Piibli seisukoht
Kas Maa hävib tules?
TUUMAHÄVINGUS söestunud, paisunud päikese tõttu tuhaks põlenud või vihase jumala poolt põlema süüdatud — hävimisviis võib küll erineda, kuid paljud inimesed on veendunud, et planeet Maale, inimeste elupaigale, saabub lõpp kõikehävitavas kuumuses, suurkatastroofis.
Mõningad tsiteerivad piiblitekste, kus ennustatakse Jumalalt tulevat laastavat hävingut inimeste karistamiseks pattude eest, mida nad maa vastu teinud on. Teistel on samasugune arvamus nagu Austraalia Adelaide’i ülikooli professoril Paul Daviesel, kes kirjutab sellest, mida tema arvab maa möödapääsmatust sööstust tulisesse hävingusse. Ta teoretiseerib oma raamatus „The Last Three Minutes”: „Kui päike veel rohkem paisub, haarab ta .. maa oma tulisesse embusesse. Meie planeedist jääb lõpuks järele vaid söetükk.” Mis on tõde maa tuleviku kohta? Kuidas me peaksime mõistma piiblitekste, mis näivad ette kuulutavat tulist hävingut?
Kas Jumal hoolib?
Tekstis Jeremija 10:10—12 antakse meile teada: „Jehoova on tõeline Jumal. [——] Tema on oma rammuga teinud maa, tarkusega rajanud maailma ja mõistusega laotanud taevad!” Jumal valmistas maa ning rajas selle jäädavalt püsima. Tarkuse, armastuse ning mõistusega valmistas ta hoolega ette maa, mis pidi igavesti inimkonna kaunis kodu olema.
Piibel annab teada sellest, kuidas Jumal lõi inimkonna: „Ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: ’Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele’ ” (1. Moosese 1:27, 28). Kui ta loomistöö lõpetas, võis ta kindlalt öelda, et „see oli väga hea” (1. Moosese 1:31). Ta tahtis, et see nii ka jääks. Täpselt nii, nagu mõned tulevased lapsevanemad kujundavad ja sisustavad oma sündimata lapsele lastetoa, tegi ka Jumal ilusa aia ning pani sinna inimese Aadama, et ta laiendaks seda ning hoolitseks selle eest (1. Moosese 2:15).
Aadam hülgas täiuslikkuse ja oma kohustuse maa eest hoolitseda. Aga kas Looja loobus oma eesmärgist? Jesaja 45:18 annab mõista, et ta ei teinud seda: „Nõnda ütleb Jehoova, taevaste looja, .. maa vormija ..; tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks, vaid on valmistanud, et seal elataks.” (Vaata ka Jesaja 55:10, 11.) Kuigi inimene jättis temale usaldatud kohustuse hooletusse, jätkas Jumal oma eesmärgi teostamist seoses maa ning selle elanikega. Muistsele Iisraeli rahvale antud Seadus nägi ette, et maal oleks igal seitsmendal aastal „täielik puhkeaeg”. See sisaldas humaanseid seadusi, mis kaitsesid loomi (3. Moosese 25:4; 2. Moosese 23:4, 5; 5. Moosese 22:1, 2, 6, 7, 10; 25:4; Luuka 14:5). Need on vaid üksikud näited Piiblist, mis osutavad selgelt, kui palju Jumal hoolitseb inimkonna ja kõige eest, mis ta inimese hoolde on usaldanud.
„Endine maa”
Kuidas aga kooskõlastada piiblitekste, mis näivad omavahel vastuolus olevat? Üks selline tekst on 2. Peetruse 3:7, mis ütleb: „Praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.” Teine on Ilmutuse 21:1, mis teatab: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene [„endine”, UM] taevas ja esimene [„endine”, UM] maa olid kadunud.”
Kui Peetruse sõnu sõnasõnaliselt võtta ja planeet Maa peaks hävima tegeliku tule läbi, peaksid tule läbi hävima ka sõnasõnalised taevad — tähed ning teised taevakehad. Selline selgitus on aga vastuolus kinnitusega, mille leiame sellistest pühakirjatekstidest nagu Matteuse 6:10: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” ja Laul 37:29: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” Pealegi, milline mõju võiks üldse olla tulel juba niigi väga kuumale päikesele ning tähtedele, kus pidevalt tuumaplahvatused toimuvad?
Teisest küljest kasutatakse Piiblis sõna „maa” tihti piltlikus mõttes. Näiteks ütleb 1. Moosese 11:1: „Kogu maailmas [„maal”, UM] aga oli üks keel.” Siin viitab sõna „maa” inimkonnale üldiselt või inimühiskonnale. (Vaata ka 1. Kuningate 2:1, 2; 1. Ajaraamat 16:31.) Teise Peetruse 3:5, 6 kontekst osutab sõna „maa” samasugusele piltlikule kasutusele. See viitab Noa päevadele, mil kuri inimühiskond hävitati veeuputuses, kuid nii Noa ja tema pere kui ka maakera ise jäeti alles (1. Moosese 9:11). Nii ütleb ka 2. Peetruse 3:7, et need, kes hävitatakse, on „jumalatud inimesed”. Selline seisukoht on kooskõlas ülejäänud Piibliga. Ka „endine maa”, millele viidatakse varem tsiteeritud tekstis Ilmutuse 21:1, tähendab hävingule määratud inimühiskonda.
Täpselt nii, nagu hoolitsev inimisa võtab tarvitusele kõik võimalikud abinõud, et tema kodu oleks kaitstud, on ka Jehoova oma loodust elavalt huvitunud. Kord ajas ta Jordani viljakast orust ära ebamoraalsed ja kurjad inimesed ning kinnitas selle maa uutele hoolitsejatele, kes temaga lepingus olid, et kui nad peavad tema seadusi, ’ei sülita maa neid välja, kui nad seda roojastavad, nagu ta sülitab välja rahva, kes on seal enne neid’ (3. Moosese 18:24—28).
„Uus maa”
Tänapäeval on kõlbeliselt rikutud, vägivaldselt toores ning poliitiliselt korrumpeerunud ühiskond maa saastanud. Ainult Jumal võib selle päästa. Just seda ta ka teeb. Tekstis Ilmutuse 11:18 tõotab ta „hävitada need, kes hävitavad maad”. Taastatud ning uueks muudetud maa asustatakse inimestega, kes kardavad Jumalat ning armastavad siiralt oma kaasinimesi (Heebrealastele 2:5; võrdle Luuka 10:25—28). Jumala taevase Kuningriigi valitsuse all asetleidvad muudatused on nii põhjalikud, et Piibel räägib „uuest maast” — uuest inimühiskonnast.
Kui me loeme selliseid pühakirjatekste nagu Laul 37:29 ja mõistame Kristuse ütlust tekstis Matteuse 6:10, oleme veendunud, et ei loodusjõud ega ka inimene kogu oma hävitusjõuga ei hävita meie planeeti. Nad ei aja nurja Jumala eesmärki (Laul 119:90; Jesaja 40:15, 26). Ustavat inimkonda ümbritseb maa peal piiritu ilu ning nad kogevad lõputut õnne. See on tõde maa tuleviku kohta ning selline on inimkonna armastava Looja eesmärk alati olnud ja on ka praegu (1. Moosese 2:7—9, 15; Ilmutuse 21:1—5).