Iiob

 2 „Millal ometi vaikib teie* vada?

Võtke aru pähe ja siis räägime edasi.

 3 Miks peetakse meid loomadeks,+

miks oleme teie silmis rumalad*?

 4 Isegi kui sa end vihas tükkideks kisud,

siis kas hüljataks sinu pärast maa

või liiguks kalju oma paigast?

 5 Tõesti, jumalatu valgus kaob,

tema tuleleek ei sära.+

 6 Valgus ta telgis pimeneb,

lamp tema kohal kustub.

 7 Tema hoogsad sammud lühenevad.

Ta oma nõu tõttu ta langeb.+

 8 Tema jalad viivad ta võrku,

ta eksib selle nööridesse.

 9 Püünis haarab tal kannast,

lõks püüab ta kinni.+

10 Talle on peidetud maa peale nöör,

tema teerajale püüdepael.

11 Õudused kohutavad teda igast küljest,+

need kihutavad ta kannul.

12 Ta jõud raugeb,

õnnetus+ paneb ta vaaruma.

13 Haigus sööb tema naha,

hirmus surmatõbi* järab ta jäsemeid.

14 Ta kistakse välja oma turvalisest telgist,+

saadetakse õuduste kuninga juurde*.

15 Tema telki asuvad elama võõrad,

tema kodu peale puistatakse väävlit.+

16 Tal kuivavad juured alt

ja närbuvad oksad pealt.

17 Mälestus temast kaob maa pealt,

tema nime ei teata tänaval.

18 Ta aetakse valgusest pimedusse,

kihutatakse minema viljakalt maalt.

19 Oma rahva seas pole tal ei lapsi ega järelpõlve,

tema elupaigas ei jää temast ühtegi ellujäänut.

20 Kui ta päev saabub, kohkuvad läänepoolsed rahvad,

õud haarab idapoolseid rahvaid.

21 Nii juhtub ülekohtutegija telkidega,

nende paigaga, kes ei tunne Jumalat.”