Lugejate küsimusi
Jeesus innustas: ”Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest, sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte!” (Luuka 13:24). Mida ta sellega silmas pidas ja milline tähendus on sellel tänapäeval?
Et seda huvitavat salmi paremini mõista, on hea uurida selle tausta. Umbes kuus kuud enne surma viibis Jeesus iga-aastasel templi taaspühitsemise tähtpäeval Jeruusalemmas. Ta nimetas end Jumala lammaste karjaseks, kuid näitas samas, et enamik juute nende lammaste hulka ei kuulu, kuna nad ei ole võtnud kuulda tema häält. Jeesuse sõnade peale, et tema ja Isa on ”üks”, võtsid juudid maast kive, et teda nendega visata. Ta põgenes teisele poole Jordanit Pereasse (Johannese 10:1—40).
Seal küsis üks mees temalt: ”Issand, kas on pisut neid, kes saavad õndsaks?” (Luuka 13:23). See oli täiesti kohane küsimus, kuna tolleaegsete juutide arvates pidi pääste pälvima vaid piiratud arv inimesi. Nende hoiakut arvestades pole raske ära arvata, keda nemad nende väheste hulka lugesid. Hilisemad sündmused aga näitasid, kui rängalt nad olid eksinud.
Jeesus oli olnud juutide keskel juba kaks aastat ja selle aja jooksul oli ta neid õpetanud, imesid teinud ning pakkunud neile võimalust saada taevase Kuningriigi pärijateks. Millised olid tulemused? Juudid, iseäranis nende juhid, tundsid uhkust selle üle, et nad on Aabrahami järeltulijad ja et nende kätte on usaldatud Jumala Seadus (Matteuse 23:2; Johannese 8:31—44). Kuid nad ei tundnud ära Hea Karjase häält ega järginud seda. Nende ees oli otsekui avatud uks, mille teisel pool ootas neid kõrgeim tasu — koht Kuningriigis —, kuid nad keeldusid üle selle läve astumast. Vaid suhteliselt vähesed, kellest suurem osa oli pärit rahva alamkihist, võtsid kuulda Jeesuse tõesõnumit ning jäid tema juurde (Luuka 22:28—30; Johannese 7:47—49).
Aastal 33 m.a.j. nelipühapäeval võiti just neid vaimuga (Apostlite teod 2:1—38). Nemad ei kuulunud nende ülekohtutegijate hulka, kes Jeesuse sõnade kohaselt uluvad ja kiristavad hambaid, kuna nad jätsid kasutamata neile avanenud võimaluse (Luuka 13:27, 28).
Selle põhjal võime järeldada, et esimesel sajandil kuulus nende ”paljude” hulka enamik juute, iseäranis usujuhid. Nad väitsid, et tahavad Jumala soosingut saavutada, kuid tegutsesid oma mõõdupuude ja toimimisviiside kohaselt, mitte Jumala. Seevastu suhteliselt pisuke hulk inimesi võttis Jeesust kuulda siirast soovist pääseda Kuningriiki ning sai kristliku koguduse võitud liikmeteks.
Vaatleme nüüd selle kirjakoha laiemat tähendust, mis käib praeguse aja kohta. Lugematutele ristiusu kirikutes käivatele inimestele on õpetatud, et nad lähevad taevasse. Kuid see ootus ei põhine Pühakirja tegelikel õpetustel. Nii nagu juudid omal ajal, püüavad nemadki Jumala soosingut saavutada omil tingimustel.
Siiski on tänapäeval leidunud suhteliselt vähe neid, kes on alandlikult Kuningriigi sõnumit kuulda võtnud, end Jehoovale pühendanud ning tema soosingu saavutanud. Seeläbi on neist saanud ”kuningriigi lapsed” (Matteuse 13:38). Neid võitud ”lapsi” hakati Kuningriiki kutsuma 33. aasta nelipühist alates. Jehoova tunnistajad on nende tõendite põhjal, kuidas Jumal on oma rahvaga tegelenud, kaua uskunud, et põhiliselt on taevase klassi liikmed juba kokku kutsutud. Seepärast on viimastel aastatel Piibli tõde õppinud inimesed mõistnud, et nendel on lootus elada igavesti paradiisliku maa peal. Nad on hakanud arvult ületama üha väiksemaks jäävat võitud kristlaste jäänust, kes on tegelikult need, kellel on väljavaade minna taevasse. Luuka 13:24 ei käi otsejoones nende kohta, kes on maise lootusega, kuid kindlasti leidub selles tarka nõu ka nendele.
Innustades meid võitlema, ei tahtnud Jeesus öelda, et tema või Isa paneb meie teele takistuseks tõkkeid. Kuid Luuka 13:24 põhjal võib mõista, et Jumala nõuded eraldavad vääritud väärilistest. ”Võidelge” viitab sellele, et on tarvis end jõuliselt pingutada, kõvasti vaeva näha. Niisiis võiksime endalt küsida: ”Kas mina näen kõvasti vaeva?” Luuka 13:24 võiks ümber sõnastada selliselt: ”Mul on vaja võidelda, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte! Kas ma siis tõesti võitlen kõvasti? Kas ma olen nagu sportlane muistsel staadionil, kes annab auhinna võitmise nimel endast kõik? Ükski taoline sportlane ei suhtuks sellesse loiult ega kergelt. Kuidas on lood minuga?”
Jeesuse sõnad viitavad sellele, et mõned võivad püüda ’uksest sisse minna’ ainult neile sobival võimalusel ja neile meelepärasel kergel sammul. Taoline suhtumine võib mõjutada ka mõnda tunnistajat. Võimalik, et hakatakse endamisi arutlema järgmiselt: ”Ma tean pühendunud kristlasi, kes on end juba aastaid pingutanud ning toonud hulga ohvreid, kuid ometi polnud nende surma ajaks selle kurja maailma lõpp veel saabunud. Seega on ehk parem tempot aeglustada ja vähe normaalsemat elu elada.”
Nii on kerge hakata mõtlema, kuid kas on see ka tegelikult arukas? Kas näiteks apostlid mõtlesid sedaviisi? Kindlasti mitte. Nad olid ihu ja hingega õige kummardamise juures — seda kuni oma surmani. Näiteks võis Paulus öelda: ”[Kristust] me kuulutame .. Selle jaoks minagi näen vaeva ja võitlen tema tarmu mööda, mis minus on vägevasti tegev.” Hiljem kirjutas ta: ”Sest selleks me näeme vaeva ja võitleme, et me oleme lootnud elava Jumala peale, kes on kõigi inimeste, iseäranis usklike, Õnnistegija” (Koloslastele 1:28, 29; 1. Timoteosele 4:10).
Teame, et Paulus tegi võideldes täiesti õigesti. Kindlasti oleksime kõik väga rahul, kui saaksime enda kohta öelda sama mis Paulus: ”Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!” (2. Timoteosele 4:7). Seega võib igaüks meist kooskõlas Jeesuse sõnadega, mis on kirjas Luuka 13:24, endalt küsida: ”Kas ma tegutsen usinasti ja hoolega. Kas minu puhul on näha pidevalt rohkeid tõendeid, et ma võtan südamesse Jeesuse manitsuse ”Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest”?”