Piiblile heidab valgust Venemaa vanim raamatukogu

KAKS õpetlast otsisid vanu Piibli käsikirju. Teineteisest eraldi tegutsedes rändasid nad läbi kõrbete ning uurisid koopaid, kloostreid ja muistseid kaljusse raiutud eluasemeid. Aastaid hiljem ristusid nende teed Venemaa vanimas avalikus raamatukogus, kuhu jõudsid mõningad kõige huviäratavamad Piibli käsikirjad, mida maailm iial on näinud. Kes need mehed olid? Kuidas nende leitud aarded Venemaale jõudsid?

Muistsed käsikirjad kaitsevad Jumala Sõna

Et tutvuda ühega nendest õpetlastest, peame minema ajas tagasi 19. sajandi algusse, mil Euroopas toimus niinimetatud intellektuaalne revolutsioon. See oli teadusliku progressi ja kultuurilise arengu aeg, millega kaasnes skeptiline suhtumine traditsioonilistesse uskumustesse. Tolle ajastu piiblikriitikud püüdsid Piibli mõjuvõimu kahandada. Tegelikult panid õpetlased kahtluse alla isegi Piibli autentsuse.

Mõned siirad Piibli kaitsjad mõistsid, et Jumala Sõna maine säilitamiseks tuleks leida uusi vahendeid, näiteks veel avastamata vanu käsikirju. Nad arvasid, et kui leitaks olemasolevatest vanemaid käsikirju, annaksid need omamoodi vaikset tunnistust Piibli teksti ehedusest, kuigi selle sõnumit oli juba kaua ja korduvalt püütud hävitada või moonutada. Samuti aitaksid säärased käsikirjad tuua päevavalgele mõningad kohad Piiblis, mis on valesti tõlgitud.

Äge debatt Piibli autentsuse üle toimus Saksamaal. Seal loobus üks noor professor mugavast akadeemiku elust ning asus reisile, tänu millele ta leidis ühe kõigi aegade suurima piiblikäsikirjade kollektsiooni. See oli piibliõpetlane Konstantin von Tischendorf, kes jättis töö piiblikriitikuna ja aitas märkimisväärselt kaasa Piibli autentsuse kaitsmisel. Tema esimene reis Siinai kõrbe aastal 1844 oli uskumatult edukas. Juhuslik pilguheit ühe kloostri prügikorvi tõi päevavalgele vanima teadaoleva koopia Septuagintast ehk Heebrea Kirjade kreekakeelsest tõlkest!

Juubeldav Tischendorf sai endaga kaasa võtta 43 pärgamendilehte. Kuigi ta oli kindel, et seal on neid veelgi, leidis ta 1853. aastal naastes vaid ühe fragmendi. Kus olid ülejäänud? Tischendorfi rahad lõppesid otsa ning ta asus otsima jõukat patrooni, kes toetaks tema ettevõtmist jätkata muistsete käsikirjade otsinguid. Enne seda missiooni pöördus ta aga palvega Venemaa tsaari poole.

Tsaaris tekib huvi

Tischendorf ei teadnud, missugune vastuvõtt ootab teda, protestandist õpetlast, ääretul Venemaal, kus valitseb vene õigeusk. Õnneks oli ka Venemaal alanud muutuste ja reformide ajastu. Tänu hariduse väärtustamisele oli keisrinna Katariina II (tuntud ka kui Katariina Suur) rajanud 1795. aastal Peterburi Keiserliku Raamatukogu. See oli esimene avalik raamatukogu Venemaal ja sealsed trükised olid kättesaadavad miljonitele inimestele.

Euroopa ühe parima raamatukoguna oli Keiserlikul Avalikul Raamatukogul siiski üks puudus. Viiskümmend aastat pärast rajamist oli raamatukogus vaid kuus heebreakeelset käsikirja. Arvestades Venemaa üha kasvavat huvi Piibli keelte ja tõlgete uurimise vastu, polnud see sugugi piisav. Katariina II oli saatnud õpetlased Euroopa ülikoolidesse heebrea keelt õppima. Kui nad kodumaale tagasi jõudsid, hakati heebrea keelt õpetama paljudes vene õigeusu seminarides, ning esimest korda ajaloos said õpetlased hakata Piiblit tõlkima otse vanaheebrea keelest vene keelde. Neil aga nappis raha ning konservatiivsed kirikujuhid osutasid nende tegevusele isegi vastupanu. Nende jaoks, kes soovisid Piiblit tundma õppida, polnud veel saabunud tõeline valgustusajastu.

Tsaar Aleksander II väärtustas Tischendorfi missiooni ja võttis ta oma eestkoste alla. Hoolimata mõningate kadedusest ja fanaatilisest vastuseisust tuli Tischendorf oma missioonilt Siinaist tagasi Septuaginta puuduvate osadega.a Hiljem anti sellele käsikirjale nimeks Codex Sinaiticus ning see on tänini üks vanimaid Piibli käsikirju, mis on leitud. Peterburis kiirustas Tischendorf tsaari Talvepaleesse. Ta palus tsaari toetust „ühele suurimale üritusele piibliteksti analüüsimise ja uurimise vallas” – avaldada see äsjaleitud käsikiri (hiljem viidi käsikiri Keiserlikku Avalikku Raamatukokku). Tsaar oli sellega varmalt nõus ning ülevas meeleolus Tischendorf kirjutas hiljem: „Tänu Jumala ettenägelikkusele on meie põlvkonnal ... Siinai Piibel, mis heidab valgust Jumala Sõna tegelikule sõnumile ja aitab meil kaitsta tõde selle taastatud autentsel kujul.”

Piibli aarded Krimmist

Artikli alguses mainisime, et Piibli aardeid otsis veel üks õpetlane. Kes see oli? Mõned aastad enne seda, kui Tischendorf naasis Venemaale, sai Keiserlik Avalik Raamatukogu niivõrd hämmastava pakkumise, et see äratas ka tsaari huvi ning tõi Venemaale kokku õpetlasi tervest Euroopast. Nad suutsid vaevu uskuda oma silmi: nende silme ees avanes tohutu kollektsioon käsikirju ja muid materjale. Selles oli ühtekokku 2412 üksust, sealhulgas 975 käsikirja. Nende hulgas oli 45 Piibli käsikirja, mis olid pärit ajast enne 10. sajandit. Kui hämmastav see ka ei tundunud, oli kõik need käsikirjad kogunud põhimõtteliselt vaid üks mees – Abraham Firkovitš, karaiimi õpetlane, kel oli sel ajal vanust juba üle 70 aasta! Kes olid aga karaiimid?b

Tsaari huvitas see küsimus väga. Venemaa oli laiendanud oma piire ja hõlvanud teiste riikide territooriume. Sellega oli Vene impeeriumi valdusse lisandunud uusi etnilisi rühmitusi. Musta mere rannikul paiknevas maalilises Krimmis elas rahvas, kes nägid välja nagu juudid, kuid neil olid türgi kombed ja nad rääkisid keelt, mis sarnanes tatari keelega. Karaiimid põlvnevad juutidest, kes pärast Jeruusalemma vallutamist aastal 607 e.m.a Babülooniasse pagendati. Erinevalt rabiinlikest juutidest aga ei tunnista nad Talmudit ja peavad väga oluliseks Pühakirja lugemist. Krimmi karaiimidele oli väga oluline, et tsaar mõistaks nende erinevust rabiinlikest juutidest. Avalikustades neile kuulunud vanad käsikirjad, lootsid nad tõestada, et põlvnevad juutidest, kes pärast Babüloonia vangipõlve Krimmi siirdusid.

Firkovitš alustas vanade ürikute ja käsikirjade otsinguid Krimmi kaljukoobastes Tšufut-Kales. Karaiimid olid sajandeid selle piirkonna väikestes kaljusse raiutud koobastes elanud ja Jumalat teeninud. Nad ei hävitanud kunagi kulunud pühi kirjutisi, kus oli Jumala nimi Jehoova, sest nad pidasid seda pühaduseteotuseks. Käsikirju hoiti hoolikalt väikeses hoidlas genizas, mis heebrea keeles tähendab ’varjatud paika’. Kuna karaiimid austasid sügavalt Jumala nime, hävitasid nad selliseid pärgamente haruharva.

Firkovitšit ei heidutanud sajandite jooksul kogunenud tolm, vaid ta uuris kõik genizad hoolikalt läbi. Ühest leidiski ta aastast 916 m.a.j pärit käsikirja, mis pälvis laialdast tähelepanu. Seda nimetatakse Peterburi prohvetikoodeksiks ning see on tänini üks vanimaid teadaolevaid Heebrea Kirjade koopiaid.

Firkovitš sai kokku tohutul hulgal käsikirju ja 1859. aastal otsustas ta pakkuda need Keiserlikule Avalikule Raamatukogule. 1862. aastal toetas Aleksander II selle kollektsiooni ostmiseks raamatukogu 125 000 rublaga, mis oli tollal tohutu summa. Raamatukogu enda aastaeelarve oli siis vaid 10 000 rubla! Sellesse kollektsiooni kuulus ka Codex Leningradensis (B 19^A), mis on dateeritud aastasse 1008 ja on maailma vanim täielik Heebrea Kirjade koopia. Üks õpetlane märkis, et see on „tõenäoliselt kõige tähtsam Piibli käsikiri, sest see sai aluseks uusimatele olulisematele Heebrea Piibli tekstikriitilistele väljaannetele”. (Vaata kõrvalolevat kasti.) 1862. aastal avaldati ka Tischendorfi leitud Codex Sinaiticus.

Vaimne valgustus nüüdisajal

Praegu kannab raamatukogu nimetust Venemaa Rahvusraamatukogu, ja selle valduses on üks maailma suurimaid vanade käsikirjade kollektsioone.c Sel raamatukogul on olnud kahe sajandi jooksul seitse nime, mis kajastab kujukalt Venemaa ajalugu. Üks tuntumaid nimesid on Saltõkov-Štšedrini nimeline Riiklik Avalik raamatukogu. Kuigi 20. sajandi rahutused ei jätnud seda raamatukogu puutumata, elasid sealsed käsikirjad üle nii mõlemad maailmasõjad kui Leningradi blokaadi. Mis kasu sellised käsikirjad toovad?

Vanad käsikirjad on usaldusväärseks aluseks paljudele nüüdisaegsetele piiblitõlgetele. Tänu nendele saavad siirad tõeotsijad lugeda täpset Pühakirja teksti. Nii Codex Sinaiticus kui Codex Leningradensis aitasid suuresti kaasa Pühakirja Uue Maailma Tõlke valmimisele, mille Jehoova tunnistajad andsid inglise keeles tervikuna välja aastal 1961. Näiteks võttis Uue Maailma Piiblitõlke komitee aluseks Biblia Hebraica Stuttgartensia ja Kitteli Biblia Hebraica, mis on Codex Leningradensis’e trükiväljaanded ning kus tetragrammaton ehk Jumala nimi esineb 6828 korda.

Vaid vähesed Piibli lugejad teavad, kui palju nad võlgnevad sellele Peterburi vaiksele raamatukogule ja sealsetele käsikirjadele, millest mõned kannavad linna endist nime Leningrad. Kõige rohkem võlgneme aga Piibli autorile Jehoovale, kes jagab meile vaimset valgust. Seepärast paluski laulukirjutaja: „Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind” (Laul 43:3).

[Allmärkused]

[Kast lk 13]

JUMALA NIME TUNTAKSE JA KASUTATAKSE

Jehoova on kandnud targalt hoolt selle eest, et tema Sõna Piibel säiliks kuni tänase päevani. Sellele on kaasa aidanud ümberkirjutajate sajanditepikkune usin töö. Kõige hoolsamat kirjatööd tegid masoreedid, meie ajaarvamise 6.–10. sajandini tegutsenud elukutselised heebrea kirjutajad. Vanaheebrea keeles kirjutati ilma täishäälikuteta. Kuna aga aja möödudes hakati heebrea keele asemel rääkima aramea keelt, tekkis oht, et õige heebrea hääldus ununeb. Masoreedid võtsid kasutusele vokaalimärkide süsteemi, mis lisati piibliteksti, et näidata ära heebrea sõnade täpne hääldus.

Masoreetide vokaalimärgid Codex Leningradensis’es võimaldavad hääldada tetragrammatoni ehk nelja heebrea konsonanti, mis moodustavad Jumala nime – Jehwah’, Jehwih’ ja Jeho·wah’ (h sõna lõpus ei hääldata). Eesti keeles on selle nime levinuim hääldus „Jehoova”. Piibli kirjutajad ja paljud teised tolleaegsed inimesed teadsid Jumala nime ja kasutasid seda. Tänapäeval teavad ja kasutavad Jumala nime miljonid inimesed, kes tunnustavad, et ’Jehoova üksi oma nimega on Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa’ (Laul 83:19).

[Pilt lk 10]

Venemaa Rahvusraamatukogu käsikirjade saal

[Pilt lk 11]

Keisrinna Katariina II

[Pildid lk 11]

Konstantin von Tischendorf (keskel) ja Venemaa tsaar Aleksander II

[Pilt lk 12]

Abraham Firkovitš

[Piltide allikaviide lk 10]

Mõlemad pildid: National Library of Russia, St. Petersburg

[Piltide allikaviited lk 11]

Katariina II: National Library of Russia, St. Petersburg; Aleksander II: From the book Spamers Illustrierte Weltgeschichte, Leipzig, 1898