Iiob

14 Inimesel, naisest sündinul,

on üürike elu+ täis vaeva.+

 2 Ta puhkeb kui lilleõis ja siis närbub*,+

ta kaob nagu vari ja teda pole enam.+

 3 Kuid just temale oled sa oma pilgu kinnitanud,

sa viid ta* endaga kohtusse.+

 4 Kes võiks teha ebapuhtast puhta?+

Mitte keegi!

 5 Tema elupäevad on ära otsustatud,

tema kuude arv on sinu käes.

Sa oled seadnud talle piiri, mida ei saa ületada.+

 6 Pööra temalt oma pilk, et ta võiks puhata,

lõpetada oma päeva kui palgaline.+

 7 Sest puulgi on lootus.

Kui see raiutakse maha, võrsub see taas

ja kasvatab võsusid.

 8 Isegi kui selle juur saab maa sees vanaks

ja känd mullas sureb,

 9 paneb juba pisut vett selle võrsuma

ja see kasvatab oksi nagu noor taim.

10 Aga mees sureb ja lamab rammetult.

Kui inimene elust lahkub, kus ta siis on?+

11 Veed kaovad merest,

jõgi tühjeneb ja kuivab.

12 Nii ka inimene heidab puhkama ega tõuse enam.+

Kuni taevas pole kadunud, ei tõuse nad,

neid ei äratata unest.+

13 Oh et sa varjaksid mind surmavallas*,+

peidaksid mind, kuni su viha möödub,

seaksid mulle aja ja peaksid mind meeles!+

14 Kui inimene sureb, kas saab ta jälle elavaks?+

Ma ootaksin kogu oma sundaja,

kuni mu vabastus tuleb.+

15 Siis sa hüüad ja ma vastan sulle.+

Sa igatsed oma kätetööd.

16 Praegu aga pead sa silmas igat mu sammu,

sa näed vaid mu pattu.

17 Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrus,

mu eksimuse oled sa kinni liiminud.

18 Nagu mägi kukub kokku ja variseb koost,

nagu kaljut nihutatakse oma paigast,

19 nagu vesi uuristab kive

ja selle vood uhuvad ära maamulla,

nii oled ka sina hävitanud sureliku inimese lootuse.

20 Sa alistad ta ja ta hukkub,+

sa muudad ta palge ja saadad ta ära.

21 Tema poegi austatakse, aga ta ei tea seda,

neid alandatakse, aga tal pole sest aimugi.+

22 Ta tunneb valu vaid siis, kui ta on oma ihus,

ta leinab vaid siis, kui ta on veel elus.”