Olin 80, kui muutsin oma osa elus

JUTUSTANUD GWENDOLINE MATTHEWS

Kui minul sai 80 täis, otsustasime koos abikaasaga pakkida oma asjad, rentida nende veoks auto ja kolida Inglismaalt ära Hispaaniasse. Ise ma hispaania keelt ei osanud, ometi olime teel Edela-Hispaaniasse, sootuks kaugele paikadest, mis inglise keelt kõnelevaid turiste ligi meelitavad. Enamik meie sõpru arvas, et oleme aru kaotanud, kuid meenutasin siis omaette rõõmuga, et kui Aabraham lahkus Uurist, oli temal aastaid turjal 75.

NAGU aeg on näidanud, võib need aastad, mis me Hispaanias alates aprillist 1992 oleme olnud, lugeda meie elu tasutoovaimate sekka. Kuid enne veel kui selgitan, mis meid üldse kolima tõukas, lubage mul teile jutustada, kuidas Jehoova teenimine eluaeg meid sellise kaaluka otsuse tegemiseni viis.

Piibli tõde muudab meie elu

Kasvasin üles religioosses kodus Londoni edelaosas Inglismaal. Ikka ja jälle võttis ema minu ja mu õe käekõrval kaasa mitmetesse jumalakummardamispaikadesse, kust ta järjekindlalt püüdis leida vaimset rahuldust. Minu isa, kel oli krooniline tuberkuloos, meiega ei ühinenud. Sellegipoolest oli ta innukas Piibli lugeja, ning leides mõne sügavamõttelise koha, joonis ta selle alati alla. See juba päevi näinud Piibel, millest ta pidas palju, on mu hinnalisemaid varandusi.

Aastal 1925, mil ma olin 14-aastane, pisteti meie ukse alt sisse traktaat, mis kutsus meid West Hami raekotta avalikku loengut kuulama. Ema ja meie naabrinaine otsustasidki ühes seda kõnet kuulama minna ning meie õega läksime koos nendega. See kõne ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi” külvas ema südamesse Piibli tõe seemne.

Mõni kuu hiljem suri isa, olles 38-aastane. Tema surm oli meile kohutav löök, olime murtud hingeliselt ning kätte tuli puudus. Matusetalitus toimus kohalikus anglikaani kirikus ning ema oli šokeeritud, kuuldes piiskoppi väitmas, et isa hing on taevas. Ta teadis Piiblist, et surnud magavad hauas, ning uskus kindlalt, et ühel päeval äratatakse isa üles ja ta elab igavesti maa peal (Laul 37:9—11, 29; 146:3, 4; Koguja 9:5; Apostlite teod 24:15; Ilmutuse 21:3, 4). Olles veendunud, et läbi tuleb tal käia nende inimestega, kes Jumala Sõna õpetavad, võttis ta nõuks luua tihedamad sidemed rahvusvaheliste piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti.

Kuna meil transpordi tarbeks raha välja panna polnud, võttis iga nädal jalgsimatk kodunt Jehoova tunnistajate koosolekule kaks tundi. Koju tagasi tulekuks kulus teine paar tundi. Kuid me hindasime neid koosolekuid ütlemata palju ning ei puudunud neist üheltki, isegi mitte siis, kui kurikuulus Londoni udu linna endasse mähkis. Peagi tegi ema otsuse pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end ristida ning 1927. aastal sain ristitud minagi.

Olgugi et olime majanduslikult kehval järjel, õpetas ema mulle ühtvalu: vaimsed asjad tuleb hoida eespool kõigest. Matteuse 6:33 oli tema lemmiktekste ja ta tõepoolest otsis ”esiti Jumala riiki”. Enne veel kui vähk ta enneaegselt 1935. aastal hauda viis, oli tal kogunisti plaanis vastata üleskutsele hakata täisajaliseks teenijaks ja kolida Prantsusmaale.

Saime nende kaudu kinnitust

Neil aastail juba kaua aega tagasi käis Londonis koosolekutel mõningaid, kes propageerisid omaenda ideid, põhjustades sellega palju raginat ja riidu. Kuid ema ütles alati, et pöörduda Jehoova organisatsioonist ära pärast kõike seda, mida me selle kaudu teada oleme saanud, oleks ebalojaalne. Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu tolleaegse presidendi Joseph F. Rutherfordi külastused aga andsid indu püsida ikka lojaalsed teenistuses.

Mäletan vend Rutherfordi kui lahket, ligipääsetavat meest. Kui olin veel teismeline, korraldas Londoni kogudus kord väljasõidu, kus oli kohal ka tema. Vaadates mind — veidi häbelikku teismelist — läbi fotoaparaadisilma, palus ta, kas ei tahaks ma temast pilti teha. Sellest fotost sai mulle kallis mälestus.

Mõne aja möödudes pani mind aga mõtlema üks juhtum, mis ilmestas seda, kui suur on kontrast, kõrvutades kristlikus koguduses juhtpositsioonil olijaid maailma prominentidega. Olin teenijatüdrukuks ühes suures majas Londonis, kuhu oli kutsutud lõunale üks Hitleri erisaadikuid Franz von Papen. Ta nimelt pidas paremaks mitte võtta söögiajaks ära oma mõõka puusal ning mina takerdusin selle taha ja loksutasin maha suppi, mida kandsin. Vihaselt nähvas ta, et Saksamaal oleks mulle taolise ettevaatamatuse pärast kuul kuklasse kihutatud. Kogu ülejäänud lõunaaja püüdsin temast võimalikult kaugele hoida!

Tähelepanuväärne konvent, kus kuulsin kõnelemas ka vend Rutherfordi, toimus 1931. aastal Alexandra Palace’is. Võtsime seal vaimustusega vastu meie uue nime Jehoova tunnistajad (Jesaja 43:10, 12). Paari aasta pärast, aastal 1933, alustasin ma pioneerteenistust, mis tähendab täisajaliselt teenimist. Teise õnnistusena neist aastaist meenutan seda, kuidas sain läbi käia toredate noorte meestega, kellest hiljem said misjonärid maakera kaugeis paigus. Nende seas olid Claude Goodman, Harold King, John Cooke ja Edwin Skinner. Sellised ustavuse eeskujud istutasid minussegi soovi teenida välismaisel põllul.

Pioneeritöö Ida-Inglismaal

Mind määrati pioneerina teenima Ida-Inglismaale ning kuulutamine seal nõudis entusiasmi ja indu. Et kogu see suur kuulutustööala läbi töötada, väntasime jalgratastel linnast linna ja külast külasse ning peatusime üüritubades. Kuna kogudusi selles piirkonnas oli väga vähe, arutasime ühes kuulutustöökaaslasega kõik iganädalaste koosolekute programmiosad läbi isekeskis. Teenistuses jagasime inimestele sadu raamatuid ja brošüüre, milles selgitati Jumala eesmärke.

Mulle on ka meelde jäänud, kuidas külastasime kord üht pastoraati, kus saime jutule sealse anglikaani kiriku vikaariga. Enamikus paigus külastasime anglikaani vikaari alles viimases otsas, kuna tihtipeale tegi see kirikutegelane meie elu kibedaks, kui sai teada, et me sealkandis head sõnumit kuulutame. Kuid selles külas rääkisid vikaarist kõik vaid head. Ta külastas haigeid, laenutas raamatuid neile, kes armastasid lugeda, ning isegi astus omakandi inimeste juurde sisse selleks, et neile Piiblit selgitada.

Nii oligi: kui meie teda külastasime, oli ta ütlemata sõbralik ja võttis vastu mitu raamatut. Peale selle kinnitas ta, et kui külas on keegi, kes tahaks mõnda neist raamatuist, kuid kes seda endale lubada ei saa, on tema valmis nende eest tasuma. Saime teada, et ta on pidanud läbi elama I maailmasõja õudused, mistõttu ta ongi võtnud oma südameasjaks edendada kihelkonnas rahu ja heatahtlust. Enne kui asutasime end minekule, andis ta meile oma õnnistuse ja julgustas meid ikka jätkama seda head tööd. Lõpetuseks lausus ta meile sõnad, mis on kirjas 4. Moosese 6:24: ”Issand õnnistagu sind ja hoidku sind” (Kuningas Jamesi tõlge).

Kui olin kaks aastat teeninud pioneerina, suri mu ema, ning nüüd, tulnud tagasi Londonisse, polnud mul ei raha ega perekonda. Üks armas šoti õde võttis mu enda tiiva alla, aitas kanda ema kaotuse valu ja innustas jätkama täisajalist teenistust. Nii pöördusingi tagasi Ida-Inglismaale koos uue pioneeritööpartneri Julia Fairfaxiga. Seadsime korda ühe vana haagiselamu, millest sai meie poolliikuv kodu; ühest kohast teise liikus see üksnes traktori või veoauto abiga. Ühinesime kuulutustöös eakama abielupaari Albert ja Ethel Abbottiga, kellel samuti oli väike haagissuvila. Albert ja Ethel olid mulle otsekui vanemate eest.

Tehes pioneeritööd Cambridgeshire’is, kohtasin John Matthewsi, toredat kristlikku venda, kes oli juba pidanud tõendama rasketes oludes oma ustavust Jehoovale. Me abiellusime 1940. aastal, veidi aega pärast Teise maailmasõja algust.

Sõjaaeg ja perekond

Kui olime alles puhta värske abielupaar, elasime tillukeses, silma järgi väikese köögi suuruses haagiselamus, ning välja teenistusse viis meid meie ustav mootorratas. Jõudsime aga aasta olla abielus, kui John määrati karistuse korras tööle ühte farmi, kuna ta keeldus Piiblil põhinevate veendumuste tõttu teenimast sõjaväes (Jesaja 2:4). Kuigi see tähendas pioneerteenistuse lõppu, oli Johni töölemääramisel oma plusspoolgi, kuna ootasin last ja tema sai meid nüüd ülal pidada.

Sõja-aastail tundsime suurt rõõmu erikoosolekutest, mida peeti hoolimata kõigest viletsusest. 1941. aastal sõitsime John ja mina, kes kandsin siis meie esimest last, mootorrattal 200 miili kaugusele Manchesteri. Teel möödusime mitmest pommide purustatud linnast ja mõtlesime, kas tõesti on sellistes tingimustes võimalik pidada koosolekut. See oli võimalik. Manchesteri südames asuv Free Trade Hall oli tungil täis tunnistajaid kõigist Inglismaa nurkadest ja ette kanti kogu programm.

Oma kõne lõpus teatas konvendi viimane kõnepidaja kuulajaskonnale, et otsekohe tuleb hoonetest lahkuda, kuna on oodata õhurünnakut. Hoiatus oli õigeaegne. Me ei jõudnudki sugugi kaugele koosolekupaigast, kui kuulsime juba sireenide ja õhutõrjekahurite häält. Selja taha pilku heites nägime, kuidas suur parv lennukeid heitis kesklinnale pomme. Kaugelt, läbi tule ja suitsu, võisime näha ka koosolekuhoonet, kus just nüüdsama olime istunud — see oli täielikult maatasa! Õnneks aga ükski meie kristlik vend ega õde elu ei kaotanud.

Sellal kui lapsed sirgusid, ei saanud me teha pioneeritööd, ent meie kodu oli valla reisivatele ülevaatajatele ja pioneeridele, kui nad vajasid peavarju. Ühel korral peatus meie pool mõned kuud kuus pioneeri. Taoline seltsing oli kahtlemata üks põhjus, miks meie tütar Eunice otsustas hakata pioneeriks 1961. aastal, mil ta oli vaid 15-aastane. Kurb küll, kuid meie poeg David täismehena hülgas Jehoova teenimise ning meie teine tütar, Linda, sai sõjaajal õnnetult surma.

Meie otsus kolida Hispaaniasse

Ema eeskuju ja innustus olid sisendanud minusse soovi saada misjonäriks ning seda sihti ei kaotanud ma päriselt silmist kunagi. Seepärast olime rõõmsad, kui Eunice siirdus 1973. aastal Inglismaalt Hispaaniasse, kus tarvidus kuningriigikuulutajate järele oli suurem. Otse loomulikult valmistas tema lahkumine meile kurvastust, kuid samas olime uhked selle üle, et tal oli soov teenida kuskil võõrsil.

Aastaid käisime Eunice’il seal külas ja saime Hispaania eluoluga hästi tuttavaks. Õigupoolest külastasime Johniga teda neljas eri paigas, kuhu teda oli määratud teenima. Kuid aastad läksid ja meie jõudki koos nendega. John kukkus ja kahjustas tõsiselt oma tervist, minule aga tegid vaeva süda ja kilpnääre. Peale selle maadlesime mõlemad liigesepõletikuga. Kuigi me tõepoolest vajasime Eunice’i abi, ei tahtnud me siiski, et ta meie pärast talle määratud töö sinnapaika jätaks.

Arutasime seda asja koos Eunice’iga ning palusime juhatust palves. Tema oleks küll olnud valmis koju tagasi tulema ja meid aitama, kuid meie otsustasime nõnda, et kõige parem on, kui me koos Johniga hoopis tema juurde Hispaaniasse elama asume. Kui ma ei saagi ise misjonär olla, saan vähemasti toetada oma tütre ja ta kahe pioneeritöökaaslase täisajalist teenistust. Pealegi olid Nuria ja Ana, kes olid koos Eunice’iga olnud pioneeritöös ligikaudu 15 aastat, meile Johniga justkui omad tütred. Ning nendelgi oli hea meel, et tuleme ühes nendega, kuhu iganes neid ka ei suunataks.

Nüüdseks on sellest otsusest möödas juba rohkem kui kuus aastat. Meie tervis ei ole läinud kehvemaks, meie elu aga huvitamaks küll. Kuigi ma siiamaani hispaania keelt suurt ei räägi, ei takista see mind tegemast kuulutustööd. Ka on meie väike kogudus Hispaania edelaosas Extremaduras meile Johniga koduseks saanud.

Elu Hispaanias on õpetanud mulle paljugi seoses sellega, kui rahvusvaheline meie kuningriigikuulutustöö on, ning mõistan nüüd palju selgemalt Jeesuse sõnu: ”Põld on maailm” (Matteuse 13:38).

[Pildid lk 28]

Pioneeritöö 1930. aastatel