„Jumala õpetuse” konvent Etioopias — erilise rõõmu aeg

SEE ei olnud küll esimene vabaduses toimunud piirkonnakonvent Etioopias, kuid see oli kindlasti eriline konvent. Alates 1991. aasta 1. novembrist, mil tööle seaduslik tunnustus saadi, oli see juba kolmas kokkutulek, mille Jehoova tunnistajad riigi suurimal staadionil, Addis Abeba keskpunktis asuval Linnastaadionil, on pidanud. Kuna see paik oli pühapäevaks juba reserveeritud ja ühtki teist piisavalt suurt paika ei leitud, mahutati programm kolme päeva sisse, nii et see kestis neljapäevast laupäevani, 1994. aasta 13.—15. jaanuarini.

Need kolm päeva tõid peale kauni, maheda ja pilvitu ilma kaasa kosutavat vaimset valgust koos kogu selle mõjuga, mida „Jumala õpetus” avaldab. Kaunilt ümber lava seatud lillede keskelt paistis see amhaara tähtedes kirjutatud konvenditeema hästi välja.

Aga mille poolest see konvent nii eriline oli? Peale vaimselt küllusliku programmi andis kohalolijaile mõtteainet ja liigutas neid südamest ka see, kui armastav on meie rahvusvaheline vennaskond ja kui selgelt võib näha, et Jumal on oma rahvast õnnistanud, nagu Kuningriigi kasv seda näitab. Kohal oli umbes 270 välisdelegaati 16 maalt, sealhulgas isegi Djiboutist ja Jeemenist. Üle poole neist tuli talvisest Euroopast ja Põhja-Ameerikast. Külaliste seas oli ka kaks Jehoova tunnistajate Juhtiva Kogu liiget: Lloyd Barry ja Daniel Sydlik.

Traditsioonilise etioopia külalislahkuse ja vendade vastu ilmutatud südamesttuleva armastuse tulemuseks oli ülevoolav rõõm, mis ületas keelebarjäärid. Tervituseks ei surutud lihtsalt kätt, vaid kallistati ja suudeldi, seda kuni kuus korda! Paljud külalised olid lugenud sellest, kuidas Kuningriigi töö Etioopias edeneb, ning nad teadsid niipalju, et nende Etioopias elavad vennad on katseis läbi proovitud laitmatusesäilitajad, kes on nii vangisoleku kui tagakiusamise ajal vastu pidanud.a Küllatulnud delegaadid olid aga üllatunud, kui nad nägid nii palju rõõmsate nägudega viisakaid noori inimesi, keda tänapäeval enamikus maades järjest vähem kohtab. Paljudel Etioopia õdedel olid seljas valged, keerukate tikanditega kaunistatud rahvariided, mis lisasid tõelist peohõngu.

Reedel toimunud ristimine oli väga liigutav. Pikk rida vastpühendunuid, kokku 530 kümne kuni kaheksakümne aasta vanust inimest, lookles staadioni palliväljaku keskkohani. Neid oli palju rohkem, kui keegi oli osanud oodatagi — rohkem kui üks iga seitsme riigis elava tunnistaja kohta. Milline tõend selle kohta, et Jehoova on oma rahvast ka siin õnnistanud! Nähes seda vaatepilti ja kuuldes rohkem kui 40 Itaaliast saabunud delegaadi kaunist laulmist, tulid paljudele rõõmupisarad silma. Paljud mõtlesid Jesaja 60:5 prohvetlikele sõnadele: „Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja on ärevil, kui su poole pöördub mere ohtrus ja su juurde tuleb rahvaste rikkus!”

Erilised rõõmu põhjused

Jehoova õnnistusi tõsteti lähemalt esile reedel, kui intervjuudes meenutati Etioopias läbiviidava Kuningriigi töö väikesi algusi. Intervjueeriti mõningaid esimesi misjonäre, kes olid teeninud seal 1950-ndatel ja 1970-ndatel aastatel. Tublisti üle 8000 inimese kuulis, kui Ray Casson, John Kamphuis ja Haywood Ward kirjeldasid seda, kuidas nad alates 1950. aasta 14. septembrist, mil nad Addis Abebasse saabusid, hakkasid oma piiblilist haridustööd läbi viima. Tolleaegne riigivõim nõudis, et nad annaksid inimestele ka üldharidust. Nii rajasid nad kesklinnas täiskasvanutele mõeldud kooli, kus õpetati mitmeid aineid. Aga oma vabal ajal püüdsid need misjonärid edendada Jumala õpetusele keskendunud haridust. Nad tegid kõvasti tööd, et õppida selgeks väga raske amhaara keel, mille tähestikus on 250 tähte. Kulus umbes pool aastat, enne kui nad suutsid esimest piibliuurimist läbi viia. Veel umbes 43 aastat hiljem kohtasid nad tänavail inimesi, kes oma endised kooliõpetajad ära tundsid. Kuid sellel konvendil oli neil rõõm saada uuesti kokku kümnete oma endiste piibliõpilastega, kes said usus väga tugevaks ning kes tutvustasid neid omaenda vaimsetele lastele ja lapselastele. — 1. Tessalooniklastele 2:19, 20.

Rõõmus ja väga tähelepanelik kuulajaskond ei plaksutanud pikalt mitte ainult endiste misjonäride intervjuude peale, vaid ka teadete ja tervituste peale, mille tõid kaasa Ameerika Ühendriikidest, Hollandist, Iisraelist, Itaaliast, Kanadast, Keeniast, Saksamaalt ja Suurbritanniast tulnud välisesindajad. Ka see näitas ilmekalt, kui armastava ülemaailmse vennaskonna Jumala rahvas moodustab. Juhtivasse Kogusse kuuluvate võitud vendade esitatud peakõned ning nende südamlikud palved läksid kuulajaskonnale samuti südamesse. Staadionil olnud noored tundsid end ära väga loomulikult ja elavalt ettekantud draamas, kus tegelasteks olid noored, kes mõtlevad oma Loojale. Lisaks uutele ingliskeelsetele väljaannetele tekitasid palju elevust kolm amhaarakeelset uut väljaannet.b

Vaheaegadel ning muulgi ajal avanes häid võimalusi saada tuttavaks paljude väga toredate inimestega. Näiteks kohe esimeses reas istus Etioopia eakaim kuulutaja Tulu Merkuria, käes isetehtud jalutuskepp. Eelmisel aastal ristiti ta 113-aastasena Jehoova tunnistajaks. Sellel konvendil oli tal rõõm näha, kuidas tema 80-aastane naine tema eeskuju järgis ning talle ka vaimseks õeks sai. See, et ta kogu programmi kestel kohal oli, andis noortele palju innustust. Üks selline noor oli Yohanes Gorems, kes on 16-aastasena juba kooli ajalgi neli aastat üldpioneerkuulutajana teeninud. Tema ja teised temast nooremadki kooliealised pioneerid on õppinud ostma välja sobivat aega, kuulutades näiteks varastel hommikutundidel kooliteel või kasutades ära vahetunde ja koolist vaba aega.

Suurepärased laitmatuse eeskujud!

Kuulajaskonna hulgas oli sadu inimesi, kes olid eelmiste valitsuste ajal vangis olnud ning keda oli piinatud. Mandefro Yifrul on seljataga viis vanglasveedetud aastat, kuid nüüd on tal rõõm teenida Addis Abeba vastvalminud büroos, kus kantakse hoolt kirjanduse tõlkimise, trükkimise ja laialitoimetamise eest. Zecarias Eshetu, üks noor vend, kes temaga koos teenib, säilitas oma laitmatuse, kui tema isa kaheksa aastat tagasi pärast kolmeaastast vanglasolemist kristliku neutraalsuse säilitamise pärast tapeti. Zecarias, üks viiest lapsest, oli kümme aastat vana, kui tema isa vangi pandi. Meswat Girma ja tema õde Yoalan, kes on nüüd juba murdeeas ning käivad kooli lõpuklassides, mäletavad oma isa vaid piltide järgi, kuna nad olid väga väiksed, kui isa neutraalsuse pärast ootamatult tapeti. Tema lojaalsus andis neile indu ja nad mõlemad teenivad üldpioneeridena, nagu nende isagi enne surma tegi.

Veel üks laitmatuse säilitanu oli Tamirat Yadette, kes praegu teenib eripioneerina ühe kauni alanguoru piirkonnas. Oma kristliku neutraalsuse pärast oli ta kolm aastat seitsmes eri vanglas, kus ta mõnikord ahelaisse pandi ja kus teda julmalt peksti. Kuid vanglasoleku ajal aitas ta rohkem kui kümnel inimesel võtta oma seisukoht Jumala Kuningriigi poolel.

Tesfu Temelso, kes nüüd teenib ringkonnaülevaatajana, pandi eripioneerina teenitud aastate jooksul vangi 17 korda. Tal on peksmisest armid ihul, kuid tal on rõõm oma endistel territooriumidel tekkinud kogudusi näha. Akaki kogudusest võeti vangi ning peksti kümneid õdesid ja vendi, kuid sellest hoolimata on selles koguduses nüüd üle saja kuulutaja. Nemad ehitasid Etioopias esimese Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Pealinnast umbes 300 kilomeetri kaugusel asuvast maalilise ümbruskonnaga Dese linnast tuli koos teistega konvendile viis tunnistajat, kellest surm väga lähedalt mööda läks ja kes nägid, kuidas üks kohalik vend piinamise tagajärjel suri. Maseresha Kasa, üks nende seas olnud kogudusevanem selgitas, et ta ei jäänud kuus aastat kestnud vangistuse jooksul püsima mitte sellepärast, et ta oleks mingil moel eriline olnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ta õppis Jehoovale toetuma. — Roomlastele 8:35—39; võrdle Apostlite teod 8:1.

Veel hiljutigi on mõned vennad katsetes oma ustavust näidanud. Konvendile tuli suur hulk inimesi ühest lähedalasuvast riigist, kus Jehoova tunnistajatele ei võimaldatud nende neutraalsuse pärast politsei kaitset, ei antud reisidokumente, abielutunnistusi, haiglaravi ega tööd. Kui Massaua, Punase mere ääres asuva Eritrea sadama lähistel, möllas sõda, elas terve sealne kogudus, koos lastega kokku 39 inimest, umbes neli kuud kõnnumaal madala silla all, et pääseda selle eest, kui endine valitsus nende kodusid pommitas. Sealses kuumuses ja puuduses andsid päevateksti arutelud ja teised koosolekud neile palju jõudu ning liitsid neid lähedalt Jehoovaga ja ka omavahel. Kahele eripioneerist õele, kes teenisid Sinise Niiluse lätte lähistel, said osaks rahvajõukude ähvardused ja tagakiusamine, mida oli õhutanud õigeusu kirik, kuid nad pidasid vastu ning nägid, kuidas mitmed nende piibliõpilased sümboliseerisid sellel konvendil oma pühendumist ristimisega.

Üks vend jutustas oma katsumusest, mis sai talle osaks siis, kui ta saadeti teistest eemale tööle põuasesse Ogadeni provintsi, mis asub Somaalia lähistel. Tal aitas vaimselt erksana püsida kuulutustöö ning seejärel koosolekute läbiviimine huvitatutega, kaasa arvatud mitme arstiga, kes said Jumala õpetusest kasu ning kes nüüd teisi õpetavad. Veel üks suurepärane eeskuju laitmatuse säilitamises oli üks Addis Abeba eripioneer, keda õigeusu preestrite poolt õhutatud rahvajõuk 1992. aastal metsikult peksis ning surnu pähe maha jättis. Õnneks sai ta terveks ning jätkab nüüd samal territooriumil teenimist. Tema näol säravas naeratuses ei paista kibestumuse varjugi. Temale ja ka kõigile teistele läbiproovitutele ning uutele inimestele oli see „Jumala õpetuse” konvent suur rõõmupidu.

Konvendi organiseerimine laabus nii sujuvalt, et külalised arvasid, et asjaga seotud vabatahtlikel on aastatepikkune kogemus. Tegelikult olid nad teinud kiireid edusamme vaid kahe viimase aasta jooksul. Kolmepäevane konvent lõppes liigagi ruttu. Laupäeval oli kohalolijate kõrgarv 9556 inimest. Riiklik televisioon, raadio ja ajakirjandus rääkisid konvendist heas valguses. Kõik võisid näha, et Jehoova teeb oma rahva vaimselt rikkaks. Kuulajaskonna hulgas oli tuhandeid huvitatud inimesi, kes on hakanud „Jumala õpetusest” kasu saama. Jehoova tunnistajate ees on sellel maal ootamas avar põld umbes 50 miljoni inimesega, ning konvent andis kõigile juurde kindlameelsust kasutada sellele asjadesüsteemile jäänud aega selleks, et aidata ka teistel siirastel inimestel Jumala õpetusest kasu saada.

[Allmärkused]

[Pildid lk 23]

Addis Abeba, 13.—15. jaanuar 1994

[Pildid lk 24]

Rühm Addis Abeba pioneere (paremal); laitmatuse säilitajad, kes on kõik vangis olnud (all); 113-aastane tunnistaja koos oma abikaasaga