Kui pikk võiks olla inimese elu?

KUI Harriet 2006. aastal suri, oli ta umbes 175-aastane. Muidugi mõista polnud tema puhul tegu inimesega. Harriet oli elevantkilpkonn, kes elas ühes Austraalia loomaaias. Võrreldes inimestega elas Harriet väga kaua, kuid mõnede teiste elusolendite kõrval pole tema eluea pikkuses midagi harukordset. Toome mõne näite.

• Ebapärlikarpe uurinud Soome teadlased leidsid, et need pärlikarbid võivad elada ligi 200-aastaseks.

• Islandi hiilakarp elab sageli üle 100 aasta ja on leitud ka üle 400-aastaseid isendeid.

• Mitmed puud, näiteks igimänd, hiidsekvoia, mõned küpressi- ja kuuseliigid, elavad tuhandeid aastaid.

Ent inimene, keda peetakse looduse krooniks, elab paremal juhul vaid 80—90 aastat, hoolimata kõikvõimalikest pingutustest oma eluiga pikendada.

Kuidas sulle tundub, kas umbes kaheksa aastakümmet ongi kõik, mida oma eluealt oodata? Või kas meil oleks võimalik elada märkimisväärselt kauem? Paljud inimesed loodavad, et see saab võimalikuks teaduse ja meditsiinitehnoloogia abiga.

Teadus on inimeste tervise ja meditsiinitehnoloogia arengusse andnud suure panuse. Ameerika Ühendriikides „sureb üha vähem inimesi nakkushaiguste ja sünnitustüsistuste tõttu”, öeldakse ajakirjas „Scientific American”. „Väikelaste suremus on 1960. aastaga võrreldes 75% kahanenud.” Kuid täiskasvanute eluea pikendamisel pole teadus erilist edu saavutanud. „Kuigi vananemist on aastakümneid uuritud, on see suures osas ikkagi mõistatuseks jäänud,” öeldakse ühes teises „Scientific American” numbris. „Tõendid näitavad, et vananemist võib põhjustada see, kui raku geneetilistes programmides midagi valesti läheb.” Artikkel jätkab: „Kui vananemine on peamiselt geneetiline protsess, siis on seda arvatavasti ühel päeval võimalik ära hoida.”

Et leida vananemise ja sellega seotud haiguste põhjuseid, uurivad mõned teadlased uusimaid avastusi sellises geneetikaharus nagu epigeneetika. Mis on epigeneetika?

Elusrakud sisaldavad geneetilist informatsiooni, mida on vaja uute rakkude tootmiseks. Enamik sellest infost on talletatud genoomi. Genoomi all mõeldakse kogu rakus paiknevat DNA-d. Hiljuti on teadlased süüvinud ka ühte teise rakusisesesse mehhanismisüsteemi, mida nimetatakse epigenoomiks. Epigeneetika on teadus, mis uurib neid hämmastavaid mehhanisme ja nende keemilisi reaktsioone.

Molekulid, mis epigenoomi moodustavad, on DNA-st väga erinevad. DNA meenutab väändunud redelit või topeltheeliksit, kuid epigenoom on oma olemuselt keemiliste märgiste kogum, mis kinnitub DNA külge. Mis on epigenoomi ülesanne? Nagu orkestrit juhatav dirigent, juhib epigenoom seda, kuidas geneetiline informatsioon DNA-s avaldub. Molekulaarsed märgised lülitavad geenikogumikke sisse ja välja vastavalt nii raku vajadustele kui ka sellistele keskkonnateguritele nagu toitumine, stress ja toksiinid. Hiljutised avastused epigenoomi kohta on muutnud pöördeliselt seisukohti bioteadustes, näiteks seda, mil moel epigeneetika on seotud mõningate haiguste või isegi vananemisega.

Epigeneetikat on „seostatud mitmete haigustega skisofreeniast reumatoidartriidini ja vähktõvest kroonilise valuni,” ütleb epigeneetika teadur Nessa Carey. Ja sel „on kindlasti seos vananemisega”. Järelikult võib teadustöö epigeneetikas aidata leida efektiivseid ravimeetodeid, mille abil parandada tervist ja võidelda haigustega, muu hulgas vähktõvega, ning seeläbi pikendada eluiga. Praeguseks pole siiski suuri läbimurdeid silmapiiril. Vanaduse vastu võitlemiseks „pole meil endiselt midagi paremat välja pakkuda kui süüa ohtralt köögivilju ja palju liikuda”, ütleb Carey.

Mille pärast näevad inimesed elu pikendamiseks nii palju vaeva? Miks me tahame elada igavesti? Või nagu Briti ajaleht „The Times” küsis: „Kust tuleb see inimeste üldine kinnisidee surma ninapidi vedada, toimugu see siis surematuse, ülesäratamise, surmajärgse elu või taassünni kaudu?” Vastus sellele küsimusele heidab valgust vananemise tegelikule põhjusele, nagu me kohe näeme.

Inimesed on selle küsimusega maadelnud juba tuhandeid aastaid. Kas nad on leidnud loogilise ja rahuldava vastuse, sellise, mis on kooskõlas nii meie füüsilise ehituse kui ka meie loomuliku sooviga elada igavesti? Miljonid vastaksid sellele kõhklematult jah. Miks? Sest nad on leidnud inimolemust puudutavatele küsimustele rahuldavad vastused Piiblist.

Juba esimestest lehekülgedest alates näitab Piibel selgelt, et kuigi inimesel on teatavaid sarnasusi teiste elusolenditega, on ta oma olemuselt täiesti teistsugune. Näiteks piiblisalmist 1. Moosese 1:27 võib lugeda, et Jumal lõi inimese oma näo järgi. Mida see tähendab? Seda, et ta lõi meid võimega ilmutada armastust, õiglust ja tarkust. Ja kuna Jumal elab igavesti, lõi ta ka meid sooviga elada igavesti. Ta on inimeste „südamesse pannud ka igaviku”, ütleb Koguja 3:11.

Meie võimas aju, eriti selle võime uusi asju õppida, on tõendiks selle kohta, et inimesed on kavandatud elama palju pikemalt, kui me praegu elame. Teatmeteoses „The Encyclopedia of the Brain and Brain Disorders” mainitakse, et inimaju pikaajalise mälu maht on „sama hästi kui piiritu”. Milleks meile nii suur mälumaht, kui me ei saa seda kunagi kasutada? Inimese organismi ehitusest on selgelt näha Jumala algne eesmärk inimkonnaga. Miks me siis ikkagi jääme vanaks, kogeme kannatusi ja sureme?

Esimesel mehel ja naisel oli täiuslik keha ning tahtevabadus. Kahjuks nad kuritarvitasid oma tahtevabadust ning hakkasid oma Looja vastu mässama (1. Moosese 2:16, 17; 3:6—11).a Nende sõnakuulmatus ehk patt tekitas neis sügava süü- ja häbitunde. Samuti kahjustas see nende organismi, käivitades aeglase, halastamatu mandumisprotsessi, mis lõppes surmaga. „Astel, mis põhjustab surma, on patt,” ütleb 1. Korintlastele 15:56.

Pärilikkuse seaduste kohaselt pärisid kõik Aadama ja Eeva järeltulijad ebatäiuse ning kalduvuse patustada ehk teha seda, mis on väär. Roomlastele 5:12 ütleb: „Just nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.”

Mida me võime eelnevast järeldada? Igavese elu saladust ei avastata iialgi laborites. Ainult Jumal saab patu hävitavad tagajärjed olematuks muuta. Kas ta ka teeb seda? Piibli selge vastus on jah.

Jumal on patu ja surma kõrvaldamiseks teinud juba midagi väga olulist. Ta saatis Jeesus Kristuse ohverdama meie eest oma elu. Kuidas võib Jeesuse surm meid aidata? Jeesus sündis täiuslikuna ja „ta ei teinud pattu” (1. Peetruse 2:22). Seetõttu oli tal õigus elada täiusliku inimesena igavesti. Mida ta oma täiusliku eluga tegi? Ta loovutas selle vabatahtlikult meie pattude katteks. Jeesus andis oma elu „lunastushinnaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Peagi rakendatakse seda lunahinda meie heaks täielikult. Mida see meie jaoks tähendab? Mõtle järgmiste piiblikohtade peale.

• „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Johannese 3:16)

• „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt.” (Jesaja 25:8)

• „Viimse vaenlasena peab kõrvaldatama surm.” (1. Korintlastele 15:26)

• „Jumala telk on inimeste juures . . . Ja ta pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam.” (Ilmutus 21:3, 4)

Kui kaua me võiksime elada? Piibel vastab: inimestel on lootus elada igavesti. See lootus täitub siis, kui Jumal on kõrvaldanud maalt kogu kurjuse (Laul 37:28, 29). Jeesus pidas silmas just seda võrratut lootust, kui ta ütles enda kõrvale postile naelutatud mehele: „Sa oled kord koos minuga paradiisis” (Luuka 23:43).

Inimeste soov igavesti elada on tõesti põhjendatud ja loomulik. Jumal on meid sellise sooviga loonud. Ja ta ka täidab selle soovi (Laul 145:16). Meil aga tuleb teha oma osa. Näiteks tuleb meil kasvatada usku Jumalasse. „Ilma usuta [on] võimatu talle meelepärane olla, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et ta on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad,” ütleb Heebrealastele 11:6. Selline usk pole pelgalt kergeusklikkus. See on veendumus, mis põhineb Piibli täpsel tundmisel (Heebrealastele 11:1). Kui ka sina tahaksid endale sellist usku, siis räägi oma kodukandi Jehoova tunnistajatega või vaata meie veebisaiti www.jw.org/et.