnistajad aitavad inimesi kõikjal maailmas, et nad saaksid Jumala igaveste õnnistuste osalisteks