Ta jäi kindlaks hoolimata ebaõiglusest

EELIJA kõndis piki Jordani orgu. Ta oli olnud teel mitmeid nädalaid ja rännanud kaugelt Hoorebi mäelt põhja poole. Jõudnud viimaks tagasi Iisraeli, märkas ta muutusi oma kodumaal. Pikaldane põud oli järele andnud. Maad kastsid sügisvihmad ja põllumehed kündsid põlde. Prohvet võis tunda mõningast kergendust, kui ta nägi, et maa on põuast taastumas. Ent kõige enam läksid talle korda inimesed. Vaimses mõttes läks neil täbarasti. Rahva seas vohas endiselt Baali kummardamine. Eelijat ootas ees suur töö.a

Aabel-Mehola linna lähedal nägi Eelija, et käimas on üks suuremat sorti töö. Seal oli kõrvuti 12 meest, kes kõik härgade paarisrakendiga põldu kündsid ja niiskesse mulda vagusid ajasid. Viimase härjapaari taga oli mees, keda Eelija otsis. Selleks oli Eliisa, kelle Jehoova oli valinud Eelija mantlipärijaks. Eelija arvas varem, et tema üksi teenib ustavalt Jumalat. Kindlasti ootas ta nüüd õhinal selle mehega kohtumist (1. Kuningate 18:22; 19:14—19).

Kas Eelija kõhkles anda osa oma ülesandeid ja eesõigusi ära või kas ta kartis, et ühel päeval pole teda enam vaja? Me ei tea seda täpselt, samas ei saa välistada võimalust, et niisugused mõtted käisid tema peast läbi. Oli ta ju „samasuguste tunnetega inimene nagu meie” (Jaakobuse 5:17). Igatahes ütleb Piibel: „Kui Eelija temast [Eliisast] mööda läks, siis ta heitis oma kuue tema peale” (1. Kuningate 19:19). Ilmselt lamba- või kitsenahast tehtud Eelija kuub oli üleriie, mis tähistas erilist, Jehoovalt saadud ülesannet. Niisiis oli see, et Eelija viskas oma kuue Eliisa õlgadele, väga tähendusrikas. Eelija allus hea meelega Jehoova käsule määrata Eliisa oma ametijärglaseks. Ta usaldas Jumalat ja kuuletus temale.

Noor mees oli meeleldi valmis eakat prohvetit aitama. Eliisa ei võtnud Eelija ametit kohe üle. See alandlik mees käis hoopis järgmise kuue aasta jooksul Eelijaga kaasas ja abistas teda. Hiljem räägiti temast kui kellestki, „kes valas vett Eelija käte peale” (2. Kuningate 3:11). Kahtlemata oli niisugune abivalmis ja tubli teener Eelijale suureks toeks. Võib arvata, et need kaks meest said suurteks sõpradeks ning üksteisele toetudes oli neil lihtsam vastu pidada olukorras, kus kõikjal nende ümber lokkas kohutav ülekohus. Üks ere näide ülekohtusest inimesest oli kuningas Ahab, kes päev-päevalt üha kurjemaks muutus.

Kas sina oled kunagi ülekohtuga kokku puutunud? Enamik meist on, kuna maailm meie ümber on rikutud. Ülekohtuga silmitsi seistes võib sind aidata see, kui leiad sõbra, kes armastab Jumalat. Samuti võib abi olla sellest, kui võtad eeskujuks Eelija tugevat usku.

Eelija ja Eliisa nägid palju vaeva, et rahva vaimsust üles ehitada. Ilmselt andsid nad väljaõpet teistele prohvetitele, kes võisid olla jaotatud mingit laadi õpperühmadesse. Mõne aja pärast sai Eelija Jehoovalt uue ülesande. Jehoova ütles: „Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile” (1. Kuningate 21:18). Miks selline käsk?

Ahab oli usust taganenud. Ta oli halvim kuningas, kes Iisraelis seni oli valitsenud. Ta oli abiellunud Iisebeliga ja selle tõttu vohas maal Baali kummardamine, milles kuningas ka ise osales (1. Kuningate 16:31—33). Baali kummardamise juurde kuulusid viljakusriitused, prostitutsioon ja isegi laste ohverdamine. Samuti oli Ahab hiljuti hakanud vastu Jehoova käsule tappa Süüria õel kuningas Ben-Hadad. Usutavasti tegi ta seda kasu saamise eesmärgil (1. Kuningate 20. peatükk). Kuid nüüd võtsid Ahabi ja Iisebeli ahnus, saamahimu ning vägivaldsus sootuks uued mõõtmed.

Ahabil oli Samaarias kolossaalne palee. Samuti oli tal palee 37 kilomeetri kaugusel Jisreelis. Selle lähedal asus üks viinamarjaistandus. Ahab himustas seda maatükki endale, kuid see kuulus Naaboti-nimelisele mehele. Ahab kutsus ta enda juurde ja pakkus talle viinamarjaistanduse eest raha või vahetuskaupa. Naabot aga vastas: „Jehoova hoidku mind selle eest, et annaksin sulle oma vanemate pärisosa!” (1. Kuningate 21:3). Kas Naabot oli põikpäine ja mõtlematu? Paljud arvavad nii. Tegelikult kuuletus ta Jehoova seadusele, mis ei lubanud iisraellastel pärisosaks saadud maad alatiseks müüa (3. Moosese 25:23—28). Naabotile oli mõeldamatu Jumala seadust rikkuda. Usumehena järgis ta kartmatult Jehoova juhist, ehkki ta teadis, et Ahabile vastu astuda on ohtlik.

Ahabile ei läinud Jehoova seadus aga karvavõrdki korda. Ta läks koju ning oli „tusane ja raevutsev”, kuna ta soov polnud täitunud. Piibel ütleb: „Ta heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba” (1. Kuningate 21:4). Nähes oma meest mossitamas nagu mõni pahur laps, mõtles Iisebel kiiresti välja kavala plaani, kuidas Ahab saaks oma tahtmise ning samas kõrvaldada pere, kes neile jalgu jäi.

Sellest vandenõust lugedes paneb meid tahes-tahtmata hämmastama see, kui õel võib üks inimene olla. Kuninganna Iisebel teadis, et Jumala seaduse järgi on vaja kahe tunnistaja ütlusi, et kellegi vastu esitatud tõsine süüdistus leiaks kinnitust (5. Moosese 19:15). Niisiis kirjutas ta Ahabi nimel kirjad Jisreeli ülikutele ja käskis neil otsida kaks valetunnistajat, kes oleksid nõus Naabotit süüdistama jumalateotuses, mille eest võiks karistada surmaga. Kahjuks läks tema plaan läbi. „Kaks kõlvatut meest” tunnistasid Naaboti vastu ning ta visati kividega surnuks. Kuid sellega asi ei piirdunud — ka Naaboti pojad tapeti!b (1. Kuningate 21:5—14; 3. Moosese 24:16; 2. Kuningate 9:26.) Ahab loobus teatud mõttes oma positsioonist perepeana, lubades naisel teha, mida iganes ta soovib, ja hävitada need süütud inimesed.

Kujuta ette, mida Eelija võis tunda, kui Jehoova andis talle teada, mida kuningas ja kuninganna olid teinud. See, kui pahatahtlikud inimesed võimutsevad süütute üle, võib mõjuda heidutavalt (Laul 73:3—5, 12, 13). Ka tänapäeval võib tihti näha karjuvat ebaõiglust. Vahel on selles süüdi koguni need, kes väidavad end olevat Jumala esindajad. See Piibli jutustus pakub aga meile lohutust, kuna tuletab meelde, et miski pole Jehoova eest varjul. Tema näeb kõike (Heebrealastele 4:13). Mida ta sellise ebaõigluse suhtes ette võtab?

Jehoova saatis Eelija Ahabi juurde. Jumal lausus: „Vaata, ta on Naaboti viinamäel” (1. Kuningate 21:18). Kuulnud Iisebelilt, et viinamarjaistandus on nüüd tema oma, tõttas Ahab uut omandit kaema. Tal ei tulnud mõttessegi, et teda jälgib Jehoova. Kujutle, kuidas ta rahulolevalt istanduses ringi jalutas ja uneles kaunist aiast, mille ta võiks sinna rajada. Kuid siis ilmus ta ette Eelija! Ahabi õnnis nägu täitus viha ja raevuga ning ta nähvas: „Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?” (1. Kuningate 21:20).

Nendest sõnadest on näha, kui rumal oli Ahab. Esiteks, kui Ahab ütles Eelijale „Kas nüüd leidsid mind”, näitas ta, et ta polnud arvestanud Jehoovaga. Jehoova ei pidanud teda otsima. Ta oli näinud, kuidas Ahab tegi tahtlikult halba ja maitses nüüd Iisebeli tegude vilju. Jumal ei leidnud kasuahne Ahabi südamest enam jälgegi õiglusest, halastusest ega kaastundest. Teiseks, nimetades Eelijat oma vaenlaseks, näitas Ahab, et ta vihkab meest, kes oli Jumala sõber ja kes oleks võinud aidata tal pöörduda hukatuse teelt.

Ahab on oma rumalusega meile hoiatavaks näiteks. Me ei tohiks kunagi unustada, et Jehoova näeb kõike. Armastava isana teab ta, kui oleme õigelt teel kõrvale kaldumas, ning ta soovib väga, et me end muudaksime. Meie aitamiseks kasutab ta tihti oma sõpru — talle ustavaid inimesi, kes Eelija sarnaselt edastavad meile Jumala sõnumit. Milline viga oleks küll suhtuda Jumala sõpradesse kui oma vaenlastesse! (Laul 141:5.)

Eelija vastas Ahabi küsimusele: „Leidsin!” Ta leidis eest mehe, kes oli varas, mõrvar ja Jumala vastu mässaja. Nõudis suurt julgust, et niisuguse õela mehe ette astuda. Eelija teatas Ahabile Jumala kohtuotsuse. Jehooval oli olukorrast tervikpilt: kurjus oli Ahabi perekonnast välja imbunud ja nakatanud ka rahvast. Seega ütles Eelija Ahabile, et Jehoova nii-öelda pühib ta ära ja hävitab kogu tema soo. Iisebelgi pidi saama oma karistuse (1. Kuningate 21:20—26).

Tänapäeval võib kergesti tekkida ekslik mulje, et inimeste kurjad teod jäävad karistamata. Eelija nii ei arvanud. See Piibli jutustus tuletab meile meelde, et Jehoova näeb, mis toimub, ja et ta seab omal ajal õigluse jalule. Tema Sõna kinnitab, et tuleb aeg, kui ta teeb igaveseks lõpu kogu ebaõiglusele! (Laul 37:10, 11.) Ent kas Jumala kohtuotsused tähendavad ainult karistust? Või kas need võivad olla ka halastavad?

Eelijat võis üllatada see, kuidas Ahab Jumala kohtuotsusele reageeris. Piiblis on kirjas: „Kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides ning käis hilju” (1. Kuningate 21:27). Kas Ahab kahetses oma tegusid?

Igatahes oli see, mis ta tegi, samm õiges suunas. Ahab alandas ennast. Pole kahtlustki, et sel kõrgil ja üleoleval mehel oli raske seda teha. Kas tegu oli aga tõelise kahetsusega? Mõtle võrdluseks hilisemale kuningale Manassele, kes tõenäoliselt saatis korda Ahabist veel rohkem halba. Kui Jehoova teda karistas, alandas Manasse ennast ja palus Jehoovalt abi. See polnud kõik. Ta tegi oma elus kannapöörde: ta kõrvaldas enda tehtud ebajumalakujud, püüdis kõigiti Jehoovat teenida ja innustas teisi sedasama tegema (2. Ajaraamat 33:1—17). Kas ka Ahab tegi midagi sellist? Kahjuks mitte.

Kas Jehoova märkas, et Ahab oma kurbust avalikult välja näitas? Jehoova ütles Eelijale: „Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees? Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ma ei saada tema päevil temale õnnetust: ma saadan tema soole õnnetuse ta poja päevil!” (1. Kuningate 21:29). Kas Jehoova andestas Ahabile? Ei, niisugust halastust oleks Jumal Ahabile osutanud vaid siis, kui tolle kahetsus oleks olnud tõeline (Hesekiel 33:14—16). Ent kuna Ahab vähemasti mingil määral kahetses oma tegusid, siis oli Jehoova temagi vastu teatud määral halastav. Jehoova säästis Ahabit kohutavast vaatepildist ega lasknud tervet peret ta silme all hukata.

Siiski ei muutnud Jehoova oma kohtuotsust. Hiljem pidas ta inglitega nõu, kuidas meelitada Ahab lahingusse, kus ta oma elu kaotaks. Varsti pärast seda viis Jehoova oma kohtuotsuse täide. Ahab sai lahingus haavata ning jooksis oma sõjavankris verest tühjaks. Jutustus lisab veel ühe sünge detaili: kui kuninga vankrit pesti, lakkusid koerad tema verd. Nii läksid täide Jehoova sõnad, mis Eelija oli Ahabile öelnud: „Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!” (1. Kuningate 21:19; 22:19—22, 34—38).

Ahabiga juhtunu kinnitas Eelijale, Eliisale ja kõigile teistele ustavatele jumalateenijatele, et Jehoova polnud unustanud Naaboti vaprust ja usku. Õiglane Jumal ei jäta kunagi ülekohtutegusid karistamata — ta teeb seda varem või hiljem. Samas osutab ta alati halastust, kui selleks on alust (4. Moosese 14:18). See oli hea õppetund Eelijale, kes oli aastakümneid näinud kurja kuninga valitsemist. Kas sina oled pidanud ebaõiglust taluma? Kas sa igatsed aega, kui Jumal seab kõik asjad korda? Tugeva usuga Eelija on meile heaks eeskujuks. Ta ei lakanud koos oma ustava sõbra Eliisaga Jumala sõnumit kuulutamast. Hoolimata ebaõiglusest jäi Eelija kindlaks.