Jumala sõbrad Sõpruse saartel — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Jumala sõbrad Sõpruse saartel

Aastal 1932 tõi üks purjelaev Tonga saartele väga hinnalised seemned. Laeva kipper andis Charles Vetele brošüüri „Kus viibivad surnud?”. Charles uskus, et on leidnud tõe. Mõne aja pärast andis Jehoova tunnistajate peakorter talle loa tõlkida see brošüür oma emakeelde. Valmis tõlkest trükiti 1000 brošüüri, mida ta hakkas levitama. Nõnda hakati Tonga kuningriigis külvama Jehoova Kuningriigi seemneid.

KAARDI pealt leiame Tonga saarestiku Vaikse ookeani lõunaosas vasakul rahvusvahelisest kuupäevarajast, kus see ristub lõunapöörijoonega. Selle suurim saar Tongatapu paikneb Uus-Meremaa Aucklandi linnast umbes 2000 kilomeetrit kirdes. Tonga koosneb 171 saarest, millest 45 on asustatud. 18. sajandi kuulus Briti maadeuurija James Cook nimetas need kauged saared Sõpruse saarteks.

Umbes 106 000 elanikuga Tonga kuningriik koosneb kolmest saarerühmast, milleks on Tongatapu, Ha’apai ja Vava’u. Jehoova tunnistajate viiest kohalikust kogudusest asuvad kolm suurima rahvastikuga Tongatapu saarestikus, üks Ha’apai ja üks Vava’u saarestikus. Et aidata inimestel saada Jumala sõbraks, on Jehoova tunnistajatel pealinna Nuku’alofa lähedal ka oma misjonikodu ja tõlkebüroo (Jesaja 41:8).

Alates 1930. aastatest sai Charles Vete tegevus Jehoova tunnistajana sealkandis laialdaselt tuntuks, kuigi ta ristiti alles 1964. aastal. Temaga ühines kuulutustööl teisigi ja 1966. aastal ehitati 30-kohaline kuningriigisaal. 1970. aastal moodustati Nuku’alofal 20 kuulutajast koosnev kogudus.

Alates sellest ajast on Tonga saartel selgesti näha, kuidas täituvad prohvet Jesaja sõnad: „Andku nad Jehoovale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!” (Jesaja 42:12.) Kuningriigitöö on jõudsalt edenenud ja see on aidanud paljudel õppida tundma Jehoovat. 2003. aasta piirkonnakonvendil Nuku’alofal oli kohalviibijate kõrgarv 407 ja ristiti 5 inimest. Kasvu potentsiaali näitab ka see, et 2004. aastal viibis mälestusõhtul 621 inimest.

Lihtne eluviis

Pealinnast kaugemal on siiani väga suur vajadus kuningriigi kuulutajate järele. Näiteks 8500 inimest, kes elavad Ha’apai saarestiku 16 asustatud saarel, peavad samuti rohkem kuulma Piibli tõde. Ha’apai saartel on valdavalt tasane, palmidega kaetud maastik ja valged liivarannad. Ookeanivesi on iseäranis selge ja läbipaistev, nähtavusega tihti rohkem kui 30 meetri sügavusele. Täiesti erakordne kogemus on ujuda korallrahude vahel ja rohkem kui saja liigi värviliste troopiliste kalade keskel. Külad on tavaliselt väikesed. Eluasemed on lihtsad, kuid ehitatud nõnda, et nad peaksid vastu troopilistele tsüklonitele.

Leiva- ja mangopuud pakuvad nii varju kui toitu. Toiduviljade kogumine ja toiduvalmistamine nõuavad suure osa päevaaskeldustest. Lisaks sealihale meeldib saarlastele süüa sealseid külluslikke ookeaniande. Aedades kasvatatakse köögivilju, tsitruselised kasvavad metsikult ning palju on ka kookospalme ja banaanitaimi. Kohalikust ravimtaimede varasalvest on teadmised kandunud edasi põlvest põlve.

Loomulikult on Ha’apai kõige meeldivam külg saarestiku sõbralikud elanikud, kes on hästi kohanenud selle tüüne keskkonnaga. Sealset eluviisi iseloomustab lihtsus. Enamik naisi tegeleb käsitööga – nad punuvad korve, tapa riiet ja matte. Tonga naised töötavad varjuliste puude all istudes, saatjaks jutt, laul ja naer, ning tihti mängivad ja magavad nende kõrval lapsed ja beebid. Tavaliselt korjavadki just naised mõõna ajal korallrahude vahel karpe ja teisi söödavaid mereloomi ning krõmpsuvaid vetikaid, millest saab hõrgutavat salatit.

Meeste päevad mööduvad kas aiatöid tehes, kalastades, nikerdades, paati ehitades või kalavõrku parandades. Nii mehed, naised kui lapsed sõidavad saarestikus väikeste, kaetud kalapaatidega, et külastada sugulasi, saada arstiabi ja ajada kaubaasju.

Hea sõnum jõuab ka kõige kaugemasse paika

Just sellisesse idüllilisse paika jõudsid 2002. aasta mälestusajaks kaks misjonäri ja kaks pioneerteenijat. Varem oli Ha’apai elanikega olnud mõningaid juhuslikke kontakte ja sealsed elanikud olid saanud Jehoova tunnistajate kirjandust ning isegi uurinud nendega Piiblit.

Neljal piibliõpetajal oli seal kolm eesmärki: levitada piiblilist kirjandust, alustada koduseid piibliuurimisi ja kutsuda huvilisi Issanda õhtusöömaajale. Nad täitsid kõik need eesmärgid. 97 inimest võttis kuulda kutset ja tuli Jeesuse surma mälestusõhtule. Mõned tulid kohale lahtiste paatidega, hoolimata suurest vihmasajust ja tugevast tuulest. Halva ilma tõttu jäid paljud mälestusõhtu toimumispaika ööbima ja naasid koju järgmisel päeval.

Mälestusõhtu kõne pidajal polnud sugugi kergem. Kõnesid pidanud misjonär meenutab: „Ei oska kirjeldadagi, kui raske ülesanne on pidada ühe õhtu jooksul võõrkeeles kaks mälestusõhtu kõnet. Te võite arvata, kuidas ma pabistasin. Missugust abi pakub küll palve! Mulle tulid meelde sõnad ja lause struktuurid, mida ma ei teadnudki, et oleksin õppinud.”

Selle evangeliseerimistöö tulemusena, arendades olemasolevat huvi, lasi Ha’apai saarestikus kaks abielupaari end ristida. Üks meestest hakkas huvi tundma Jehoova tunnistajate kirjanduse vastu ajal, mil ta õppis kohalikus kirikus kirikuteenriks.

Kuigi see mees ja ta naine on vaesed, tegid nad tavaliselt kiriku iga-aastasel heategevusteenistusel suure rahalise annetuse, kui nende nimed selleks välja hüüti. Üks neid varem külastanud Jehoova tunnistaja palus sel mehel lugeda oma Piiblist salmi 1. Timoteosele 5:8. Seal on apostel Pauluse kirjaread: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.” See Piibli põhimõte puudutas mehe südant. Ta sai aru, et tulles vastu kiriku rahalistele nõudmistele, jätab ta unarusse oma perekonna põhivajadused. Järgmisel rahakogumise teenistusel ei unustanud ta seda piibliteksti, kuigi raha oli tal taskus. Kui tema nimi välja hüüti, teatas ta preestrile söakalt, et pere vajaduste eest hoolitsemine on tema jaoks esmatähtis. Selle peale hakkasid kirikuvanemad abielupaari maha tegema ja sõimama.

Pärast seda, kui see abielupaar oli Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud, hakkasid nad head sõnumit kuulutama. Mees sõnab: „Piibli tõde on mind muutnud. Ma pole enam õel ega karm oma pereliikmete vastu ega joo nii palju. Minu küla elanikud näevad, kuidas tõde on mu elu muutnud. Loodan, et ka nemad hakkavad armastama tõde nii nagu mina.”

Otsinguil osaleb purjelaev „Quest”

Mõni kuu pärast 2002. aasta mälestusõhtut tõi üks teine purjelaev kõrvalisele Ha’apai saarestikule hinnalise lasti. 18-meetrine purjekas „Quest” („Otsing”) tuli Uus-Meremaalt ja seilas läbi Tonga saarestiku. Pardal olid Gary ja Hetty tütre Katiega. Nendega koos tegi merereisi kaasa üheksa tongalasest õde-venda ja kaks misjonäri. Kohalikud Jehoova tunnistajad aitasid vilunult paati juhtida, mis pidi vahel navigeerima läbi korallrahude, mida pole kaardile üldse märgitud. Tegemist polnud mingi lõbureisiga. Pardalolijate eesmärk oli õpetada kohalikele Piibli tõde. Nad sõitsid läbi suured ookeaniavarused ja külastasid 14 saart. Mõnel neist saartest oldi Kuningriigi sõnumiga päris esimest korda.

Missugune oli inimeste reaktsioon? Üldiselt võeti merelt tulnud kuulutajaid vastu uudishimu, südamlikkuse ja saarerahva traditsioonilise külalislahkusega. Kui saarlased mõistsid külastuse eesmärki, olid nad väga tänulikud. Tunnistajad nägid, et saarerahvas austab Jumala Sõna ja on teadlik oma vaimsetest vajadustest (Matteuse 5:3).

Korduvalt juhtus, et tunnistajatest külalised istusid troopiliste puude all, ümbritsetuna paljudest kohalikest, kellel oli hulgaliselt piiblilisi küsimusi. Pimeduse saabudes jätkusid arutelud kodudes. Ühel saarel palusid saareelanikud lahkuvaid tunnistajaid: „Ärge minge! Kes siis vastab meie küsimustele, kui teid pole?” Üks Jehoova tunnistaja märkis: „Alati oli raske lahkuda nii paljudest lambasarnastest inimestest, kel oli nälg tõe järele. Me saime istutada palju tõeseemneid.” Kui „Quest” saabus ühele saarele, nägid tunnistajad, et kogu saarerahvas on leinarõivais. Hiljaaegu oli surnud ühe linnaametniku abikaasa. Ametnik tänas vendi isiklikult, et nad tõid neile Piibli lohutust pakkuvat sõnumit.

Mõnele saarele polnud aga kerge ligi pääseda. Hetty jutustab: „Ühel saarel polnud randumiseks sobivat rannikut, ookeanist paistsid vaid mitme meetri kõrgused kaljurünkad. Saarele pääses vaid väikese kummipaadiga. Maale saamiseks pidime kõigepealt viskama oma kotid paljudele abivalmis kätele, mis meid kaldal ootasid. Seejärel, kui paat kerkis kaljurünka nukile, pidime hüppama, enne kui paat lainega jälle alla langes.”

Kõik pardalolijad polnud aga sugugi kartmatud meremehed. Pärast paarinädalast seilamist kirjutas kipper nende tagasisõidust peasaarele Tongatapule: „Meil on ees 18 tundi meresõitu. Peame tegema ka vahepeatusi, kuna pardal on merehaigeid. Oleme rõõmsad kojujõudmise üle, kuid samas väga kurvad, et meist jäi maha nii palju huvilisi, kes kuulsid Kuningriigi sõnumit. Jätame nad nüüd Jehoova hoolde, kes oma püha vaimu ja inglitega aitab neil vaimselt kasvada.”

Paljutõotavad saared

Umbes pool aastat pärast purjeka lahkumist määrati kaks eripioneeri Stephen ja Malaki Ha’apai saartele kuulutustööd tegema. Seal hakkasid nad rõõmuga koos kahe äsjaristitud abielupaariga saareelanikele Piibli tõdesid õpetama. Kuulutajatel on inimestega palju elavaid arutelusid õpetuslikes küsimustes ja nad saavad tõhusalt Piiblit kasutada.

2003. aasta 1. detsembril moodustati Ha’apai saarestikus Tonga kuningriigi viies kogudus. Koosolekutel käib ka palju lapsi, kes on õppinud olema tähelepanelikud kuulajad ning istuvad vaikselt ja annavad koosolekul innukalt vastuseid. Ringkonnaülevaataja märkis, et „nende teadmised „Minu piiblilugude raamatust” näitavad, et nende vanemad võtavad tõsiselt kohustust istutada neisse Piibli tõde”. On selge, et neil saartel on tulemas paljutõotav lõikus uusi Jehoova sõpru.

Rohkem kui 70 aasta eest, kui Charles Vete tõlkis brošüüri „Kus viibivad surnud?” kohalikku tonga keelde, ei osanud see tongalane veel arvatagi, kui suurel määral Kuningriigi seeme juurdub tema kaasmaalaste südametes. Tollest väikesest algusest alates on Jehoova õnnistanud järjest laiaulatuslikumat hea sõnumi levikut selles maakera nurgas. Tänapäeval võib tõega öelda, et Tonga kuningriik on nende kõrvaliste meresaarte hulgas, mis nii-öelda pöörduvad Jehoova poole (Laul 97:1; Jesaja 51:5). Nendel Sõpruse saartel elab nüüd palju Jehoova sõpru.

[Pilt lk 8]

Charles Vete, 1983

[Pilt lk 9]

Tapa riide valmistamine

[Pilt lk 10]

Purjeka „Quest” abil kuulutati Tonga elanikele head sõnumit

[Pilt lk 11]

Tõlkemeeskond, Nukuʹalofa

[Piltide allikaviited lk 9]