Kooskõla säilitamine kogudusevanemate ja teenistusabiliste vahel

VARSTI pärast nelipühi aastal 33 m.a.j. tekkis vastrajatud kristlikus koguduses üks probleem. Puudustkannatavate leskede eest hoolitsemiseks oli seatud sisse vastav korraldus. Kuid mõne aja pärast „tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest”. — Apostlite teod 6:1.

Need kaebused jõudsid apostlite kõrvu. „Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: ’See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest. Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse.’ ” — Apostlite teod 6:2, 3.

See tõstab esile ühe tähtsa kristlikus koguduses kehtiva organisatsioonilise põhimõtte. Mõningaid vastutustundelisi mehi kasutatakse tavapäraste asjade eest hoolitsemisel, samal ajal kui teised hoolitsevad tähtsamate vaimsete asjade eest. Selliselt on varemgi toimitud. Vanaaja Iisraelis määrati Aaron ja tema järeltulijad teenima preestritena, kes Jumalale ohvreid toovad. Kuid Jehoova andis käsu, et leviidid aitaksid neid ning ’hooldaksid kõiki kogudusetelgi riistu’. (4. Moosese 3:5—10) Samamoodi on tänapäeval teenistusabilised kogudusevanematele abiks.

Kogudusevanemate ja teenistusabiliste osa

Pühakirjas esitatakse nii vanemaks kui ka teenistusabiliseks saamiseks kõrged nõuded. (1. Timoteosele 3:1—10, 12, 13; Tiitusele 1:6—9) Nad ei ole mitte konkurendid, vaid nad töötavad ühise eesmärgi nimel: ehitada kogudust üles. (Võrdle Efeslastele 4:11—13.) Kuid koguduses täidavad nad ülesandeid, mis üksteisest teatud määral erinevad. Esimene Peetruse 5:2 öeldakse ülevaatajatele: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust.” Nad annavad Jumalale aru selle kohta, kuidas nad seda neile usaldatud püha ülesannet täidavad. — Heebrealastele 13:17.

Mida võib öelda teenistusabiliste kohta? Pühakiri ei nõua, et nad peaksid õpetamisoskuse poolest sama võimekad olema. Nende kohustused on vanemate omadest pisut erinevad. Meie ajaarvamise esimesel sajandil oli kahtlemata palju materiaalse küljega seotud ning tavapäraseid asjaajamisi ja ka teatud töid, mille alla käis ehk Pühakirja ümberkirjutamiseks vajamineva materjali ostmine või isegi ümberkirjutamine ise.

Ka tänapäeval täidavad teenistusabilised koguduses mitmeid tähtsaid ülesandeid, nagu näiteks koguduse arvepidamise ja territooriumide eest hoolitsemine, ajakirjade ning raamatute laialitoimetamine ning kuningriigisaali korrashoidmine. Mõningaid teenistusabilisi, kes on selleks võimelised, võib kasutada isegi õpetamisel: mõnikord viivad nad läbi koguduse raamatu-uurimisi ja teenistuskoosolekute programmiosi ning esitavad avalikke kõnesid.

Kui kogudusevanemad ja teenistusabilised tegutsevad kooskõlaliselt, aitab see koguduse vajaduste — nii vaimsete kui ka organiseerimisega seotud vajaduste — eest tasakaalukalt hoolt kanda. Siis on koguduseliikmed rõõmsad, tugevad ja vaimselt viljakad. Tuleta meelde, mida Paulus Efesoses elavatele võitud kristlastele kirjutas: „Kogu ihu, [„kooskõlaliselt”, NW] kokku liidetult ja kokku jätkatult iga toetava kõõluse kaasabil, iga üksiku liikme mõõdule vastavat toimet mööda, muudkui kasvab ihu enese ehitamiseks armastuses.” — Efeslastele 4:16, UT.

Vanemad ja teenistusabilised peavad püüdma arendada samasugust kooskõla, see tähendab üksmeelt, harmooniat, koostööd ja ühtsust. Kuid sellist kooskõla ei saavutata iseenesest. Seda tuleb arendada ja hoolikalt hoida.

Mida kogudusevanemad võivad teha

Muu hulgas on väga tähtis tunnustada seda, et kogudusevanema ja teenistusabilise vahekord ei ole sama mis peremehe ja orja või tööandja ja töölise vahekord. Kui valitseb tõeline kooskõla, suhtuvad vanemad teenistusabilistesse kui Jumala kaasteenijatesse. (Võrdle 1. Korintlastele 3:6—9.) „Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette,” ütleb Roomlastele 12:10. Seetõttu püüavad vanemad mitte kohelda teenistusabilisi viisil, mis võiks paista üleolevana või sellisena, et nad vaid oma armust suvatsevad midagi teha. Nad julgustavad näitama üles kohast algatusvõimet, mitte ei suru seda maha. Kui teenistusabilisi kohelda lugupidavalt, toob see neis välja parimad omadused ning aitab neil tööst, mida nad koguduses teevad, rõõmu tunda.

Samuti peaksid vanemad meeles pidama, et neile usaldatud ülesanne karjatada oma hoole all olevat Jumala karja puudutab ka teenistusabilisi. On tõsi, et need vastutustundelised mehed peaksid olema küpsed kristlased. Kuid sellest hoolimata vajavad nad nagu kogu ülejäänud karigi aeg-ajalt isiklikku tähelepanu. Vanemad peaksid nende vaimse arengu vastu suurt huvi tundma.

Näiteks kui apostel Paulus kohtas noort meest Timoteost, tajus ta otsekohe Timoteose võimekust ning ’tahtis teda enesele saatjaks teele’. (Apostlite teod 16:3) Timoteos teenis Pauluse reisikaaslasena, saades selle kaudu hindamatu väljaõppe. Aastaid hiljem võis Paulus Korintose kristlastele tema kohta koguni niimoodi kirjutada: „Ma läkitasin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav poeg Issandas. Tema tuletab teile meelde minu teed, mida ma käin Kristuses Jeesuses.” — 1. Korintlastele 4:17.

Vanemad, kas te olete hakanud oma koguduse teenistusabiliste võimeid täiel määral kasutama? Kas te aitate neil edeneda, andes neile isiklikku väljaõpet selles, kuidas kõnesid pidada ja Piiblit uurida? Kas te olete kutsunud kõlblikke teenistusabilisi endaga karjasekülastustele kaasa? Kas te töötate koos nendega põlluteenistuses? Jeesuse tähendamissõnas talentidest ütles isand oma ustavatele sulastele: „Tubli, sa hea ja ustav sulane.” (Matteuse 25:23, UT) Kas ka teie jagate heldekäeliselt kiitust ja tunnustust teenistusabilistele, kes oma ülesandeid tagasihoidlikult ja hästi täidavad? (Võrdle Õpetussõnad 3:27.) Kui mitte, siis kas neile ei tundu ehk, et nende tööd ei hinnata?

Ka suhtlemine on kooskõlaliste töösuhete saavutamiseks ülimalt tähtis. (Võrdle Õpetussõnad 15:22.) Kohustusi ei tohiks ei määrata ega ära võtta käskival toonil või uisapäisa. Vanemad peaksid palvemeelselt arutama, kuidas iga venna võimeid saab koguduses kõige paremini kasutada. (Võrdle Matteuse 25:15.) Kui mõnele vennale antakse ülesanne, siis tuleks talle täiesti selgeks teha, mida temalt nõutakse. „Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas,” hoiatab Õpetussõnad 11:14.

Ei ole hea lihtsalt öelda vennale, et ta võtaks arvepidamise, ajakirjade või kirjanduse eest hoolitsemise teiselt teenijalt üle. Mõnikord saab äsjamääratud teenija kaasa hunniku ebatäpseid või poolikuid andmeid. Kuidas see võib küll tema indu kahandada! „Kõik sündigu viisakalt ja korra järgi,” annab 1. Korintlastele 14:40 juhendi. Vanemad peaksid vendade väljaõpetamiseks ise algatust tegema ning tutvustama neile koguduse toimimisviise, andes nende järgimises ka ise eeskuju. Näiteks peavad vanemad hoolitsema selle eest, et koguduse arvepidamine iga kolme kuu tagant üle vaadataks. Kui sellist tähtsat korraldust ei järgita, võib see tuua kaasa raskusi ning õõnestada teenistusabiliste lugupidamist organisatsiooniliste juhendite vastu.

Aga mida teha siis, kui vend paistab teatud ülesande täitmisel hooletu olevat? Selle asemel et temalt see ülesanne pikemalt mõtlemata ära võtta, peaksid kogudusevanemad temaga sellest rääkima. Võib-olla seisneb probleem selles, et teda pole piisavalt välja õpetatud. Kui vennal on oma ülesande täitmisega ka edaspidi raskusi, siis võib-olla tuleks ta hästi toime mõne muu ülesandega.

Vanemad võivad kooskõla edendada ka alandlikkuse ilmutamisega. Filiplastele 2:3 innustab kristlasi, et nad ei teeks ’midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvaksid alanduses üksteist ülemaks kui iseennast’. Seega kui teenindaja juhatab vanema saalis kuhugi istuma, peaks ta püüdma teha koostööd, mitte vaidlema, et kuna ta on kogudusevanem, ei pea ta sellele kuuletuma. Võib-olla järgib teenindaja lihtsalt ettepanekut, et inimesed võiksid istuda saali eri osades, kuigi ta peaks meeles pidama ka seda, et pole olemas reeglit, mis käsiks kõigil nii teha.a Vanem ei tohiks asjatult muuta otsuseid, mis puudutavad mõnele teenistusabilisele määratud ülesannet.

Teenistusabilised annavad oma osa kooskõla heaks

„Nõndasamuti tuleb ka [teenistus]abilistel olla ausad [„tõsised”, NW],” ütles apostel Paulus. (1. Timoteosele 3:8) Kui nad suhtuvad oma ülesannetesse tõsiselt — kui osasse pühast teenistusest —, aitab see pingete tekkimist edukalt ära hoida. Kui sa oled teenistusabiline, kas sa täidad oma kohustusi entusiastlikult? (Roomlastele 12:7, 8) Kas sa oled teinud hoolsaid pingutusi selleks, et osata oma kohustusi hästi täita? Kas sind võib usaldada ja kas sinule võib loota? Kas sa ilmutad ülesannete vastuvõtmisel valmisoleku vaimu? Üks Aafrikas elav teenistusabiline täidab koguduses kolme ülesannet. Milline on tema suhtumine? „See tähendab lihtsalt rohkem hoolsat tööd,” ütleb ta, „ja hoolas töö ei tapa kedagi.” Tõepoolest, need, kes endast rohkem annavad, on kõige õnnelikumad. — Apostlite teod 20:35.

Ka sina võid kooskõlalisuse edendamiseks palju kaasa aidata, kui teed vanematega täielikku koostööd. „Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu,” ütleb Heebrealastele 13:17. On tõsi, et vanemad on ebatäiuslikud mehed, ja oleks lihtne neis vigu leida. Kuid kriitiline suhtumine tekitab umbusaldust. See võib rikkuda sinu rõõmu ja avaldada teistele koguduseliikmetele kahjulikku mõju. Apostel Peetrus andis niisiis sellist nõu: „Teie, nooremad, alistuge vanemaile ja riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu . . . Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal!” — 1. Peetruse 5:5, 6.

See nõuanne on eriti kasulik siis, kui sulle tundub, et sind on teenistuseesõiguste määramisel kahe silma vahele jäetud. Võib-olla oled sa ’püüdnud koguduse ülevaataja ametisse’, kuid sind ei ole selleks määratud. (1. Timoteosele 3:1) Alandlik meel võib aidata sul püsivalt ’oodata’. (Nutulaulud 3:25) Selle asemel et vanemate peale pahaseks saada — mis teie töösuhted kindlasti ohtu seab —, küsi neilt, kas sa peaksid ehk end milleski parandama. Kui sa oled siiralt valmis nõuannet vastu võtma ja ellu rakendama, peetakse seda kindlasti vaimse kasvamise tõendiks.

Jumalakartlik alandlikkus ja tagasihoidlikkus võivad aidata teenistusabilisel tasakaalu säilitada, kui tal on erakordseid võimeid või eeliseid hariduse ja ühiskondliku positsiooni osas. Kui ahvatlev oleks tal püüda kogudusevanematest rohkem silma paista või püüda omaenda võimetele tähelepanu tõmmata! Õpetussõnad 11:2 tuletavad meile meelde, et „alandlikel [„tagasihoidlikel”, NW] on tarkus”. Tagasihoidlik vend on oma piirangutest teadlik. Ta teeb meeleldi tagaplaanil vaikselt oma tööd ning kasutab oma võimeid vanemate toetuseks. Tagasihoidlikkus võib aidata tal ka mõista, et kui tal ka on ilmalikus mõttes palju teadmisi, võib tal siiski jääda puudu tähtsast vaimsest tarkusest ja vahetegemisvõimest — omadustest, milles kogudusevanemad võivad temast üle olla. — 1. Korintlastele 1:26—2:13; Filiplastele 1:9.

On selge, et kogudusevanemad ja teenistusabilised täidavad väga tähtsat osa. Koos võivad nad kõikide koguduseliikmete ülesehitamiseks palju ära teha. Kuid selleks peavad nad tegutsema kooskõlaliselt „kõige alanduse ja tasadusega, pika meelega, sallides üksteist armastuses, ja olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi”. — Efeslastele 4:2, 3.

[Allmärkus]

[Pildid lk 27]

Kogudusevanemad ei suhtu teenistusabilistesse mitte kui alluvatesse, vaid kui Jumala kaasteenijatesse