Mida on leitud Jisreelist?

SAJANDEID on muistse Jisreeli linna asupaik olnud mahajäetud. Piibli ajaloos oli sel aga kunagi tähtis roll. Nüüd, ilma oma endisest hiilgusest ja mattunud pinnasekihtide alla, on sellest järel vaid küngas. Viimastel aastatel on arheoloogid hakanud Jisreeli jäänuseid uurima. Mida ilmutavad selle varemed Piibli jutustuste kohta?

Jisreel Piiblis

Jisreel paiknes Jisreeli oru idaosas ning oli muistse Iisraelimaa viljakamaid alasid. Otse üle oru põhjas paiknes Moore mäeküngas, kus midjanlased oma leeri üles lõid, kui nad valmistusid ründama kohtumõistjat Giideoni ja tema väesalku. Pisut ida pool Gilboa mäe jalamil paiknes Harodi allikas. Seal kahandas Jehoova Giideoni tuhandepealise armee vähem kui 300-meheliseks, näitamaks seda, et ta on suuteline vabastama oma rahva ilma vägeva sõjaväeta (Kohtumõistjate 7:1–25; Sakarja 4:6). Gilboa mäe lähistel sai Iisraeli esimene kuningas Saul vilistite käest raskes lahingus lüüa, mille käigus tapeti ka Joonatan ja veel kaks Sauli poega, ning Saul tegi ise enesele otsa peale (1. Saamueli 31:1–5).

Piibli viited muistsele Jisreeli linnale on äärmiselt vastandlikud. Need räägivad sealsest võimu kuritarvitamisest ja Iisraeli juhtide ärataganemisest ning samas ka Jehoova teenijate ustavusest ja innukusest. Kuningas Ahab (põhjapoolse kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi valitseja kümnenda sajandi teisel poolel e.m.a.) püstitas Jisreeli linna kuningapalee, kuigi ametlik pealinn oli Samaaria (1. Kuningate 21:1). Ahabi võõramaalasest naine Iisebel ähvardas Jisreelis Jehoova prohvet Eelijat surmaga. Ta oli Eelija peale vihane, sest too oli kartmatult hukanud Baali prohvetid, kes olid pannud proovile tõelise Jumala katses, mille Eelija korraldas Karmeli mäel (1. Kuningate 18:36–19:2).

Siis sooritati Jisreelis kuritegu. Mõrvati jisreellane Naabot. Kuningas Ahab himustas endale Naaboti viinamäge. Kui kuningas nõudis maad endale, vastas Naabot ustavalt: „Jehoova hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!” See põhimõttekindel vastus solvas Ahabit väga. Kuninganna Iisebel nägi, kui tusane kuningas sellepärast on, ning korraldas pilakohtuprotsessi, süüdistades Naabotit jumalateotuses. Süütu Naabot mõisteti süüdi ja visati kividega surnuks ning kuningas võttis viinamäe endale (1. Kuningate 21:1–16).

Selle kuriteo tõttu kuulutas prohvet Eelija: „Koerad söövad Iisebeli Jisreeli põllul.” Prohvet kuulutas edasi: „Kes Ahabi omadest sureb linnas, selle söövad koerad ... Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Jehoova silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas!” Kui aga Eelija teatas Ahabile Jehoova kohtuotsuse, alandas too end, mispeale Jehoova kuulutas, et see karistus ei täitu Ahabi eluajal (1. Kuningate 21:23–29). Piibel jutustab edasi, et Eelija järeltulija Eliisa päevil võiti Iisraeli kuningaks Jehu. Kui ta sõitis Jisreeli, käskis ta Iisebeli palee aknast välja visata, kus see hobuste jalge alla tallati. Hiljem leiti, et hulkuvad koerad olid temast järele jätnud vaid pealuu, jalad ja kämblad (2. Kuningate 9:30–37). Viimane Piibli jutustus, mis on otseselt seotud Jisreeliga, räägib Ahabi 70 poja hukkamisest. Jehu kuhjas nende pead Jisreeli linnaväravas kahte suurde hunnikusse ning pärast seda lõi ta maha Ahabi ärataganenud valitsuse ülejäänud juhtivad mehed ja preestrid (2. Kuningate 10:6–11).

Mida on leidnud arheoloogid?

1990. aastal alustati Jisreeli asupaiga väljakaevamiste ühisprojektiga. Selles osalesid Tel Avivi Ülikooli Arheoloogiainstituut (esindaja David Ussishkin) ja Briti Arheoloogiakool Jeruusalemmas (esindaja John Woodhead). Aastatel 1990–1996 töötas sellel maa-alal seitse hooaega (millest igaüks kestis kuus nädalat) 80–100 vabatahtlikku.

Nüüdisarheoloogia uurib kaevandist leitud tõendeid nende endi omaduste alusel ning ei võta arvesse mingeid eelnevalt väljamõeldud ideid ega teooriaid. Seega pole Piibli maade arheoloogilistes uuringutes Pühakirja jutustusel otsustavat rolli. Põhjalikult uurima ja kaaluma peab ka kõiki teisi allikaid ja muistiseid. Ent John Woodheadi sõnul pole Jisreeli kohta mitte ühtki teist muistset kirjalikku tõendusmaterjali peale mõningate Piibli peatükkide. Nõnda tuleks Piibli jutustusi ja kronoloogiat igasugusel uurimisel arvestada. Mida on arheoloogide pingutused ilmsiks toonud?

Kui kaevati välja kindlustused ja saviesemed, sai kohe selgeks, et varemed kuuluvad niinimetatud rauaaega, täpselt Piiblis mainitud Jisreeli linna ajajärku. Kaevamiste jätkudes tuli aga mitmeid üllatusi. Esimene oli muistse asupaiga suurus ja selle massiivsed kindlustused. Arheoloogid arvasid, et leiavad eest asupaiga kindlustustega, mis on võrreldavad muistse Iisraeli kuningriigi pealinna Samaaria kaitserajatistega. Ent väljakaevamiste käigus sai selgeks, et Jisreel oli tunduvalt suurem. Müüride ligikaudseks pikkuseks oli 300 meetrit korda 150 meetrit, nii et tervikuna võtsid kindlustused enda alla maa-ala, mis on üle kolme korra suurem kui mistahes teine tolleaegne Iisraelist avastatud linn. Kindlustusi ümbritses kuiv ja järsk 11 meetri sügavune vallikraav. Professor Ussishkini sõnul oli selline vallikraav Piibli aegade kohta midagi enneolematut. „Me ei leia Iisraelist midagi sellesarnast enne ristisõdijate aega,” ütles ta.

Üks teine ootamatu iseärasus oli see, et linna keskel polnud suuri ehitisi. Linna ehitamise ajal oli sinna toodud suures koguses ruskmulda, millest tehti linnamüüride vahele kõrgendatud pinnas – midagi suure poodiumi või platvormi taolist. Tel Jisreeli väljakaevamisi kajastav raport „Second Preliminary Report” märgib, et see võimas platvorm võib tõendada, et Jisreel oli enamat kui vaid kuninga elupaik. Raport ütleb: „Me tahaksime esitada oletuse, et Omri dünastia [Omri ja tema järeltulijate] kuningate päevil oli Jisreel Iisraeli kuningliku armee juhtiv sõjaväebaas, ... kus hoiti ja treeniti kuninglikku sõjavankri- ning ratsaväge.” Otsustades nii selle platvormi kui ka müüride mõõtmete järgi, oletab Woodhead, et see võis olla teatud laadi paraadväljak, kus demonstreeriti tolleaegse Lähis-Ida suurima sõjavankriväe sõjalist võimsust.

Arheoloogide erilise huvi objektiks on väljakaevatud linnavärava varemed. Nendest on näha sissekäik vähemalt nelja külgkambrisse. Ent kuna sajandite jooksul on sellest paigast palju kive laiali tassitud, ei saa nende leidude põhjal lõplikke järeldusi teha. Woodhead arvab, et varemed viitavad kuuekambrilisele väravale, mis suuruselt sarnaneb Megiddost, Haasorist ja Geserist avastatud väravatega.a

Arheoloogilised leiud osutavad selle linna üllatuslikult lühikesele eksisteerimisele, kuigi selle asukoht oli äärmiselt soodne nii sõjanduslikult kui geograafiliselt. Woodhead rõhutab, et suure kindlustatud linnana tegutses Jisreel vaid ühe teatud perioodi – vaid mõned aastakümned. See erineb täiesti paljudest teistest piibliliselt tähtsatest paikadest Iisraelis nagu Megiddo, Haasor ja pealinn Samaaria, mida korduvalt üles ehitati ja laiendati ning kus elati eri ajajärkudel. Miks jäi see nii soodne paik sedavõrd ruttu tühjaks? Woodhead oletab, et Ahab ja tema dünastia peaaegu laostasid majanduse, kuna nad raiskasid rahva varasid. Seda näitas Jisreeli tohutu suurus ja tugevus. Jehu uus valitsus soovis tõenäoliselt unustada Ahabit ja hülgas seetõttu linna.

Kõik seni väljakaevatud tõendid kinnitavad, et Jisreel oli Iisraeli üks suurimaid keskusi rauaajal. Selle mõõtmed ja kindlustused vastavad Piibli kirjeldusele, et seal asus Ahabi ja Iisebeli suur kuningapalee. Märgid linna lühiaegsest asustatusest on kooskõlas Piibli jutustustega: Ahabi valitsemise ajal sai see kiiresti kuulsaks ning seejärel sattus Jehoova käsul ilmselt põlu alla, kui „Jehu lõi maha kõik, kes Ahabi sool olid Jisreelis üle jäänud ja kõik ta ülimused, usaldusmehed ja preestrid, kuni temale ei olnud jäänud ainustki pääsenut” (2. Kuningate 10:11).

Jisreeli kronoloogia

„Arheoloogias on äärmiselt keeruline leida kindlat alust dateerimiseks,” möönab John Woodhead. Uurides seitse aastat väldanud väljakaevamiste tulemusi, võrdlevad arheoloogid neid mujalt saadud arheoloogiliste leidudega. See on viinud tulemuste ümberhindamise ja vaidlusteni. Mispärast? Kuna pärast iisraeli arheoloogi Yigael Yadini väljakaevamisi Megiddos 1960ndatel aastatel ja 1970ndate aastate alguses pidasid arheoloogiaringkondades paljud seda kindlaks faktiks, et ta avastas kuningas Saalomoni aega kuuluvad kindlustused ja linnaväravad. Nüüd on Jisreelis leitud kindlustused, savinõud ja väravad mõned eelnevas arvamuses kahtlema pannud.

Näiteks on Jisreelis leitud saviesemed identsed Megiddo kultuurkihist leitutega, mida Yadin seostas Saalomoni valitsusajaga. Nende kahe paiga linnaväravad on ehituselt ja mõõtmetelt sarnased, kui mitte täiesti ühesugused. Woodhead ütleb: „Kõik tõendid seavad kas Jisreeli varasemasse Saalomoni aega või paigutavad teised kohad [Megiddo ja Haasori] hilisemasse, Ahabi perioodi.” Kuna Piibel seostab Jisreeli selgelt Ahabi perioodiga, peab Woodhead mõistlikumaks tunnustada seda, et need kultuurkihid kajastavad Ahabi valitsusaega. David Ussishkin on samal arvamusel: „Piibel ütleb, et Saalomon ehitas üles Megiddo, seal ei öelda, et ta ehitas just nimelt need väravad.”

Kas Jisreeli ajalugu on võimalik teada saada?

Kas need arheoloogilised leiud ja nendest johtuvad vaidlused seavad kahtluse alla Piibli jutustuse Jisreelist või Saalomonist? Tegelikult ei puuduta see arheoloogiline väitlus otseselt Piibli jutustust. Arheoloogia ei lähtu ajaloo uurimisel Piiblist, vaid püstitab teised küsimused ja seab teistsugused rõhuasetused. Seda võiks võrrelda piibliõpilase ja arheoloogiga, kes rändavad enam-vähem paralleelseid radu pidi. Üks rändur sõidab tänaval, teine jalutab kõnniteel. Nad keskenduvad ise asjadele ja nende huvid erinevad. Kuid nende vaatenurgad tihtilugu pigem täiendavad üksteist, kui vastanduvad. Kahe reisija muljete võrdlemine võib viia põnevate tulemusteni.

Piiblis on kirjas jutustused muistsetest sündmustest ja inimestest; arheoloogia püüab nende sündmuste ja inimeste kohta teavet saada, uurides kõiki jälgi, mis pinnasekihtides neist veel on säilinud. Leitud jäänused on aga tihtilugu väga puudulikud ja neid kaldutakse mitmeti tõlgendama. Amihai Mazar märgib selle kohta oma raamatus „Archaeology of the Land of the Bible–10,000–586 B.C.E.”: „Arheoloogiline välitöö ... on suures osas kunst ning samuti väljaõppe ja ametialase vilumuse kombinatsioon. Ükski jäik metodoloogia ei taga edu ning välitööde juhataja peab olema paindlik ja loova mõtlemisega. Arheoloogi iseloom, anne ja terve mõistus pole sugugi vähem tähtsad kui väljaõpe ja tema käsutuses olevad vahendid.”

Arheoloogia on kinnitanud suure kuningliku ja militaarse keskuse olemasolu Jisreelis, mis tegutses hämmastavalt lühikest aega samal ajaperioodil, kui valitses Ahab, ja just seda räägib ka Piibel. Üles on kerkinud palju teisi huviäratavaid küsimusi, mille uurimiseks kulub arheoloogidel veel aastaid. Jumala Sõna Piibel räägib aga ikka selgelt, esitades meile terve loo, mida arheoloogid kunagi ei suuda.

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Arheoloogilised väljakaevamised Jisreelis

[Pilt lk 28]

Jisreelist leitud kaananlaste ebajumalakuju