Piibli 64. raamat — 3. Johannese kiri
Kirjutaja: Apostel Johannes
Kirjutamiskoht: Efesoses või selle lähistel
Kirjutamine lõpetati: u 98 m.a.j
SEE kiri on kirjutatud Gaajusele, ustavale kristlasele, keda Johannes väga armastas. Algkristliku koguduse päevil oli nimi Gaajus laialt levinud. See esineb mujal Kristlikes Kreeka Kirjades neli korda, viidates vähemalt kolmele või isegi neljale erinevale mehele (Ap. t. 19:29; 20:4; Rooml. 16:23; 1. Kor. 1:14). Pole olemas infot, mille põhjal võiks kindlalt öelda, millisele Gaajusele Johannes kirjutas. Me teame Gaajusest vaid seda, et ta oli kristliku koguduse liige, Johannese lähedane sõber ning et kiri oli nimeliselt talle suunatud, mistõttu on seal läbivalt kasutatud sina-vormi.
2 Kuna kirja ava- ja lõpusõnad on sarnased Johannese teise kirja omadega ning kirjutaja viitab endale kui ”vanemale”, pole kahtlustki, et selle kirja kirjutas apostel Johannes (2. Joh. 1). Sarnane sisu ja keelekasutus viitab samuti sellele, et see on kirjutatud nagu kaks esimest kirjagi Efesoses või selle lähistel aastal 98 m.a.j. Kirja lühiduse tõttu tsiteerisid varased kirjamehed seda harva, kuid nii see kiri kui ka Johannese teine kiri on olemas inspireeritud Pühakirja varajastes kataloogides.
3 Oma kirjas tänab Johannes Gaajust külalislahkuse eest, mida too osutas reisivatele vendadele, ning mainib ka mõningaid probleeme seoses kellegi auahne vennaga, kelle nimi on Diotrefes. Demeetrios on ilmselt selle venna nimi, kes tõi Johannese kirja Gaajusele, seega on võimalik, et Johannese käskjalana sai ta reisil olles osa Gaajuse külalislahkusest, mida see kiri Gaajust kahtlemata innustas osutama. Nii nagu Gaajuse puhul, ei tea me ka Diotrefese ega Demeetriose kohta midagi rohkemat kui vaid seda, mida kirjas öeldakse. Seevastu annab kiri aimu sellest, et algkristlastel oli eri rahvustest ühtehoidev vennaskond. Muu hulgas oli neil tavaks võtta külalislahkelt vastu neid, kes reisisid ”tema nime pärast”, kuigi võõrustajad ei pruukinud neid isiklikult tunda (salm 7).
MILLE POOLEST KASULIK
5 Apostel Johannese innukusest kaitsta kogudust rüvetavate mõjutuste eest ilmneb, et ta oli eeskujulik ülevaataja. Ta kiitis kogudust seal valitseva armastuse ja külalislahkuse eest ning tuletas neile meelde nende kohust hoida sellist head ja rõõmsat õhkkonda, tänu millele saavad kohalikud vennad ja ”võõrad” (inimesed, keda kristlastest võõrustajad varem ei tundnud), kes nende sekka tulid, teenida ühes nendega ”tõe kaastöölistena” (salmid 5, 8). Ent Diotrefesel olid ülbed silmad, mida Jehoova vihkab, ning ta ei pidanud lugu teokraatlikust juhtimisest, vaid koguni laimas kurjade sõnadega apostel Johannest (Õpet. 6:16, 17). Samuti püüdis ta takistada teisi kristlikku külalislahkust osutamast. Pole siis midagi imestada, et Johannes mõistab selgesõnaliselt hukka sellise kurjuse ning innustab osutama koguduses tõelist kristlikku armastust. Ka meil peaks olema sama palav soov jääda alandlikuks, käia tões ning ilmutada jumalikku armastust ja heldekäelisust vastavalt Johannese lausutud põhimõttele: ”Kes teeb head, on Jumalast; kes teeb kurja, ei ole Jumalat näinud” (3. Joh. 11).