Lugejate küsimusi

◼ Kui keegi sureb, kas on kristlasel kohane surnu perekonnale lilli anda või neid matusemajja saata?

Mõnedes maades on kombeks seda teha. Kuid matustel lillede kasutamisel on mõnikord olnud religioosne tähendus. Vaadelgem siis mõningaid asjaga seotud detaile, eriti seetõttu, et on teisigi kombeid, millel paistab olevat sidemeid valereligiooniga. Pane tähele kommentaare teoses The Encyclopedia of Religion (1987):

„Lilled on seotud püha valdkonnaga ühenduse kaudu, mis neil on jumalate ja jumalannadega. Flora, Rooma kevade- ja lillejumalanna, annab õitele kauniduse ning lõhna . . . Jumalaid võib lepitada ja kummardada . . . toidu ja lillede ohverdamisega.

Lilled ja matusekombed on kogu maailmas omavahel seotud. Kreeklased ja roomlased katsid surnud ja nende hauad lilledega. Jaapanis kantakse surnud budistide hinged üles lootosel ja surnuaedades toetuvad hauakivid väljaraiutud lootostele . . . Tahiitilased jätavad sõnajalgadesse keeratud lillekimbud surnukeha juurde ja seejärel kallavad lilleparfüümi surnukehale, kergendamaks selle siirdumist pühasse hauatagusesse ellu . . . Lilli võidakse kasutada pühadel hetkedel ka viiruki ja parfüümi vormis.”

Olles teadlikud, et lilli on kasutatud ühenduses valereligiooniga, on mõned kristlased arvanud, et nad ei peaks matuste puhul lilli andma ega saatma. Nende arvamus võib ka peegeldada soovi vältida ilmalikke kombeid, sest Jeesuse järelkäijad ei tohi olla „maailma osa”. (Johannese 15:19, NW) Kuid selles küsimuses on tähtsad asjakohased piiblitekstid ning kohalik arvamus.

Lilled on üks osa Jumala headest andidest, et elust rõõmu tunda. (Apostlite teod 14:15—17; Jakoobuse 1:17) Tema loodud lilleilu on kasutatud õigel kummardamisel. Seadusetelgi küünlajalg oli kaunistatud „mandliõie . . . ja õiekesega”. (2. Moosese 25:31—34) Templi graveeringute hulka kuulusid puhkenud õite ja palmipuude kujutised. (1. Kuningate 6:18, 29, 32) On ilmne, et paganlik lillede või lillepärgade kasutamine ei tähendanud seda, et tõelised kummardajad pidid kõikjal nende kasutamist vältima. — Apostlite teod 14:13.

Kuid mida laiemalt öelda taolistest kommetest nagu matmiskombed kinnipidamise kohta? Piibel viitab paljudele kommetele, mõnedele, mis pole tõelistele kummardajatele kohased, teistele, millest Jumala rahvas kinni pidas. Esimene Kuningate 18:28 toob ära Baali kummardajate „viisi”, ’hüüda valju häälega ja täkkida endid mõõkade ja piikidega’ — komme, mida tõelised kummardajad ei järgiks. Teisest küljest ei vaadata Rutt 4:7 halvasti sellele, et ’vanasti oli Iisraelis vabaksostu ja vahetuse puhul kogu asja kinnituseks [teatud] viis’.

Jumalale vastuvõetavad kombed võivad edasi areneda isegi otseselt religioosses valdkonnas. Kui Jumal esitas, kuidas läbi viia paasa pühitsemist, ei märkinud ta veini kasutamist, kuid esimesel sajandil oli kombeks kasutada veinikarikaid. Jeesus ja ta apostlid ei seisnud sellele religioossele kombele vastu. Nad pidasid seda laitmatuks ja järgisid seda. — 2. Moosese 12:6—18; Luuka 22:15—18; 1. Korintlastele 11:25.

Sama käib ka mõningate matusekommete kohta. Egiptlased palsameerisid oma surnud kombekohaselt. Ustav patriarh Joosep ei reageerinud automaatselt: „See on paganlik komme, niisiis peame meie, heebrealased, sellest hoiduma.” Selle asemel ta „käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida”, nähtavasti selleks, et oleks võimalik Jaakobit Tõotatud Maale matta. (1. Moosese 49:29—50:3) Hiljem arendasid juudid välja mitmesugused matusekombed, nagu näiteks surnukeha pesemise ja surmapäeval matmise. Varakristlased võtsid taolised juudi kombed vastu. — Apostlite teod 9:37.

Aga kuidas on lugu siis, kui matusekommet vaadatakse kui sellist, mille tähendus põhineb religioossel eksitusel, nagu näiteks usul surematusse hinge. Tuletame entsüklopeediast meelde, et mõned „jätavad sõnajalgadesse keeratud lillekimbud surnukeha juurde ning seejärel kallavad lilleparfüümi surnukehale, kergendamaks selle siirdumist pühasse hauatagusesse ellu”. See, et on olemas selline komme, ei tähenda, et Jumala sulased kõike sarnast vältima peaksid. Kuigi juudid ei uskunud „siirdumist pühasse hauatagusesse ellu”, ütleb Piibel: „Nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta linastesse riietesse lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmisviis.” — Johannese 12:2—8; 19:40.

Kristlased peaksid vältima kombeid, mis lähevad vastuollu Piibli tõega. (2. Korintlastele 6:14—18) Igasuguseid esemeid, kujundeid ja tavasid on siiski mõningatel aegadel või mõnes kohas vääralt seletatud või seotud Piiblil mittepõhinevate õpetustega. On kummardatud puid, südamekuju on peetud pühaks ja viirukit on kasutatud paganlikel tseremooniatel. Kas tähendab see, et kristlane ei tohi mitte kunagi viirukit kasutada, mitte mingis kaunistuses kasutada puid või kanda südamekujulisi ehteid?a See ei ole õige järeldus.

Tõeline kristlane peaks kaaluma: „Kas teatud kombest kinnipidamine näitab, et olen võtnud omaks Piiblil mittepõhinevad uskumused või tavad?” Aeg ja koht võivad mõjutada vastust. Kombel (või kujundil) võis olla valereligioosne tähendus aastatuhandeid tagasi või on see tänapäeval kuskil kaugel maal. Kuid andumata aegavõtvatele uurimustele, küsi eneselt: „Kuidas asjale seal, kus elan, üldiselt vaadatakse?” — Võrdle 1. Korintlastele 10:25—29.

Kui on üldiselt teada, et kombel (või kujundil nagu rist) on valereligioosne tähendus, väldi seda. Seepärast ei tohiks kristlane saata lilli risti või punase südame kujuliselt seatuna, millel arvatakse olevat religioosne tähendus. Ka võib matustel või hauaplatsil mingil vormilisel lillede kasutamisel olla kohalik religioosne tähendus. Ka seda peaksid kristlased vältima. Muidugi ei tähenda see seda, et lillekimbule matustel või lilledele, mida annad sõbrale haiglas, peaks vaadatama kui religioossele aktile, mida peab vältima.b

Vastupidi, paljudes maades on lillede toomise komme laialt levinud ja sellele vaadatakse kui kohasele lahkele teole. Lilledega võidakse lisada ilu ja teha kurba sündmust meeldivamaks. Samuti võivad nad olla kaastunde- või osavõtuavaldus. Mõnel pool võib olla kombeks ilmutada taolisi tundeid heldekäelise teoga, nagu näiteks pakkuda einet haigetele või leinajatele. (Meenuta kiindumust Dorkase [Tabiita] vastu, sest ta oli teistest huvitatud ja osavõtlik. [Apostlite teod 9:36—39]) Mõnedel Jehoova tunnistajatel on kombeks viia rõõmutoovaid lilli haiglas olevale sõbrale või surmajuhtumi puhul, kui see tegu ei ole valeõpetustega selgelt seotud. Ja sellele lisaks võivad nad oma huvi ja tundeid individuaalselt praktiliste tegudega väljendada. — Jakoobuse 1:27; 2:14—17.

[Allmärkused]