Michael Faraday — teadlane ja usumees

„Elektri isa.” „Kõigi aegade suurim eksperimentaalteadlane.” Need kaks kirjeldust käivad Michael Faraday kohta, kes sündis aastal 1791 Inglismaal ning kes avastas elektromagnetilise induktsiooni, rajades sellega aluse elektrimootori ja elektrienergia tootmise arengule.

FARADAY pidas palju keemia- ja füüsikaalaseid loenguid Londonis asuvas Royal Institutionis. Tema loengud, mille eesmärk oli teadust populariseerida, aitasid noortel keerulistest mõistetest aru saada. Mitmed ülikoolid avaldasid talle suurt tunnustust. Sellele vaatamata ei soovinud ta tõmmata endale avalikkuse tähelepanu. Ta oli sügavalt usklik mees, kes parima meelega viibis üksi oma kolmetoalises korteris ning perekonna ja kaasusklike seltsis. Faraday kuulus nende hulka, keda ta kirjeldas kui „väga väikest ja põlatud kristlaste sekti, kes on tuntud [— — —] kui sandemanlased”. Kes nad olid? Mida nad uskusid? Ja millist mõju see avaldas Faradayle?

Sandemanlased

„Esimesed, kes Faradayde suguvõsast sandemanlaste kirikuga kokku puutusid, olid Michael Faraday vanavanemad,” märgib Geoffrey Cantor, väljaande „Michael Faraday: Sandemanian and Scientist” autor. Nad lävisid nendega, kes järgisid ühte teisitimõtlejast rändjutlustajat, kelle mõttekaaslased võtsid omaks sandemanlaste tõekspidamised.

Robert Sandeman (1718—1771), kes õppis Edinburghi ülikoolis matemaatikat, kreeka keelt ja teisi keeli, kuulis ühel päeval endise presbüteri kiriku õpetaja John Glassi jutlust. Kuuldu ajendas teda ülikoolist lahkuma, tagasi koju Perthi minema ning Glassi ja tema kaaslastega liituma.

1720-ndatel aastatel oli John Glass hakanud kahtlema mõnedes Šoti riigikiriku õpetustes. Jumala Sõna uurimise kaudu jõudis ta järeldusele, et Piibli Iisraeli rahvas kujutab ette ühte vaimset rahvast, mille kodanikud on pärit paljudest rahvustest. Mitte kusagilt ei leidnud ta õigustust sellele, et igal rahval võib olla eraldi kirik.

Kuna Glass polnud enam rahul oma kirikuga, mis asus Šotimaal Tealingis, väljaspool Dundeed, siis lõi ta Šoti riigikirikust lahku ja hakkas ise koosolekuid korraldama. Temaga liitus sadakond inimest ning algusest peale tundsid nad vajadust säilitada oma liikmeskonna seas ühtsus. Nad otsustasid järgida Kristuse juhendeid, mis on kirjas Matteuse 18. peatükis salmides 15 kuni 17, et klaarida ära kõik ettetulevad lahkarvamused. Hiljem hakkasid nad iga nädal pidama koosolekuid, kus sama usku inimesed kogunesid palvetama ja üksteist innustama.

Kui mitmetes rühmades hakkas korrapäraselt koosolekutel käima rohkel arvul inimesi, tekkis vajadus vastutavate meeste järele, kes oleksid jumalakummardamistel ülevaatajad. Aga kes selleks kõlbaksid? John Glass ja tema kaaslased pöörasid erilist tähelepanu sellele, mida apostel Paulus oli selle küsimusega seoses kirjutanud (1. Timoteosele 3:1—7; Tiitusele 1:5—9). Nad ei leidnud sõnagi ülikoolihariduse ega heebrea ja kreeka keele oskuse tarviduse kohta. Niisiis, mõtisklenud palvemeeles Pühakirja juhtnööride üle, määrasid nad kõlblikud mehed kogudusevanemateks. Šoti riigikiriku lojaalsete toetajate meelest oli see „peaaegu jumalateotus”, et harimatud mehed, kes on „kasvatatud kangastelgede, nõela ja adra jaoks”, väidavad end mõistvat Piiblit ning kuulutavad selle sõnumit. Kui Glass ja tema kaasusklikud aastal 1733 Perthi linnas oma koosolekusaali ehitasid, püüdis kohalik vaimulikkond ässitada võimumehi neid linnast välja kihutama. Need püüded ebaõnnestusid ning rühmitus kasvas.

Robert Sandeman abiellus Glassi vanima tütrega ning 26-aastaselt sai ta Perthi glassiitide koguduse vanemaks. Kogudusevanemana tundis ta endal nii suurt vastutust, et otsustas pühendada karjasetööle kogu oma aja. Hiljem, pärast oma naise surma, Robert „nõustus rõõmuga teenima Issandat, ükskõik kuhu tema liisuosa ka ei satuks”, märgitakse tema eluloo lühikirjelduses.

Sandemanism levib

Sandeman ei teeninud innukalt mitte üksnes Šotimaal, vaid ka Inglismaal, kus kasvas uusi kaasusklike rühmasid. Sel ajal käis Inglismaa kalvinistide seas vaidlus. Mõned neist arvasid, et pääste on neile ette määratud. Kuid Sandeman oli nende poolel, kes uskusid, et pääsemise eeltingimusena on vaja usku. Kaitsmaks seda seisukohta, andis ta välja raamatu, millel oli neli kordustrükki ja mis lisaks sellele anti kaks korda välja Ameerikas. Vastavalt Geoffrey Cantori sõnadele oli selle teose kirjastamine „ainus peamine sündmus, mistõttu [sandemanlaste] sekt laienes, hoolimata selle üpris provintslikust šotipärasest algusest”.

Aastal 1764 reisis Sandeman koos teiste glassiitidest kogudusevanematega Ameerikasse; see külastus kutsus esile palju vaidlusi ja vastuseisu. Ent kõigele vaatamata moodustati selle tulemusena Connecticutis Danburys samameelsete kristlaste rühm.a Sandeman suri seal aastal 1771.

Faraday usulised tõekspidamised

Noor Michael võttis omaks enda vanemate sandemanlikud vaated. Ta õppis seda, et sandemanlased hoiavad ennast lahus nendest, kes ei toimi Piibli õpetuste järgi. Näiteks ei nõustunud nad osalema anglikaani kiriku abielujumalateenistusel, vaid eelistasid piirduda üksnes seaduse poolt nõutud laulatustalitusega.

Sandemanlasi iseloomustas see, et nad küll allusid valitsustele, kuid jäid poliitiliselt neutraalseks. Kuigi nad olid lugupeetud ühiskonnaliikmed, võtsid nad harva vastu ametikohti riigiteenistuses. Ent neil vähestel juhtudel, kui nad seda tegid, hoidusid nad parteipoliitikast. Niisuguse seisukoha säilitamise pärast sattusid nad põlu alla. (Võrdle Johannese 17:14.) Sandemanlased uskusid, et Jumala taevane Kuningriik on täiuslik valitsuskorraldus. Nad suhtusid poliitikasse kui „tühisesse, alatusse mängu, kus puudub moraal”, märgib Cantor.

Kuigi nad hoidsid end teistest lahus, ei muutunud nende hoiakud variserlikuks. Nad kuulutasid: „Me oleme arvamusel, et vanaaja variseride vaimu ja teguviisi on täielikult vaja vältida: mitte sätestada rohkem patte ja nõudeid, kui Pühakirjas on sätestatud, ning mitte teha jumalikke ettekirjutusi tühjaks inimeste pärimustega ja ettekäänete otsimisega.”

Kooskõlas Pühakirjaga eemaldasid nad kogudusest igaühe, kellest sai joodik, väljapressija, hooraja või kes sooritas mingi muu tõsise patu. Kui patustaja siiralt kahetses, püüdsid nad aidata tal oma olukorda ennistada. Muul juhul järgisid nad aga Pühakirja korraldust ’lükata kurjategija välja’ (1. Korintlastele 5:5, 11, 13).

Sandemanlased kuuletusid Piibli käsule hoiduda verest (Apostlite teod 15:29). John Glass oli väitnud, et Jumala rahval lasub kohustus tunnustada vere kohta kehtestatud piiranguid, samamoodi nagu Jumal oli esimestel inimestel keelanud hea ja kurja tundmise puu vilja süüa (1. Moosese 2:16, 17). Sõnakuulmatus vere kohta antud käsule tähendas mitte tunnustada Kristuse vere otstarvet, milleks on patu lepitamine. Glass järeldas: „Vere söömise keeld on alati olnud suurima ja ülevaima tähtsusega ning on seda ka praegu.”

See, et sandemanlased Pühakirja põhjal arutlesid, aitas neil paljusid lõkse vältida. Näiteks ajaviite küsimuses otsisid nad juhtnööre Kristuse õpetusest. „Me ei söanda teha seadusi seal, kus Kristus pole teinud,” ütlesid nad, „ega nõrgendada ainustki, mille ta on meile andnud. Seega, kuna me ei leia ühtegi kohta, kus öeldaks, et meele lahutamine avalikus paigas või omaette oleks keelatud, siis me peame seaduspäraseks iga lõbustust, mis pole seotud tõepoolest patuste olukordadega.”

Kuigi paljud sandemanlaste vaated põhinesid täpselt Pühakirjal, ei mõistnud nad, kui suur tähtsus on just sellel tegevusel, millest tõelisi kristlasi tuntakse, nimelt igaühe kohustusel kuulutada Kuningriigi head sõnumit ka teistele (Matteuse 24:14). Kuid nende koosolekutele olid kõik teretulnud ning seal tegid nad pingutusi, et anda oma lootuse kohta seletust kõigile, kes seda küsisid (1. Peetruse 3:15).

Millist mõju avaldasid need tõekspidamised teadlasele Michael Faradayle?

Sandemanlane Faraday

Sügavalt lugupeetud, pidustustega austatud, märkimisväärsete avastuste pärast kõrgelt hinnatud Michael Faraday elas lihtsat elu. Kui kuulsad inimesed surid ning avaliku elu tegelastelt oodati matustel viibimist, pandi tähele, et Faraday alati puudus, sest tema südametunnistus ei lubanud tal anglikaani kiriku jumalateenistusel ei kohal viibida ega sellel osaleda.

Teadlasena jäi Faraday kindlalt selle juurde, mille õigsust ta suutis tõestada. Seepärast vältis ta tihedat läbikäimist õpetatud meestega, kes seadsid omaenda hüpoteesid esikohale või kes jäid kangekaelselt oma seisukohtade juurde. Nagu ta kord kuulajaskonnale ütles, ’saab fundamentaalfakti alati usaldada ning tõestada’. Tema käsitluses tugines teadus alati ’hoolsalt uuritud faktidele’. Kord, kui Faraday tegi ettekande peamistest loodusjõududest, innustas ta selle lõpus kuulajaskonda panema tähele „teda, kes on need loonud”. Seejärel tsiteeris ta kristlast apostel Paulust: „Tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates” (Roomlastele 1:20).

See, mille poolest Faraday paljudest teistest teadlastest nii tugevalt erines, oli tema soov omandada teadmisi nii Jumala inspireeritud raamatust kui looduseraamatust. „Sandemanlasena leidis ta viisi, kuidas elada kooskõlas Jumala moraaliseaduste ja igavese elu tõotusega,” täheldab Cantor. „Teadlasena õppis ta põhjalikult tundma füüsikaseadusi, mis Jumal oli otsustanud panna universumit valitsema.” Faraday uskus, et „teadus ei suuda Piibli absoluutset autoriteeti õõnestada, vaid kui tegelda teadusega tõesti kristlikul viisil, võib see valgustada teist Jumala raamatut”.

Faraday lükkas alandlikult tagasi paljud austusavaldused, mida teised tahtsid talle osutada. Ta ilmutas järjekindlalt huvipuudust rüütliseisuse vastu. Ta tahtis jääda ’lihtsalt mister Faradayks’. Ta pühendas palju aega oma kogudusevanema töödele, mille hulka kuulus ka see, et ta reisis korrapäraselt pealinnast ühte Norfolgi krahvkonna külla, hoolitsemaks sealse väikese samameelsete usklike rühma eest.

Michael Faraday suri 25. augustil 1867 ning maeti Londoni põhjaosas asuvale Highgate’i kalmistule. Elulookirjutaja John Thomas jutustab meile, et Faraday „pärandas järelpõlvedele rohkemal hulgal puhtaid teadusesaavutusi kui ükski teine füüsik ning tema avastuste praktilised tulemused on mõjutanud põhjalikult ühiskonnaelu olemust”. Faraday lesk Sarah kirjutas: „Uus Testament on ainus, millele ma võin viidata kui tema juhile ja määrusele, sest ta pidas seda Jumala Sõnaks [— — —], mis on kristlastele praegusajal niisama kohustuslik nagu sellal, kui see kirjutati” — see on ilmekas tunnistus väljapaistvast teadlasest, kes elas pühendunult oma usu järgi.

[Allmärkus]

[Kast lk 29]

Michael Faraday, kes oli Suurbritannias Royal Institutionis lektor, populariseeris teadust nii, et isegi lapsed võisid sellest aru saada. Tema nõuanded kaaslektoritele sisaldavad praktilisi soovitusi, mida tasub silmas pidada ka nüüdisaja kristlastel, kes avalikult õpetavad.

◻ „Kõne ei tohiks olla kiire ega rutakas ning selle tagajärjel mõistetamatu, vaid see peaks olema aeglane ja rahulik.”

◻ Kõneleja peab püüdma äratada kuulajaskonnas huvi „oma loengu alguses ning sammhaaval, publikule märkamatult hoidma seda elavana, niikaua kui teema on ammendatud”.

◻ „Lektor kaotab palju oma autoriteedist, kui ta laskub nii madalale, et moonutab oma isiksust selleks, et teenida aplausi ja saada kiitust.”

◻ Konspekti kasutamise kohta: „Ma tunnen alati vajadust .. koostada paberile teema kohta kava ja kõnelda selle punktidest nii, et tuletan nende sisu meelde kas seoseid kasutades või muul viisil .. Ma sean järjekorda mitmeid suuremaid ja väiksemaid pealkirju ning nende põhjal töötan välja loengu sisu.”

[Piltide allikaviide lk 26]

Mõlemad pildid: Royal Institutioni loal