Trubaduurid — rohkem kui vaid armastuslaulikud

”ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

Trubaduurid ja menestrelid. Mis sulle neid sõnu kuuldes meenub? Vahest laulud õukondlikust armastusest ja rüütlitest. Sul on õigus, kuid trubaduuridega on seotud midagi enamat. Kuigi nad on ehk kõige paremini tuntud just armastuslaulude (canso d’amor) poolest — ning seepärast on neid piltidel kõige sagedamini kujutatud lauto käes mõnele daamile serenaadi laulmas —, polnud armastus sugugi nende ainus huvivaldkond. Trubaduuridel oli oma osa paljudes tolle aja sotsiaalsetes, poliitilistes ja religioossetes päevaprobleemides.

Trubaduuride õitseaeg jääb 12. ja 13. sajandisse, mil nad tegutsesid kõikjal praeguse Lõuna-Prantsusmaa aladel. Nad olid luuletajad-muusikud, kes kirjutasid romaani keelte kõige elegantsemas murdes. Seda keelt nimetati langue d’oca ja see oli üldkõneldavaks keeleks peaaegu kõikjal selles Prantsusmaa osas, mis jääb Loire’i jõest lõuna poole, ning sellega külgnevatel Itaalia ja Hispaania aladel.

Sõna ”trubaduur” päritolu üle on palju vaieldud, kuid paistab, et see pärineb oksitaanikeelsest tegusõnast trobar, mis tähendab ”koostama, välja mõtlema või leidma”. Niisiis olid trubaduurid suutelised leidma kohase sõna või riimi, mis nende elegantsesse värssi sobis. Nende luule viisistati ja kanti ette. Ühest linnast teise reisivate trubaduuridega olid tihti kaasas professionaalsed rändmuusikud, keda nimetati žonglöörideks, laule esitati harfi, viiuli, flöödi, lauto või kitarri saatel. Harilikult kuulus muusikaline etteaste iga ametliku peo juurde, toimus see siis kellegi rikka lossis, turuplatsil, turniiril, laadal, pidustuste või pühade aegu.

Erisuguse päritoluga

Trubaduure oli mitmesuguse päritoluga. Osa oli sündinud prominentsetes perekondades, mõni üksik oli kuningas, teised ei olnud küll nii kõrget päritolu, kuid nemadki tõusid trubaduuri seisusse. Mõned saavutasid silmapaistva positsiooni. Paljud neist olid kõrgelt haritud ja palju reisinud. Igaüks sai põhjaliku väljaõppe galantsust puudutavate reeglite, heade kommete, luule ja muusika vallas. Ühe teose kohaselt oodati healt trubaduurilt, et ta ”oleks täielikult kursis kõigi päevakajaliste uudistega, teaks peast ülikoolide kõiki märkimisväärt teese, oleks hästi informeeritud õukonna skandaalidest, .. oleks võimeline paugupealt mõne lordi või leedi kohta värsse looma ning oskaks mängida vähemalt kaht õukonnas parasjagu populaarset muusikariista”.

Kaubanduse areng 12. sajandil tõi Prantsusmaa lõunapoolsetesse regioonidesse suure jõukuse. Majandusliku õitsenguga tulid ka jõudeaeg ja haridus ning tekkis nõudmine kunstide ja peene elustiili järele. Just Languedoci ja Provence’i suured lordid ja leedid olid trubaduuride kõige pühendunumateks patroonideks. Neist luuletajatest peeti väga lugu ja nad mõjutasid suuresti aristokraatide maitset, rõivastusmoodi ning seltskondlikke kombeid. Nendest said alguse Euroopa seltskonnatantsud. Ent nagu ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb, ”nende suursaavutuseks oli see, et nad lõid õukonnadaamide ümber sellise kultuursuse ja meeldivuse aura, millise ligilähedale senini veel keegi polnud jõudnud”.

Uudne lugupidamine naiste vastu

Kui mees avab naisele ukse, aitab talle mantli selga või täidab üht neist paljudest ”daamidel on eesõigus” viisakusreeglitest, mida Lääne-Euroopas sajandeid on järgitud, jätkab ta traditsiooni, millele tõenäoliselt panid alguse trubaduurid.

Keskajal mõjutasid naistesse suhtumist tugevalt kiriku õpetused, mille kohaselt naine vastutas mehe pattulangemise ja tema paradiisist väljaajamise eest. Naisele vaadati kui ahvatlejale, Kuradi käsilasele ja õnnetusetoojale, ilma kelleta aga läbi ei saa. Abielus olemisele vaadati sageli kui alaväärsele seisundile. Kirik lubas oma naist peksta ja ta hüljata, aidates niiviisi naiste alandamisele ja orjastamisele kaasa. Naisi peeti pea igas suhtes mehest alamaks. Ent trubaduuride tulekuga hakkasid meeste mõtted käima hoopis teist rada.

Esimene teadaolev trubaduur on Akvitaania hertsog Guillaume IX. Tema luules võib esmakordselt näha elemente trubaduuride ainulaadsest armastusekäsitusest, mida hakati nimetama õukondlikuks armastuseks. Provanssaali luuletajad ise nimetasid seda kas verai’amors (tõeline armastus) või fin’amors (puhas armastus). See oli revolutsiooniline selles mõttes, et enam ei näidatud naist mehele orjalikult alluvana.

Trubaduurid lasksid oma luules naistele osaks saada suure väärikuse, au ja lugupidamise. Naisest sai õilsate ja vooruslike omaduste kehastus. Mõnes laulus kaevati, et leedi on teda imetleva lauliku vastu külmalt ükskõikne. Vähemalt teoreetiliselt pidi trubaduuri armastus jääma kõlbeliselt puhtaks. Ta tähtsaim eesmärk polnud mitte see, et leedi saaks tema omaks, vaid hoopis moraalne puhastumine, millele armastus daami vastu teda inspireeris. Et olla daami vääriline, oli armuvalus luuletaja sunnitud arendama alandlikkust, enesevalitsemist, kannatlikkust, lojaalsust ning kõiki neid õilsaid omadusi, mis olid olemas tema südamedaamil. Nii võis armastus ümber kujundada isegi kõige tahumatuma mehe.

Trubaduurid uskusid, et sotsiaalsele ja moraalsele puhastumisele annab tõuke just õukondlik armastus, et lahkete ja üllaste tegude juured on armastuses. Sedamööda, kuidas see idee kõlapinda leidis, rajati sellele terve käitumisreeglite kogu, mille võtsid aja jooksul üle ka madalamad ühiskonnakihid. Kontrastiks feodaalühiskonnale, kus valitses labasus ja jõhkrus, oli tekkinud uus elulaad. Nüüd ootasid naised, et nende mehed oleksid ennastohverdavad, hoolitsevad ja lahked — ühesõnaga džentelmenid.

Varsti hakati trubaduuride kunstiga tegelema suures osas Euroopas. Hispaanias ja Portugalis võeti innukalt omaks nende temaatika. Põhja-Prantsusmaal alustasid tegevust omad truväärid, Saksamaal minnesingerid, Itaalias trovatori. Trubaduuride õukondliku armastuse teema, mis oli läbi põimunud rüütelkonna ideaalidega, pani aluse rüütliromaani tekkele.b Näiteks ühendas truväär Chrétien de Troyes omavahel õukondliku armastuse ideaalid ning keldi Bretagne’i legendid oma lugudes kuningas Arturist ja ümarlaua rüütlitest, milles ta rõhutas selliseid voorusi nagu suuremeelsus ja nõrgemate kaitsmine.

Nende mõju ühiskonnale

Sellal kui enamik trubaduurilaule õukondliku armastuse häid külgi kiitis, käsitlesid teised jällegi sotsiaalseid ja poliitilisi päevaprobleeme. Prantsuse kirjanik Martin Aurell, teose ”Viiul ja mõõk” (”La vielle et l’épée”) autor, selgitab, et trubaduurid ’sekkusid aktiivselt tülidesse, mis nende kaasaegsete vahel lõhesid tekitasid, ja et oma helitöödega trubaduurid isegi aitasid ühe või teise kildkonna edule kaasa’.

Kommenteerides trubaduuride ainulaadset seisundit keskaegses ühiskonnas, nendib Robert Sabatier: ”Mitte kunagi varem polnud luuletajad saavutanud sellist prestiiži; mitte kunagi varem polnud kellelgi olnud nii suurt kõnevabadust. Nad kiitsid ja laitsid, tegid endid rahva hääleks, mõjutasid riigi poliitikat ning olid uute ideede kandjaiks.” (”La Poésie du Moyen Age”.)

Oma aja uudistekanal

Võib vabalt öelda, et kaua aega enne trükipressi leiutamist täitsid oma aja uudistekanali osa trubaduurid ja teised menestrelid. Keskaegsed menestrelid reisisid riigist riiki. Kõikjal Euroopa õukondades — Küprosest Šotimaani ja Portugalist Ida-Euroopani, kus iganes nad ka ei käinud — kogusid nad uudiseid ning vahetasid omavahel jutte, meloodiaid ja laule. Kui trubaduurilaulude kergesti meeldejäävad viisid kiiresti suusõnal ühelt žonglöörilt teisele levisid ning kui inimesed need ära õppisid, mõjutasid need suuresti avalikku arvamust ja ärgitasid rahvamasse kas siis ühe või teise asja oma huviorbiiti võtma.

Üks paljudest luulevormidest, mida trubaduurid viljelesid, oli sirventees, sõna-sõnalt ’teenri laul’. Mõned sirventeesid paljastasid valitsejate ebaõiglust. Teised ülistasid kangelastegusid, eneseohverdust, suuremeelsust ja halastust ning arvustasid samal ajal barbaarset julmust, argust, silmakirjalikkust ja omakasupüüdlikkust. 13. sajandi algupoole sirventeesid annavad ajaloolastele pildi sellest, milline oli sel väga pöördelisel ajal Languedoci poliitiline ja religioosne õhkkond.

Kirik kritiseerib

Ristisõdade nurjudes lõid paljud inimesed katoliku kiriku vaimulikus ja ilmalikus autoriteedis kahtlema. Vaimulikkond väitis end esindavat Kristust, kuid selle teod olid kaugel Kristuse jäljendamisest. Nende silmakirjalikkus, ahnus ja pahelisus said kõigile teatavaks. Kiriku piiskopid ja preestrid küürutasid rikaste ees, sest nad taotlesid pidevalt suuremat rikkust ja poliitilist võimu. Hoolimatus vaeste ja keskklassi vaimsete vajaduste suhtes lõi paratamatult teisitimõtlemise tekkeks soodsa pinnase.

Nii Languedoci keskklassi kui ka aadelkonna seas oli palju haritud inimesi. Ajaloolane H. R. Trevor-Roper märkis, et haritum ilmikkond hakkas aru saama, et 12. sajandi kirik ”erines väga suurel määral sellest muistsest eeskujust, mida ta tunnistas end järgivat”. Ta lisab, et paljud inimesed hakkasid mõtlema: ”Kui palju teistsugune oli .. riigikirikuks kinnitamata kirik enne Constantinust, apostellik kirik, .. mida taga kiusati: kirik ilma paavsti, läänipiiskoppide ja ohtra rahalise toetuseta, ilma paganlike õpetuste ja uute määrusteta, mille eesmärgiks on suurendada kiriku rikkust ja võimu!”

Languedocis valitses tolerantsus. Nii Toulouse’i krahvid kui teisedki lõunapoolsed valitsejad jätsid inimestele usuvabaduse. Valdeslasedc olid tõlkinud Piibli keelde, mida nimetati langue d’oc, ja käisid kõikjal sealkandis seda innukalt kahekaupa kuulutamas. Katarid (keda nimetatakse ka albilasteks) levitasid samuti oma õpetusi ning paljud aadlikud pöördusid nende usku.

Paljud trubaduuride sirventeesid peegeldasid inimeste pettumust katoliku vaimulikkonnas ning nende lugupidamatust ja vastikustunnet vaimulike vastu. Üks Gui de Cavailloni sirventees mõistab vaimulikud hukka seepärast, et nad on ilmalike huvide pärast ”oma esmatähtsa kutsumuse hüljanud”. Trubaduuride lüürika naeruvääristas põrgutuld, risti, pihti ja ”püha vett”. Nad pilkasid ka indulgentse ja pühakusäilmeid ning paljastasid teravalt ebamoraalseid preestreid ja kõlvatuid piiskoppe, nimetades neid ”reeturiteks, valetajateks ja silmakirjateenriteks”.

Kirik võitleb vabaduse vastu

Rooma kirik aga arvas enese igast keisri- ja kuningriigist ülema olevat. Võimu säilitamise vahendiks valiti sõda. Paavst Innocentius III tõotas kogu Languedoci rikkust mistahes armeele, kes suudab selle vürstid alistada ning Prantsusmaa lõunaosas igasugusele teisitimõtlemisele lõpu teha. Sellele järgnes Prantsuse ajaloo üks veriseim piinamiste ja tapmiste periood. See sai tuntuks albilaste ristisõjana (1209—1229).d

Trubaduurid nimetasid seda valeks ristisõjaks. Oma lauludes väljendasid nad nördimust selle üle, et kirik teisitimõtlejaid julmalt kohtleb, ning selle üle, et paavst pakub prantslastest teisitimõtlejate tapmise eest neidsamu indulgentse, mida uskmatuteks peetud moslemite tapmise eest. Albilaste ristisõja ning sellele järgnenud inkvisitsiooni käigus kogus kirik endale suuri rikkusi. Perekonnad jäeti pärandist ilma, nende maa ja majad konfiskeeriti.

Kuna trubaduure süüdistati selles, et nad on kataritest ketserid, põgenes enamik neist vähem vaenulikesse maadesse. See ristisõda tähistas oksitaani kultuuri, selle elulaadi ja luule lõppu. Inkvisitsiooni määrusega kuulutati trubaduurilaulude laulmine või pelk ümiseminegi seadusvastaseks. Kuid nende pärand elas edasi. Tegelikult võib öelda, et trubaduuride antiklerikaalsed laulud sillutasid teed tulevasele reformatsioonile. Tõepoolest, trubaduure tasub meeles pidada millegi enama kui vaid nende armastuslaulude pärast.

[Allmärkused]

[Pildi allikaviide lk 18]

”Trükkali ornamendid”/Carol Belanger Grafton/Dover Publications, Inc.

Bibliothèque Nationale, Paris

[Pilt lk 19]

Miniatuur 12. sajandi käsikirjast

[Allikaviide]

Bibliothèque Nationale, Paris