Keenia ninasarvikuorvud

”ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT

MIS juhtub looduses ilma vanemateta jäänud loomalapsega? Tõenäoliselt langeb ta kiskjate ohvriks. Et seda ei juhtuks, tegutsevad Keenias valveametnikud, kelle ülesandeks on sellised loomapojad päästa ning need loomade orbudekodusse toimetada. Üks tuntumaid orbudekodusid asub Nairobi rahvuspargis ja seda juhib Daphne Sheldrick. Sheldrick on aastakümnete jooksul üles kasvatanud ja loodusesse tagasi viinud palju loomi, nii kahvripühvleid, antiloope, tsiibetkaslasi, tüügassigu, mangusteid, elevante kui ka ninasarvikuid.

Möödunud aastal hoolitses ta kahe must-ninasarviku poja, Magnette’i ja Magnumi eest. Magnette on Nairobi rahvuspargis elava Edithi poeg. See poeg toodi orbudekodusse 1997. aasta veebruari keskel, kuna ta oli mingil viisil oma emast eemale sattunud. Kui valveametnikud lõpuks Magnette’i ema üles leidsid, oli möödunud viis päeva. Tõenäosus, et ema oma poja veel omaks võtab, oli väga väike, sest nad olid juba tükk aega lahus olnud ning pojal oli küljes inimeste lõhn.

Magnumi sünnitas 1997. aasta 30. jaanuaril Scudi-nimeline ninasarvik, kelle parem esijalg oli vigastatud, mille põhjuseks võis olla täie galopi pealt auku komistamine. Kuigi Scudi tervendamiseks nähti palju vaeva, arenes tal luuinfektsioon ning ta tuli kolm nädalat pärast Magnumi sünnitamist hukata.

Ninasarvikute kasvatamine

Noortele ninasarvikutele on kerge meelt mööda olla ja nendega on kerge tegeleda, kuid neid pole võimalik kodustes tingimustes kasvatada. Toita tuleb neid päevas iga nelja tunni tagant eriti suurest lutipudelist täispiimaseguga. Peale selle söövad nad ka puhmaid ja põõsaid. Kuigi ninasarvikupojad on sündides vaid 40 sentimeetri kõrgused ja kaaluvad 30 kuni 40 kilogrammi, hakkavad nad kaalus hämmastavalt kiiresti juurde võtma — ühe kilogrammi päevas! Täiskasvanud ninasarvik kaalub üle tonni.

Hoidjad käivad iga päev Magnette’i ja Magnumiga pargis pikkadel jalutuskäikudel. Need jalutuskäigud pole mõeldud üksnes liikumiseks, neil on täita tähtis ülesanne — kohandada ninasarvikuid loodusega. Vaadakem, kuidas seda tehakse.

Ninasarvikutel on halb nägemine, kuid terav haistmine ning harukordne mälu. Seepärast tunnevad ninasarvikud üksteist kõigepealt lõhna järgi ära. Ninasarvikud märgistavad oma territooriumi ekskremendihunnikutega ning põõsaid uriiniga pritsides.

Normaalolukordades kaitseb poega tema ema, poja ainulaadse lõhnaga jäljed on läbisegi ema omadega, kuni emale sünnib uus poeg. Selleks ajaks on ninasarvikupoeg kohaliku ninasarvikuühiskonnaga ühinenud ning sinna omaks võetud. Kuid sellistele uustulnukatele nagu Magnette ja Magnum on olukord teistsugune. Enne kui nad kohalike ninasarvikutega kokku puutuda võivad, peavad nad oma ekskremendihunnikud nende ninasarvikute hunnikute kõrvale jätma. Niisiis, nende pikkade igapäevaste jalutuskäikude ajal jätavad ninasarvikuorvud põõsastikku teiste ninasarvikute hunnikute kõrvale oma hunnikud. Sel moel võivad kohalikud ninasarvikud nende lõhna avastada, selle meelde jätta ning uustulnukad lõpuks ka omaks võtta. Inimeste kasvatatud ninasarvikute loodusesse tagasi viimine on seega keeruline protsess, mis võib mitu aastat aega võtta.

Mis ootab orbusid ees?

Maailma Looduse Fondi hinnanguil oli 1970. aastal Aafrikas umbes 65000 must-ninasarvikut. Praegu on neid seal vähem kui 2500. Sellises järsus arvukuse languses on süüdi salakütid, kes on tapnud ninasarvikuid naha ja sarvede pärast. Mustal turul maksab ninasarviku sarv rohkem kui sama palju kaaluv kogus kulda. Miks on sarved nii kõrgelt hinnatud?

Üks põhjus on see, et mõningates Kaug-Ida maades arvavad paljud inimesed, et sarvest tehtud pulber võib palavikku alandada. Keemilised testid on näidanud, et selles võib tõeiva sees olla, kuid sel juhul tuleks seda ainet tarvitada suuremas koguses kui neid aineid, mida sisaldavad kasutuselolevad ravimid. Muidugi on olemas palju muid palavikku alandavaid ravimeid.

Ninasarvikute sarved on populaarsed ka kultuurilistel põhjustel. Ühes Lähis-Ida riigis peetakse kõverat pistoda mehisuse sümboliks. Ninasarviku sarvest valmistatud käepidemega pistoda on nii hinnatud, et ostjad on uuest sarvest valmistatud käepideme eest valmis maksma 580 dollarit, vanast sarvest käepideme eest aga 1200 dollarit.

Salaküttimise tõttu kaotas Keenia vähem kui 20 aastaga üle 95 protsendi oma ninasarvikutest. 1990. aastate alguseks oli nende arv vähenenud 20000-lt vaid 400-le. Sellest ajast alates on ninasarvikute arv tänu tõhusatele kaitseabinõudele kasvanud umbes 450-ni. Keenia on praegu üks ainult kolmest Aafrika riigist, kus must-ninasarviku populatsioonide arvukus on püsinud stabiilsena või isegi suurenenud. Nii et Magnette’i ja Magnumi tulevik näib paljulubavana ning nende hoidjad loodavad, et ükskord võivad need loomad kohalike ninasarvikutega ühineda, elada kaua ja hästi.

[Pilt lk 12]

Magnum (vasakul) ja Magnette nelja kuu vanuselt