Väldi väära mõtteviisi!
PATRIARH Iiobit oli tabanud suur õnnetus. Seepeale tulid tema kolm sõpra Eliifas, Bildad ja Soofar talle kaastunnet avaldama ja teda lohutama (Iiob 2:11). Kõige mõjukam ja ilmselt vanim nendest kolmest oli Eliifas. Ta kõneles esimesena ja tal oli ka kõige rohkem öelda. Missugust mõtteviisi peegeldasid Eliifase kolm sõnavõttu?
Eliifas meenutas üht talle osaks saanud üleloomulikku kogemust ja ütles: „Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti. Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud – üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält” (Iiob 4:15, 16, P 1997). Mis vaim oli mõjutanud Eliifast? Tema järgnevate sõnade kriitiline toon näitab, et see polnud kindlasti mitte Jumala õiglane ingel (Iiob 4:17, 18). See oli kuri vaimolevus. Muidu poleks ju Jehoova Eliifast ja tema kaht kaaslast noominud selle eest, et nad räägivad valet (Iiob 42:7). Tõesti, Eliifas oli deemoni mõju all. Tema kommentaarid peegeldasid jumalakartmatut mõtteviisi.
Missuguseid ideesid Eliifas propageeris? Miks on tähtis kaitsta end väära mõtteviisi eest? Ja missuguseid ettevaatusabinõusid võime selleks kasutada?
„Oma sulaseidki ta ei usu”
Oma kõigis kolmes sõnavõtus väljendas Eliifas mõtet, et Jumal on nii range, et mida tema teenijad ka ei teeks, pole see talle piisavalt hea. Eliifas ütles Iiobile: „Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks” (Iiob 4:18). Hiljem ütles Eliifas Jumala kohta: „Vaata, tema ei usu oma ingleidki – ja tema silmis ei ole taevadki selged” (Iiob 15:15). Ja edaspidi ta küsis: „Kas Kõigevägevamal on head sellest, et sa oled õiglane?” (Iiob 22:3). Bildad oli tema mõtetega nõus, sest ta ütles: „Vaata, isegi kuu ei hiilga ja tähedki pole tema [Jumala] silmis selged” (Iiob 25:5).
Me peame olema valvsad, et me ei laseks end sellisel mõtteviisil mõjutada. Me võime hakata arvama, et Jumal nõuab meilt liiga palju, ja see võib ohustada meie suhteid temaga. Lisaks, kuidas võiks selline mõtteviis mõjutada meie suhtumist, kui meid vajaduse korral distsiplineeritakse? Selle asemel et alandlikult end parandada lasta, võib juhtuda, et meie „süda kibestub Jehoova vastu” ning võime hakata tema peale vimma kandma (Õpetussõnad 19:3). See kahjustaks tõepoolest meie suhteid Jumalaga!
„Kas Jumalal on inimesest kasu?”
Ideega, et Jumal on liiga range, on seotud ka arvamus, et ta peab inimesi kasutuks. Eliifas esitas oma kolmandas sõnavõtus küsimuse: „Kas Jumalal on inimesest kasu, et mõni mõistlik tooks temale kasu?” (Iiob 22:2, UM). Eliifas andis mõista, et Jumala silmis on inimesed kasutud. Samamoodi arutles Bildad: „Kuidas võiks siis inimene olla õige Jumala ees? Ja kuidas võiks naisest sündinu olla puhas?” (Iiob 25:4). Kuidas võis Iiob, olles ise vaid surelik, sellise arutluskäigu järgi üldse loota Jumala heakskiidule?
Nüüdisajal mõtlevad mõned inimesed endast üsna negatiivselt. See võib olla tingitud perekondlikust taustast, elumuredest, rassilisest või rahvuslikust vihkamisest. Kuid ka Saatan ja ta deemonid on alati varmad inimesi heidutama. Kui nad suudavad panna kellegi tundma, et Kõigeväelisele Jumalale pole mitte ükski tema tegu piisavalt hea, võib ta väga kergesti masendusse langeda. Aja jooksul võib selline inimene elavast Jumalast kaugeneda ja temast päris eemale triivida (Heebrealastele 2:1; 3:12).
Vananemine ja terviseprobleemid seavad meile piiranguid. Meie osa kuningriigitöös võib tunduda tühine võrrelduna sellega, mida tegime noorema, tervema ja tugevamana. Kui tähtis on niisiis mõista, et just Saatan ja tema deemonid soovivad panna meid tundma, et meie teod pole Jumalale piisavalt head! Me peame sellisele mõtteviisile vastu seisma.
Kuidas seista vastu negatiivsele mõtteviisile
Hoolimata Kurat-Saatana põhjustatud kannatustest, ütles Iiob: „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest!” (Iiob 27:5). Kuna Iiob armastas Jehoovat, otsustas ta igal juhul jääda Jumala ees laitmatuks. Tõepoolest, armastus Jumala vastu on oluline tegur, et seista vastu negatiivsele mõtteviisile. Meil tuleks Jumala armastust järjest paremini mõista ja olla selle eest südamest tänulikud. Me peame ka ise kasvatama oma armastust tema vastu. Seda saab teha, kui uurida korrapäraselt Jumala Sõna ja õpitu üle palvemeelselt mõtiskleda.
Johannese 3:16 ütleb: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Jehooval on sügav armastus inimkonna vastu. Tema armastust näitab see, mida ta on inimeste heaks aegade jooksul teinud. Mõtisklemine minevikus toimunu üle peaks kasvatama meis tänutunnet ja süvendama armastust Jehoova vastu, mis aitab seista vastu väärale ja negatiivsele mõtteviisile.
Mõelgem sellele, kuidas Jehoova kohtles Aabrahami ajal, mil ta kavatses hävitada Soodoma ja Gomorra. Aabraham päris Jehoovalt kaheksa korda tema kohtumõistmise kohta. Mitte kordagi ei väljendanud Jehoova, et ta oleks ärritunud või pettunud. Tema vastused pigem kinnitasid ja lohutasid Aabrahami (1. Moosese 18:22–33). Kui Jumal hiljem päästis Loti koos perega Soodomast, palus Lott, et ta võiks põgeneda mägede asemel lähedal asuvasse linna. Jehoova vastas: „Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid!” (1. Moosese 19:18–22.) Kas need jutustused loovad Jehoovast pildi kui rangest, südametust ja võimukast valitsejast? Kindlasti mitte. Need näitavad teda sellisena nagu ta tõesti on: armastav, lahke, halastav ja mõistev Suverään.
Ideed, et Jumal otsib muudkui vigu ja et mitte keegi pole tema jaoks piisavalt hea, aitavad kummutada ka muistse Iisraeli elanike Aaroni, Taaveti ja Manasse näited. Aaroni õlul lasus kolm rasket süütegu. Ta oli valmistanud kuldvasika, kritiseerinud koos oma õe Mirjamiga Moosest ega olnud pühitsenud ja austanud Jumalat Meribas. Siiski nägi Jehoova seda, mis on Aaronis head, ning lasi tal teenida ülempreestrina edasi kuni tema surmani (2. Moosese 32:3, 4; 4. Moosese 12:1, 2; 20:9–13).
Kuningas Taavet tegi oma valitsemise ajal mitu ränka pattu: rikkus abielu, sepitses süütu inimese surma ja viis läbi ebaseadusliku rahvaloenduse. Jehoova aga nägi Taaveti kahetsust ning pidas lojaalselt Kuningriigi lepingut, lubades tal teenida kuningana edasi kuni surmani (2. Saamueli 12:9; 1. Ajaraamat 21:1–7).
Juuda kuningas Manasse püstitas altarid Baalile, lasi oma poegadel käia läbi tule, tegeles spiritismiga ja ehitas templi õuedesse valereligiooni altareid. Kui ta aga pärast oma tegusid südamest kahetses, andestas Jehoova talle, vabastas ta vangistusest ja andis talle tagasi kuningavõimu (2. Ajaraamat 33:1–13). Kas selline Jumala tegutsemine näitab, et ta ei pea kedagi piisavalt heaks? Sugugi mitte!
Valesüüdistaja on ise süüdi
Meid ei peaks üllatama, et Saatanal on endal kõik need omadused, milles ta süüdistab Jehoovat. Saatan on karm ja nõudlik. Seda näitab selgelt vanaaja ebajumalateenistusel harrastatud lasteohverdamise tava. Ärataganenud iisraellased põletasid oma poegi ja tütreid tules – see on tegu, mille peale Jehoova ei tuleks ealeski (Jeremija 7:31).
Saatan ise on see, kes teistes muudkui vigu otsib, mitte Jehoova. Ilmutuse 12:10 viitab Saatanale kui „meie vendade süüdistajale, kes nende peale kaebab meie Jumala ees päevad ja ööd”. Jehoova kohta ütles aga laulukirjutaja: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand” (Laul 130:3, 4).
Kui pole enam väära mõtteviisi
Millist kergendust pidid küll tundma inglitest vaimolendid, kui Kurat-Saatan ja tema deemonid visati taevastest välja! (Ilmutuse 12:7–9.) Pärast seda ei saanud need kurjad vaimud enam mõjutada Jehoova ingelpere tegemisi taevas (Taaniel 10:13).
Maa elanikud saavad rõõmustada aga lähitulevikus. Peatselt tuleb taevast alla ingel sügavuse võtme ja suurte ahelatega, võtab kinni Saatana ja tema deemonid ning heidab nad nii-öelda tegevusetuse sügavikku (Ilmutuse 20:1–3). Missugust kergendust me küll kogeme pärast seda!
Seni peame olema valvsad väära mõtteviisi suhtes. Mil iganes me tunneme, et meid on vallutamas väärad ja negatiivsed mõtted, peame neile vastu seisma, püüdes keskenduda Jehoova armastusele. Siis „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südameid ja mõtteid” (Filiplastele 4:6, 7).
[Pilt lk 26]
Iiob seisis vastu negatiivsele mõtteviisile
[Pilt lk 28]
Lott koges seda, et Jehoova on mõistev valitseja