Pattude pihtimine — kas inimese või Jumala viisil?

KATOLIIKLASTE seas on pihtimine sajandite jooksul oluliselt muutunud. Katoliku kiriku algaastatel nõuti pihtimist ja patukahetsust ainult tõsiste pattude puhul. Raamat Religion in the Medieval West ütleb selle kohta: „Kuuenda sajandi lõpuni oli patukahetsemine väga karm: see sakrament korraldati ainult kord elus, pihtimine oli avalik ning patukahetsus oli pikk ja range.”

Kui range selline patukahetsus oli? Aastal 1052 nõuti ühelt kahetsejalt, et ta läheks Brugesist Belgias paljajalu Jeruusalemma! „Ka veel aastal 1700 võis katoliiklasi leida pühades tervisveeallikates ja lätetes kaelani jääkülmas vees põlvitamas ja oma patukahetsuspalveid lugemas,” ütleb raamat Christianity in the West 1400-1700. Ja kuna andeksandmist ei saavutatud sel ajal enne täielikku patukahetsust, viivitasid paljud pihtimisega seni, kuni hakkasid surema.

Millal alustati nüüdisaegse pihtimisviisiga? Raamat Religion in the Medieval West ütleb: „Patukahetsuse uue vormiga alustasid Prantsusmaal keldi mungad kuuenda sajandi lõpul. . . . See oli kõrva sisse pihtimine, kus patukahetseja pihtis oma patte isiklikult preestrile, ja nii kohaldati kloostri praktikat anda vaimset nõu.” Vastavalt vanemale kloostripraktikale pihtisid mungad üksteisele, et saada oma nõrkuste ületamiseks vaimset abi. Uuema kõrva sisse pihtimise ajal aga väitis kirik, et preestril on palju suurem „võim ehk autoriteet patte andeks anda”. — New Catholic Encyclopedia.

Kas Jeesus tõesti andis mõnele oma järelkäijatest sellise võimu? Missugused tema ütlused on mõningaid sellise järelduseni viinud?

„Kuningriigi võtmed”

Kord ütles Jeesus Kristus apostel Peetrusele: „Ma annan sinule taevariigi [„taeva kuningriigi”, The Jerusalem Bible] võtmed ja mis sa maa [peal] seod, on ka taevas seotud ja mis sa maa peal lahti päästad, see on taevas lahti päästetud!” (Matteuse 16:19) Mida Jeesus „kuningriigi võtmete” all mõtles? Me võime seda paremini mõista, kui vaatleme teist juhtumit, mil Jeesus kasutas sõna „võti”.

Jeesus rääkis kord juutide religioonijuhtidele, kes olid Moosese seaduses vilunud: „Häda teile, käsutundjaile, et te olete ära võtnud tunnetuse võtme! Ise te ei ole sisse läinud ja olete keelanud neid, kes sisse läheksid!” (Luuka 11:52) Kuhu nad ’keelasid teistel sisse minna’? Jeesus räägib meile Matteuse 23:13: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna.” Juudi vaimulikkond nii-öelda sulges ukse paljudele, röövides neilt võimaluse olla koos Jeesus Kristusega taevas. „Võtmel”, mille need religioonijuhid olid „ära võtnud”, polnud midagi tegemist pattude andeksandmisega. See oli Jumala antud tundmise võti.

Samalaadselt ei kujutanud Peetrusele antud „kuningriigi võtmed” võimu teatada taevasse, kelle patud peaks andeks antama ja kelle omad mitte. Pigem kujutasid need Peetruse suurt eesõigust avada oma teenimise läbi tee taevasse, külvates Jumala antud tundmist. Ta tegi seda esimesena juutidele ja juudi proselüütidele, siis samaarlastele ja lõpuks mittejuutidele. — Apostlite teod 2:1—41; 8:14—17; 10:1—48.

„Mis te iganes maa peal seote”

Hiljem kordas Jeesus ka teistele jüngritele seda, mida ta oli öelnud Peetrusele. „Tõesti ma ütlen teile,” rääkis Jeesus, „et mis te iganes maa peal seote, on ka taevas seotud, ja mis te iganes maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud.” (Matteuse 18:18) Millise autoriteedi Kristus oma jüngritele siin andis? Kaastekst näitab, et ta rääkis parajasti üksikute usklike vahel tekkivate probleemide lahendamisest ja sellest, kuidas kogudust mittekahetsevaist kurjategijaist puhtana hoida. — Matteuse 18:15—17.

Asjades, mis puudutavad Jumala seaduse tõsiseid rikkumisi, peavad vastutavad mehed koguduses asju hindama ning otsustama, kas patustaja tuleks „siduda” (vaadata talle kui süüdlasele) või „lahti päästa” (süütuks kuulutada). Kas see tähendab, et taevas peaks inimeste otsuseid järgima? Ei. Nagu piibliõpetlane Robert Young näitab, peaks igasugune jüngrite poolt tehtav otsus järgima taevas tehtud otsust, mitte selle eel käima. Ta ütleb, et 18. salmi tuleks sõna-sõnalt mõista nii: mida teie seote maa peal, „on see, mis on (juba) seotud” taevas.

Tõesti pole mõistlik arvata, nagu võiks keegi ebatäiuslik inimene teha otsuseid, mis oleksid kohustuslikud taevastele kohtutele. On palju mõistlikum ütelda, et Kristuse määratud esindajad peaksid järgima tema juhendeid, kuidas kogudust puhtana hoida. Nad teevad seda nii, et nende otsused rajanevad põhimõtetel, mis on juba taevas kindlaks määratud. Jeesus ise juhatab neid selles. — Matteuse 18:20.

Kas keegi inimene on võimeline „esindama Kristust isaliku kohtumõistjana” sellisel määral, et otsustaks oma kaaskummardaja igavese tuleviku üle? (New Catholic Encyclopedia) Preestrid, kes kuulavad pihtimusi, annavad peaaegu alati andeks, isegi siis, kui „[katoliku teoloogide hulgas] tundub olevat väljaütlemata tõekspidamine, et ainult väga harvadel inimestel on oma pattude pärast tõeliselt kahju”. (The New Encyclopædia Britannica) Tõepoolest, millal sa viimati kuulsid, et preester oleks keeldunud patte andeks andmast või pahategijat õigeks mõistmast? Ilmselt on see nii sellepärast, et preester üksi ei arva ennast võimeliseks otsustama, kas patustaja kahetseb või mitte. Aga kui on nii, siis miks ta väidab endal olevat võimu pattusid andeks anda?

Kujutle endale kohut, kus kaastundlik kohtunik mõistis kõik kurjategijad, isegi korduvad seaduserikkujad, pidevalt õigeks, sest nad tegid läbi oma kuritegude tunnistamise rituaali ja ütlesid, et neil on kahju. Kuigi see rahuldaks kurjategijaid, võiks selline ekslik vaade halastusele tõsiselt kahjustada õigusest lugupidamist. Ja kas pole nii, et katoliku kiriku poolt praktiseeritav pihtimine pigem muudab inimesed nende patuteel paadunuiks? — Koguja 8:11.

„Pihtimine ei soosi mitte kuidagi püüdu tulevikus pattu vältida,” ütleb Ramona, meenutades oma pihtimiskogemusi katoliiklasena alates ajast, kui ta oli seitsmeaastane. Ta lisab: „Pihtimine arendab mõtet, et Jumal on kõikeandestav ja ükskõik, mida sinu patune liha sind tegema paneb, tema ikka andestab. See ei arenda sügavat soovi teha seda, mis on õige.”a

Aga mida võib öelda Jeesuse sõnade kohta Johannese 20:22, 23? Seal ta ütles oma jüngritele: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud!” Kas mitte siin ei andnud Jeesus oma jüngritele erilise õiguse patte andeks anda?

Üksikuna võttes võib tunduda, et see Piibli salm ütleb seda. Aga kui neid sõnu võrrelda aruandega Matteuse 18:15—18 ja kõige muuga, mida Piibel õpetab pihtimise ja andeksandmise kohta, siis mida tuleks järeldada? Seda, et Johannese 20:22, 23 andis Jeesus oma jüngritele autoriteedi mittekahetsevate tõsiste patustajate kogudusest väljaheitmiseks. Samal ajal andis Kristus oma jüngritele autoriteedi ilmutada halastust ning andestada kahetsevatele patustele. Kindlasti Jeesus ei öelnud, et tema jüngrid peaksid iga pattu preestrile pihtima.

Vastutavaid mehi koguduses volitati seega otsustama, kuidas käituda nendega, kes sooritavad raskeid patte. Sellised otsused tuleb teha Jumala püha vaimu juhtimise all ja kooskõlas Jumala juhenditega, mida ta on andnud Jeesus Kristuse ja Pühakirja kaudu. (Võrdle Apostlite teod 5:1—5; 1. Korintlastele 5:1—5, 11—13.) Need vastutavad mehed peavad niisiis toetuma taevasele juhtimisele, mitte aga oma otsustega taevast kohustama.

„Pihtige üksteisele oma patud”

Millal siis on kristlastel kohane oma patte üksteisele pihtida? Tõsise patu (mitte iga pisieksimuse) korral peaks inimene pihtima koguduse vastutavatele ülevaatajatele. Isegi siis, kui patt ei ole raske, aga patustaja südametunnistus teeb talle pidevalt muret, on pihtimisel ja vaimse abi otsimisel suur väärtus.

Selle kohta ütleb piiblikirjutaja Jakoobus: „Kui keegi teie seast on [vaimselt] haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks. Tunnistage üksteisele oma eksimused [„Pihtige üksteisele oma patud”, JB] ja palvetage üksteise eest.” — Jakoobuse 5:14—16.

Nende sõnadega ei soovitata formaalset, rituaalset kõrva sisse pihtimist. Vastupidi, kui kristlane on nii raske patukoorma all, et ta tunneb, et pole suuteline palvetama, peaks ta kutsuma koguduse määratud vanemad ehk ülevaatajad ja nemad palvetavad koos temaga. Et aidata tal vaimselt terveks saada, kasutavad nad ka Jumala Sõna õli. — Laul 141:5; võrdle Luuka 5:31, 32; Ilmutuse 3:18.

Tähelepanuväärne on Ristija Johannese manitsus ’kanda õiget meeleparanduse vilja’. (Matteuse 3:8; võrdle Apostlite teod 26:20.) Tõeliselt kahetsev patustaja hülgab oma patuse eluviisi. Nagu kuningas Taavet muistses Iisraelis, saab kahetsev patune, kes oma viga Jumalale pihib, temalt andeks. Taavet kirjutas: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: ’Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!’ Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” — Laul 32:5.

Patukahetsustoimingud ei saa sellist andeksandi pälvida. Seda võib anda ainult Jumal. Ta võtab täiuslikku õiglust arvesse, aga tema andestamine ilmutab armastust inimkonna vastu. Tema andestamine on ka ärateenimata headuse avaldus, mis on rajatud Jeesus Kristuse lunastusohvrile ning mis laieneb ainuüksi kahetsevatele patustele, kes on ära pöördunud sellest, mis on Jumala silmis kuri. (Laul 51:9; Jesaja 1:18; Johannese 3:16; Roomlastele 3:23—26) Ainult need, kellele on andestanud Jumal Jehoova, saavutavad igavese elu. Ja sellise andestuse saamiseks tuleb meil pihtida mitte inimese, vaid Jumala viisil.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Taavet pihtis Jehoovale, kes andestas