„Nuttev” puu ja selle mitmeotstarbelised „pisarad”

„Võtke vaiku ... valu vastu,” ütleb Jeremija 51:8. Selle leevendusttoova raviaine allikate otsingud viivad meid Chiose saarele Egeuse meres.

CHIOSE põllumehed valmistuvad varasuvisel ajal saagikoristuseks väga ebaharilikul viisil. Maapind pühitakse puhtaks ja igihaljaste põõsaspuude mastiksipistaatsiate ümber tehakse madalad heledast savist alused. Seejärel lõikavad põllumehed puu koorde sälgud, pannes sellega puud „nutma”. Sisselõigetest hakkab immitsema kahkjaid „vaigupisaraid”. Kahe-kolme nädala pärast on vaigupiisad hüübinud ja põllumehed korjavad need kokku kas otse tüvelt või maapinnal olevalt savialuselt. Neid kummivaiguks kutsutud „pisaraid” on kasutatud palsamite valmistamisel.

Enne saagi korjamist tuleb aga olla väga kannatlik ning teha palju tööd. Väänduvad hallid puutüved kasvavad väga aeglaselt. Kulub 40 kuni 50 aastat, enne kui puu saab täiskasvanuks – harilikult 2–3 meetri kõrguseks.

Peale tüvedesse sälkude tegemise ja piiskade kogumise tuleb mastiksi saamiseks muidki töid teha. Kui mastiksipiisad on kokku kogutud, sõeluvad ja pesevad põllumehed neid ning sorteerivad need suuruse ja kvaliteedi järgi. Hiljem puhastatakse mastiksit veelgi ja siis on see valmis kasutamiseks.

Väärtusliku taime ajalugu

Sõna „mastiks” tuleb kreekakeelsest sõnast, mille tähendus on ’hambaid kiristama’ (Matteuse 8:12; Ilmutuse 16:10). See nimi viitab sellele, et muistsel ajal mäluti mastiksivaiku hingeõhu värskendamiseks närimiskummi asemel.

Kõige varajasemat teavet mastiksi kohta annab kreeka ajaloolane Herodotos viiendast sajandist e.m.a. Teised vanaaja õpetlased ja arstid, nagu näiteks Apollodoros, Dioskorides, Theophrastos ja Hippokrates, on maininud mastiksi kasutamist meditsiinis. Kuigi mastiksipistaatsiaid kasvab kõikjal piki Vahemere rannikut, toodetakse mastiksit alates umbes meie ajaarvamise 50. aastast enamasti vaid Chiose saarel. Ja just mastiks on olnud peamiseks huviobjektiks Chiose vallutajatele alates roomlastest kuni genovalaste ja osmaniteni välja.

Mitmeotstarbeline mastiks

Muistsed Egiptuse arstid kasutasid mastiksit selleks, et ravida paljusid haigusi, muu hulgas kõhulahtisust ja liigesepõletikku. Nad kasutasid seda ka suitsutusrohu valmistamisel ja mumifitseerimisel. Mastiksipistaatsiast võidi saada üht komponenti Gileadi palsami tegemiseks, mida Piibel mainib seoses tema raviomadustega ning kasutusega kosmeetikas ja palsameerimisel (Jeremija 8:22; 46:11; EP 97). Arvatakse isegi, et healõhnalise püha suitsutusrohu koostisosade hulka kuuluvat vaiku võidi saada puust, mis kuulub mastiksipistaatsiate rühma (2. Moosese 30:34, 35).

Praegusel ajal võib mastiksit leida lakkidest, mis kaitsevad õlimaale, mööblit ja muusikariistu. Seda kasutatakse isoleerimiseks ja materjalide veekindluse tagamiseks ning seda peetakse üheks parimaks värvistabilisaatoriks tekstiili- ja maalivärvides. Mastiksit on kasutatud ka liimides ja naha parkimisel. Meeldiva aroomi ja teiste omaduste tõttu kasutatakse teda seepides, kosmeetikavahendites ja lõhnaõlides.

Mastiksit on mainitud 25 ametlikus ravimite nimestikus kogu maailmas. Araabia riikides kasutatakse seda tänini sageli rahvameditsiinis. Mastiks on leidnud oma koha ka hambaplommides ja ravimikapslite sisekattekihis.

Vaigu algainena on „nutva” mastiksipistaatsia mitmeotstarbelised „pisarad” sajandeid haigete valu leevendanud ja neid ravinud. Seepärast ütleb Jeremija prohvetiennustus põhjendatult: „Võtke vaiku ... valu vastu.”

[Pildid lk 31]

Chios

Mastiksi koristamine

Mastiksipiisad kogutakse hoolega

[Allikaviited]

Joonistused Chiosest ja saagikogumisest: Courtesy of Korais Library; teised: Kostas Stamoulis